teisipÀev, 26. jaanuar 2016

Erakirjades teietavad, kommentaariumites sÔimavad, nÀoraamatus laigivad, nÀost nÀkku ei tee teist nÀgugi?



Erakirjades teietavad, kommentaariumites sÔimavad, nÀoraamatus laigivad, nÀost nÀkku ei tee teist nÀgugi?

-MÔista - mÔista-


http://arvamus.postimees.ee/3468785/aare-pilv-nuansimeele-kriis

18.02.2016



TÀnahommikune unenÀgu.

Oli Rooma Keisririigi algusaeg, mind, hirmunud noormeest hakati just parasjagu mingi korra rikkumise eest ĂŒles pooma. Aga kuna hiljuti oli juhtunud enneolematu imelugu – nimelt oli keiser Atko Remmelile armu andnud ja ta hukkamiselt vabaks lasknud, siis asusin minagi kĂ€rmesti armu paluma, sest sĂŒda oli ju nii rasket valu tĂ€is, hea kĂŒll, surra ju vĂ”is, kuidagi loomulikul moel, elu oli niigi raske, aga vĂ€givaldse poomise lĂ€bi hirmu ja Ă€ngi tundes tapetud saada – seda ei saanud sĂŒndida lasta. Anusin keisrit, aga ei midagi. Ega siis ĂŒhte heategu niisama heast peast vĂ”imumeeste hĂ€biks kordama ei hakata. Mehed sĂ€ttisid hirmsaid riistu ĂŒles ega teinud minu hĂ€daldamisest vĂ€ljagi. Aga ĂŒhel mĂ€rkamatul hetkel, kui kĂ”ik parasjagu minu poole seljaga olid ja minu kĂ€ed mitte just kĂ”ige hoolsamalt kinni seotud, Ă”nnestus mul plehku panna. Muidugi kohe olid vaenlased kannul kah.
Jooksin nii, kuis jaksasin, seljataga aina lĂ€henevat mĂŒdinat tundes jĂ”udsin ĂŒhe hĂ€mara vĂ”sa ÀÀrde, kus otsapidi ĂŒhe veekogu peal vana mĂ€danenud katusealune kössitas. Ronisin vajunud palkide vahelt sisse ja pĂŒĂŒdsin kohe viimast pelgupaika leida. Keset majakest kumas vĂ€ike veesilm. Selle keskele oli nelinurkne puust kaevusuu kokku klopsitud, millest vaevalt suure mehe kĂ€si sisse mahtus. Sealt vahtis vastu kahvatu naisenĂ€gu, juuksed ĂŒmber hĂ”ljumas. “Tule siia, pojakene, peida ennast siia kaevu, muud vĂ”imalust sul pole. Siit saad otse teise linna.”
“Aga ma ei mahu ju.” “Mahud, mahud, aja aga kĂ€si sisse, kĂŒll muu keha ka kohe jĂ€rgi vajub.” Nii juhtuski.
Varsti oli keiser oma salgaga kohal. “Eidekene, ega sa siin hiljuti ĂŒhte noormeest nĂ€inud pole?” “Ei ole.” Siiski pistis keiser oma jĂ€meda kĂ€e kaenlaauguni kaevu sisse ja tĂ”mbas sealt ĂŒhes mudaga vĂ€lja mĂ”ned vanad katkiste piidega kammid ja vĂ€rksed konspektid ruudulise paberi peal. “Noh, eit, nĂŒĂŒd sa jĂ€lle valetasid, need peavad olema tĂ€pselt selle noormehe kirjad.” Aga heakene kĂŒll, paistis, et nĂ”iamoor ja keiser vanad sĂ”brad olid, ja kuna noormehe asukoht teada, siis polnud otsimisega kiiret ja nii jĂ€i seltskond moori urkasse veel mĂ”neks ajaks prassima. Sobival hetkel jooksis eit salamisi kaevu juurde, kummardus selle kohale ja kĂ€skis: “Tule nĂŒĂŒd ĂŒles, roni nĂŒĂŒd ruttu vĂ€lja ja lase jalga, enne kui nad sulle sinna jĂ€rele jooksevad.” Roomasin kaevust vĂ€lja, ĂŒleni veest nĂ”retav ja komberdasin vaikselt minema.
Samal ajal, kui veest- nÔretav noormees- mina kaevust vÀlja roomas ja vaikselt uue unenÀo poole komberdas, olin jÀrsku nÔiamoori rollis ja muutusin nooreks ja ahvatlevaks lÔbunaiseks. Mul oli mingi masin, millest vÀntamise lÀbi erinevat vÀrvi huulepulgad vÀlja kukkusid. Valisin kÔige intensiivsema tooni ja vÀrvisin ringjate liigutustega oma suu paksult punaseks ja asusin ennast keisri vastu hÔÔrudes teda vahekorrale ahvatlema. Riigijuht polnud just vastumeelt ja kuigi ta teadis, et see kaunis naine tegelikult seesama nÔiamoor on, paistis, et see neil vana hobi oli.
Mina aga jooksin eide abiga teise unenĂ€kku, kus jĂ€lle tegemist oli, sedapuhku vist minu sĂŒnnipĂ€eva korraldamisega, kus kĂŒlalised olid juba kutsutud, aga polnud ei kohta, sööki ega ka aega enam, ning jĂ€lle ĂŒhe vana tĂ€di abiga – todapuhku siis Laine Puki nĂ€ol rahmeldama asusime. Aga too uni oli juba palju uimasem ja igavam.

17.02.2016





Laps on sisenenud peajalgsete maailma. Ülemine nĂ€gu Linnarti joonistus, tagantjĂ€rele kĂŒsimise peale ĂŒtles, et see on kivi. All minu arglik jĂ€releaimamine.





















15.01.2016



oh jumal, kui keerukas see skandinaavia mĂŒtoloogia ikka on, loen praegu mingit Puhveli teksti - Odini vastane Loki muundus ĂŒkskord mĂ€raks, et siis ĂŒhte tĂ€kku töötegemisel eksitada, vĂ”rgutas tĂ€ku endaga paarituma, "Lokile aga sĂŒndis kandeaja lĂ”puks kaheksajalgne varss Sleipnir" - kes oli hobune, millel Odin ratsutas. nojah, Loki oli ĂŒhtaegu Odini hobuse ema. ok.

11.01.2016




"Mu kullatera, mu silmatera, mu linnupojake, 

sa ei kujuta ette, kui vĂ€ga vĂ€ga vĂ€ga mul sind vaja on.”
„Kas tĂ”esti on sul mind vaja? Aga enne said sa ju vĂ€ga hĂ€sti minuta hakkama.”
„Aga sina said ju ka ENNE vĂ€ga hĂ€sti minuta hakkama.”
„Ei saanud…
Kas armastus on sinu jaoks pĂŒha?”
„Et naerda ei tohi vĂ”i?" (Naeravad)
„Jah, et naerda ei tohi."
„Naera, naera mind naeruvÀÀrset, mind vana armunud tola.”
„Kas minu armastamine on sinu jaoks midagi tolavÀÀrset?”
„Ei…”
„Aga mina olen kĂŒll tola. Vaata:” ( tĂ”stab jala ĂŒles lakke ja teeb suuga tatimulli. Teevad koos.)
„Ma tegin seda kogu aeg, kui ma laps olin.”
„Ma ka.
Kullake, ma ei naera sinu ĂŒle. Ma naeran, sest sa valmistad mulle rÔÔmu.”
”Kas ma valmistan sulle rÔÔmu?”
„Jah.”
„Kas ma olen sinu rÔÔm?”
„Jah. Sa oled minu sĂŒdame rÔÔm.”

11.01.2016


ĂŒks naljakas tellimuspilt ĂŒleeelmisest aastast. sĂŒsi. kĂ”ik detailid - pall ja noorepĂ”lve foto, mehe talu jne pidid olema ka pildil :-)


smile emoticon


10.01.2016


Tegime koos Aare Pilvega intervjuu Joanna Ellmanniga VÀrskesse RÔhku

 http://va.ee/13-intervjuu/125-inimese-kohus-on-iseenda-asi-lopuni-ajada-intervjuu-joanna-ellmanniga

05.01.2016




Kuulsin seda lugu vana-aasta Ă”htul Kudruni juures kogemata raadiost, meel lĂ€ks hellaks ja hĂ€rdaks. Vat selline olen. NĂŒĂŒd kuulasin uuesti. Head uut aastat!


https://www.youtube.com/watch?v=-ckCfmTY0JQ

01.01.2016


Jaak Kikase pilt jaanuarist 2015

Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.