teadlane seisab vanaema maja lävetrepil

teadlane seisab vanaema maja lävetrepil
on sulailm, taevas ühtlaselt hall
või mis hall – ei oskagi õiget tooni täpselt määrata
üritab üht mõtet lõpuni mõelda, üht ivakest kuskilt rägastikust välja puurida
nagu ikka
arutleb autometatekstuaalsusest, autismispektritest, kõrbeisade tarkustest või millestki säärasest, millest ikka sellised inimesed mõtlevad
käib kreeka ja helsingi ülikooli vahet, avaldab mõne artiklikese,
vahel peab mõne loengu
samas kui väiksel järvekesel käib ikka autoralli
nii nagu igal aastal traditsiooniks
rahvamajas korraldatakse süldipidusid
ja külapoes ei müüda õiget veini
iga seltskond istub eraldi lauas, teistega ei suhelda
on vabariigi aastapäev tantsupõrandal hargnetakse paarideks
mõni naine jääb ikka iseäralikult kurvaks
kui lavalt kostub: “korraks vaid ainult sain ma olla sinuga”
tulede vilkumine on vali ja lained löövad pea kohal kokku
teadlane süütab sigareti ja vaatab taevasse
nii nagu üks teadlane ikka vaadanud on
siis näeb oma jalge ees ämbrit, seesama roheline vanaema ämber
mis siin ikka seisnud on, täpselt sama koha peal,
seesama rütmiline räästa tilkumine
seesama lumelabidas ja roosidega koera kauss ja luud
onupoja töökojast immitseb niiskuse ja õli ja õlle lõhna
kui järsku aeg peatub ja raadiost kostub
2 Quik Start:
"Oo-jaa sa tuled ja saad, sa lähed ja viid
sind arm ma ootan endiselt siin
kas suletud ring on see me ümber"
peas hakkab kumisema ja vee tilkumine ämbris tuksub tasakesi kaasa
niimoodi nagu praegu, nii ka eelmisel aastal kõrval garaažis
kunagi ammustel aegadel kuskil saunapeol või purjus peaga taksos
nüüd ja igavesti
aamen