esmaspäev, 19. november 2012




 


NÜÜD OLED KAINE, TUGEV JA RASKE

nagu sügisene sammaldunud kalme

mis ei tapa, teeb katki?

sõidan üle  mäe ja tunnen kuidas

koos lindudega tõuseb vägi

soe kergitav pais, õhuvool

mis kasvatab küüned, kihvad ja hobusejõu

ühed naised eritavad naha kaudu

kannikeselõhnalist odoori

teised jooksevad huntidega metsas

ja situvad selle kõige peale

tee pealt keeran padrikusse

ohverdan

pühin lehtedega perset

oh ei, see polnud karuputk

 

toetan selja vastu puud

mu selgroog hingus ja luud

on temale meediumiks

olen metsausku

ta tuules äiutav lööv

on minule kloostriks

las jäägu ükski mets

kasvõi litsmetsa mets

ka lindude jaoks alles

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...