Elu metsas

Konnad koevad soo veeres, emased konnad.
Isased peavad pulmakrilli.
Väike laps koob lambanahksel pleedil uneledes
ema soojad rinnad  lõimelõngadeks.
Õu on märg ja roheline, taevas madal, hall.
Nartsissid on närbunud. Kuid sealsamas on pojengid
juba tõstmas oma tuumakaid päid.
Ja minu poeg  magab toas õiglase und. Poeg. (Kes ütles – sooneutraal...?)
Elad maal ja suurlinnasid polegi olemas.
New York  on ränkraske ulmeromaan, mida ehk mehed veel loevad.
Pariis pole veel kujunenudki.
Valged pestud marlilapid lehvivad protestilippudena  tuules.
Punamütsike on punamütsike,  hunt on hunt.
Meil on siin elu. Siinsamas. Elusamus. Vaid tulnukad kihutavad
masinlikus šokiseisundis hologrammidena mööda.
Jah, praegu on nii:
Väike laps räägib emaga lindude keelt.
Linnu pole veel olemas, lehti ei loe. (Kes ütles – eskapist?)
Kõik võib olla. Loodus ja süütus
teisel pool kaost.