pĂŒhapĂ€ev, 25. detsember 2011

une nÀgu

olles kÔik vÔltsid nÀod eneselt veesilma heitnud
pÔlesin sinise leegiga buddhas
tasase tiigi kaldal pĂŒha kuju sees
tuuleks ja tuhaks
ma lamasin loksuvas paadis
kesk ruumi tÀis niiskust ja vett
seinte ÀÀres kuldsed sarkofaagid
taamalt kostus laule palvusi
tahtsin pÔgeneda
kuid jÀlle ma lamasin seal
siis Ă€rkas ĂŒks surematu
see oli vist tema
ta ĂŒtles mulle
kui sa rahuneda ei suuda
rÀÀgi mulle vÀhemalt midagi huvitavat
ei ei! ma karjusin
mul pole kellelegi midagi öelda
kabuhirmus panin jooksu
kÔik aknad selles hoones olid liig kitsad ja vÀikesed
et neist lÀbi mahtuda
ja kui paistiski pÀÀs siis pÀrast taevast
tuli jÀlle vastu sein
ta jooksis mulle jÀrele
toiskunud lihaseid kukkus ta luudelt
ta oli suur ja ta seisis mu ees
iginoore ja kauni ja puhtana
ning lausus nĂŒĂŒd rahune
me istusime lauda
temaga koos
ja ta Ôpetas
sa pead sööma omaenese keha
nii nagu mina seda teen
leivatikuga vĂ”tsime enestest tĂŒkke
ja see oli hea

Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.