Tulin Tallinna kunstimagistrantuuri. Septembri algul selgus aga, et asjad on nüüd sedaviisi. Hirm ja õud vahelduvad rahuliku unelusega. Kes see laps siis ikkagi on, kes end naise üska sisse seadnud? On ta osa temast, tema moodi, tema „laiendus” ja and ja geenikoodi edasikandja? Või on ta Võõras, parasiit, „hing”, kes naise kehasse sisse tunginud, tema üsa omale kasvukohaks valinud, tema geenikoodi oma keha ülesehitamiseks. Ja imeb ja imeb ja imeb, toitaineid, energiat, elujõudu ning pärast sündi orjastab oma kandja terveks eluks. Võib- olla emaarmastus polegi nii puhas. Laps on emaga ennekõike seotud, sest tal on teda vaja, ema lapsest sõltuvuses, paljudele on laps kinnisideeks ja elu mõttekski.

Aga võib- olla tõesti on ta kingitus, elu ime. Võimalus tunda tingimusteta armastust, kellegi eest hoolt kanda, jälgida uue olendi kasvu ja arengut, temaga suhelda, avarduda isegi. Kindlasti on selles midagi võrreldamatult ilusat.

Ma ei tea, kas olen pessimist, tegelikult on maailmas elus olemine minu jaoks midagi kohutavat, traumaatilist. Elu on pidev võitlus elus püsimise nimel, teades, et nii või naa tuleb surra. Inimestel on veel hästi. Loomariigis rebitakse elusatelt poegadelt tükke vanemate silme ees.  Elu toitub paratamatult teisest elavast. Juba enne lapse sündi pean teadma, et temagi peab ükskord surema. Mis õigus on minul kedagi sellesse kohutavasse kuristikku, mis on elu, saata? Kas ema on vastutav, kas ema on süüdi kui laps leiab, et see maailmakorraldus niisugusena nagu ta on, polegi kõige parem keskkond, kus eksisteerida? Või oli see tema, sündinu enda vaba valik siia elama asuda? Kas eksistents eelneb olemusele? Või vastupidi? Kes me oleme? Kust me tuleme? Kas meie tulime siia omatahtsi või oleme siia saadetud? Mitte midagi ei tea. Jah, võib hämaralt vastata- me oleme oma kaugete esivanemate järeltulijad.

Vahel tajun maailma on tohutu peeglitesüsteemina. Sa oled see, mis sa mõtled ja teed. Maailm on selline nagu ta on vastavalt sellele, millesse sa usud. Kõik olev tajub teist olevat ja peegeldab teda, vastab talle vajalikul moel. Evolutsioon on minu jaoks hämmastav. Kuidas teab näiteks orhideeline kärbesõis kasvatada enesele putukat, kaevurherilast, meenutavad õied, olemata kordagi putukat näinud? Või määratleb õie välimuse ja lõhna hoopis isase herilase tajusüsteem? Või loome tõlgendusi ainult meie, niipalju kui meile antud maailma tajuda ja tegelikult kõik lihtsalt on ja hoopis teisiti. Ja mis selle kõige arenemise ja peenestumise mõte siis ikkagi on, kuhu see elav siis peaks ükskord välja jõudma? Kas inimese teke oli juhuslik või määratud? Kas Nihe on jumal?
  Kas laps minu üsas oli juhuslik või määratud?

Soodsam on mõelda, et muidugi määratud ja kindlasti annab see heitlikule olemisele teeviida, uue tarkuse, uue stabiilsuse ja tõukejõu. Kevadel põgenesin suisa maale, igatsesin omale õpetajat, igatsesin rahu ja metsavaikust, et eneses selgust leida, olemise sügavusi uurida, mida ma pean tegema, et ma muutuksin, et minu elu muutuks, mis mul puudu on, et ma kogu aeg nii lohutamatult elus olemist kannatan, et olen kurb. Mida ma siis õppisin? Mida ma teada sain? Kas see ongi vastus?
„Sa pead lapse saama,” ütlesid puud?