Jim de Korne „Psühhedeeliline šamanism" 
Toredaid lõike.


Kolmemõõtmelise ruumi seisukohast on loogiliselt absurdne, et anum oleks väiksem kui see, mis tema sees on, kuid teisi mõõtmeid võrrandisse tuues pole see sugugi vältimatu järeldus. Teine võimalus seda ette kujutada on mõelda ruumist/ajast kui sisemise lõpmatuse „välisest” projektsioonist. Kujutlege, mida tunneks kahemõõtmeline olend, elades ühel kuubi kuuest tahust. Kuigi ta ei tajuks seda vahetult, puutuks tema maailm kokku viie nähtamatu kahemõõtmelise „universumiga”, mis sarnanevad tema omaga ja millest igaühes elab ainulaadne olendite populatsioon. Kujutlege seda nüüd pahupidi pööratuna kolmemõõtmelisena ja te saate intuitiivselt aru, kuidas me sissepoole, teistesse mõõtmetesse pääseme.

Et tunnetada tegelikult kolme mõõdet "objektiivselt", peaksime neid tajuma väljastpoolt, "perpendikulaarsest" mõõtmest, see tähendab neljandast ruumimõõtmest." Neid ideid šamanistlikku mudelisse paigutades näeme, et inimeste jaoks on kolme- ja vähemamõõtmelised ruumid "välised" ja rohkem kui kolmemõõtmelised "sisemised". Seetõttu on meie jaoks kõik rohkem kui kolmemõõtmelised ruumid vaimsed või hingelised. Sellest järeldub, et kolmemõõtmeline olend kogeks neljamõõtmelist olendit subjektiivselt kui sisehäält või meelepetet, kui sisemist nähtust. Peatu hetkeks ja püüa kujutleda neljamõõtmelist ruumi. See on siinsamas su kõrval, kuid suunas, mida sa ei saa näidata. Ükskõik kui hästi sa end ka ei peida, neljamõõtmeline olend suudab sind alati suurepäraselt näha, nii väljast kui seest.