Pühapäeva öö

Istume Joannaga minu juures. Mina üritan lugeda, tema laob tarot´d. Oleme juba mõnda aega nagu sukk ja saabas. Teen talle süüa ja silitan pead ning tema on minu jaoks olemas. Sest on rasked ajad, tõesti, ma pole ammu tunnetanud enese ümber nõnda lämmatavat pimedust. Hetkel pole tööd, pole aimugi, kust seda enesele leiutada, ei tea ka, mille eest maksta üüriraha. Kool on läbi, uude kooli saab astuda alles suvel, ja mina olen siia linna, aegade vahele kinni kiilunud. Looming ei edene, ideed ei hakka hargnema. Praegu ma ei leia enesele kuidagi seda õiget väljundit. Loen erinevaid raamatuid, tegelen vaheldumisi meditatsiooni ja vabastava hingamisega ning suhtlen sõpradega kodudes, pidudel, kultuuriüritustel. Inimestel ümberringi, sealhulgas minu korterikaaslastel ja sõpradel, on mured ja pained, tunnetan kannatusi nii elavalt et selg valutab ja jõuetus räsib hinge.

Kell on kaksteist öösel. Aga magada ei taha, ei taha enam sekunditki toas istuda. On vaja mõtteid tuulutada, teha pühapäevaöine jalutuskäik läbi jäise Tartu linna. Pakime end riideisse, pistame kotti märkmiku, pastaka ja paar luulekogu, et istuda Illegaardis ja juua üks tee, koos, vaikides, naerdes, uneledes, kirjutades.
On tõesti külm. Linn on tühi. Ainult raekoja platsil särab jõulupuu ja lodi, lipud lehvivad. Majad on ilusad. Enamus inimesi elavad toredat perekonnaelu, puhkavad kodudes, et hommikul minna tööle ja kooli. Kas tõesti selles linnas me elamegi? Ülikoolilinn, valguse ja vabaduse linn. See peaks seostuma hariduse, helgete tulevikulootuste ja lustliku nooruse vaimuga. Minu jaoks on ta aga ennast ammendanud. Seostuvad viletsus ja depressioon, labiilsed sõbrad- kunstnikud, kirjanikud, loomeäng ja purjus ööd.

Illegaard on täna kinni. Mis siis ikka. Suundume siis Genklubi poole, seal oleks teine variant mõnusaks istumiseks. Aga ei. Gen on täna reserveeritud. Nojaa. Vaatame Joannaga teineteisele nõutult otsa. Kas tõesti pole pühapäeva öösel lahti ainsatki hubast nurgakest peale Zavoodi, kuhu sisse pudeneda. Selle hämara põrguurka, mille väravate keeviskaheksad kuulutavad dekadentlikku lõpmatuseringi. „Kõik teed viivad ükskord Zavoodi” võiksid öelda noored tartlased, „ükskõik, kust sa oma teed ka ei alustaks”.

Allaandnult kõmbimegi Zavoodi poole, lootuses, et see on inimtühi. Hubane seal ei ole, aga sooja saab siiski. Laial tänaval, baari akende ees passib kamp purjus tüüpe. „Õu, näe, litsid tulevad!” hüüatab üks neist. Kamp dressides töllakaid ja üks vanem päss. Kahtlen hetkeks, kas pöörata ots ringi, ent otsustame siiski sisse minna, ehk õnnestub tüütajad eemale hoida. Võtame laua. Nii kui oleme maha istunud, istutab seltskond mehi endid meie sekka toolidele. „Palun minge minema,” käratan ma, „me ei taha teid siia”. „Õhhõhhõhh!” kumiseb seltskond. „Me tahame omaette olla,” Ei midagi. „Mine perse!” karjun ühele kiimas troppidest otse näkku. „Oota, mis sa ütlesid?” jõmiseb tüüp. „Ma ütlesin, et mine perse!” kordan ma. Mehe silmades välgatab valulik raev. Mõtlen, et kui ma poleks murdosa sekundi jooksul pead kõrvale pööranud, oleks ta mind näkku löönud. Vaikides libiseme kõrvallauda. Hoiame mõlemad vaikides hinge kinni ja kätega peadest kinni. „Masendav.”

Meenub, kuidas paari päeva eest üks eks mul külas käis. Kohvi joomas. Enne ärasaatmist hakkas ta mind silitama ja käperdama. „Oh, Kristina, sa oled nii armas!” „Ära tee,” ütlesin. „Kas sa peksa ei taha saada või?” küsis ta sisisedes. „Ei, ma ei taha peksa saada,” vastasin. „Ehh, Kristina, sa võtad ka kõike nii tõsiselt,” mõmises ta piinlikkusest. „Sul on aeg minna.” Saatsin ta alla uksele. Enne lahkumist oli tal veel midagi lisada. „Näed, mina küll paitasin sind... aga sina ei andnud mulle mitte midagi!” Ahah. Ma olen talle viissada krooni võlgu. Aga ma ei uskunud, et nii palju.

Pärast mõnda hetke vaikust imbub meie lauda orelimängija Joel. Kes Joelit ei teaks. Armas ja hea inimene, aga surmani tüütu. „Tüdrukud, tüdrukud, ega te minu peale pahased ei ole,” lömitab ta üle laua ja haarab meil kätest ja õlgadest kinni. „Ei ole pahased, aga tahame omaette olla, palun sind.” „Mul suri just kirikuõpetajast vanaisa ära ja naine läks ka jälle ära, mis ma tegema pean?” „Mine koju magama, kuula muusikat ja mine koju magama.” „Ma ei taha koju minna, ei taha üksi koju minna. Kas te ei taha minu juures muusikat kuulata?” „Tead, mul on kõigi inimeste tahtmistest ja hädadest kõrini, mul on praegu endal halb olla ja ma hakkan kohe nutma kui sa meid omaette ei jäta.” „Okei okei okei,” räägib orelimängija pärast pikka tüütamist. „Aga kas ma tohin teid Facebookis sõbraks panna?” „Jah, ikka tohid,” vastame Joannaga ühest suust, „aga mine praegu ära”. „Okei, ma praegu lähen, aga viieteist minuti pärast tulen tagasi,” hoiatab Joel.

Kõrvallaua töllid on haihtunud. Hoiame mõlemad Joannaga kätega peadest kinni. Ägisen, et mul ütlevad kohe närvid üles. „Joo nüüd kiiresti oma klaas tühjaks, see Joel on kohe tagasi,” ütleb ta. Järsku silman ühte endistest kõrvallaua- tüüpidest. „Ära vaata sinna, Joanna,” sosistan. Kuid on juba hilja.
 Dressipüksitüüp istub juba meie lauas ja alustab:”Ilusad tüdrukud, kas te teate, mida kõik naised tahavad ja mis on kaheksateist senti pikk... kas ma võtan kohe rahakoti välja?” Villases, kurguni mustas ja pruunis... silmitsen end ja Joannat... no ei ole väljakutsuvalt riides. „Viissada euri!” sosistab tüüp Joannale. Otsustan mehele nii siiralt otsa jõllitada kui oskan, sest sõnad enam ei aita. See väljendab meeleheidet ja raevu. Selle peale kutt leebub ja ütleb Joannale:”Kuule, see teine tüdruk on sinust armsam, sest tema on lihtsalt vihane, aga sina oled kuri.” Vaikus. „Okei, ma olengi juba minemas,” annab dressimees alla ja lahkub.
Peale seda asume Joannaga endid hirmkiiresti riidesse mässima, aga oh ei, sealt tuleb orelimängija: „Tüdrukud, ärge olge minu peale pahased, ma tahan lihtsalt...” Puksime end temast mööda ja kiirustame pooljoostes kodu poole.
„Ma ei taha enam sekunditki selles linnas elada,” sonin Joannale läbi jäise õhu koju tormates. Uskudes ja teades, et head ajad on ees, saab ainult paremaks minna. Ja ongi juba hea, päris sisimas on hea. Hea valge soe energia täis armastust ja määramatut jõudu. Andku kõiksus vabadust see ellu rakendada.

Kõik möödub. Inimese meel on muutlik nagu tuul.