laupäev, 16. oktoober 2010

KALLIS KUI SA VÄHEGI SAAD
ära enam kunagi armu
ära jookse tallinna bussile
öösel kell kolm
ära joo ennast silmini täis
selleks et öelda tere
ära saada sellele
vanale kõrbehundile
tobedaid kirju tal on
niigi tegemist
ära poe sellele heale
patsidega poisile
kaissu kui on kurb ja külm
ära enam kunagi lase selle
kirjaniku uksekella ihuüksi
pimedas ja tuisus
ära vaiki koos selle teisega
kaks tundi vastu hommikut
tilkuva räästa all
ära mitte mõtlegi
meeleliigutusest nutma hakata
kui taevast langeb
esimest lund
selles pole kunagi midagi uut
romantika on ogar
varjumäng koopaseinal
ära ole rumal
ära tee mitte midagi
püsi paigal armasta end ise
elu on niigi raske

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga ilus. Kurb, aga tõeline kunst, kuidas sa selle sõnadesse oled pannud. Väga ilus.

Kristina Viin ütles ...

aitäh!

aga võtsin selle teksti hetkel maha, mõned luuletused vajavad avaldamiseks aega.

K

j ütles ...

see oli tõesti kaunis. traagiline ja kaunis.

Mihkel Kunnus ütles ...

Mhm, avaldamiseks peab olema isenaeruvääristumisperiood möödas. Mul on see ideede puhul paar kuud st kui selle aja jooksul pole mu briljantne mõttesähvatus enese silmis naeruväärseks muutunud, siis kannatab isegi teistele näidata :)

Kristina Viin ütles ...

just, kunnus, tore, et sa mind mõistad. :)

      Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest   Kristina Viin           Õigeusu müstiline te...