facebook on edumaailm
päevast-päeva laigid sõprade postitusi
neid kes on sinust edukamad, ilusamad, vaimukamad
ja laigid iseennast siis kui sind laigitakse
nagu päriselus

aga sellest ei maksa kunagi kirjutada
et oled kurb või väsinud või hirmunud
seda ei laigi keegi
inimesed armastavad rõõmsaid ja edukaid
energiad kanduvad ju edasi
ka facebookis

mõni üksik sõber tuleb päriselus
ütleb kullake sa oled nii kinnine
oma teeseldud avameelsuse maski taga
tahan näha sinu kurbust ja väsimust ja hirme
tahan sind päriselt tundma õppida


***
Lõhn

Koristan. Pakin oma riideid lahti ja kokku,
suuremast kapist nüüd juba väiksemasse.
Hilpe on palju,
hulgima jao tahaks minema visata.
Ja lugematud tühised mälestused koos nendega.
Edasi, ikka edasi.
Üks seelik on nii kena,
ainult pihast poole kitsam kui ma ise.
Aga ära ei viska, ehk kunagi,
ehk ükskord olen poole kergem ja astraalsem,
lihtsam ja sujuvam.
Ühel kleidil on Itaalia lõhn, kauni mägilinnakese lõhn.
Selle viskan ära, liiga räbal on ta, liiga narts.
Ühel sallil on selle mehe lõhn veel küljes,
tema kodu lõhn, eduka ja ilusa elu lõhn.
Kuidas võiksin seda maha kanda?
Nagu reliikvia pistan ta kappi,
kuigi ei tea, kas ka kannan.
Ühel jakil on teise mehe lõhn,
tummise higi ja seikluse lõhn.
Selle peaks küll ära pesema,
ehk kunagi õnnestub tagasi anda,
külma eest selga voolitud kalts.
Ja vanaema lõhna,
vanaema kingitud rõivaste peent lõhna,
puhta ja väärika kodu lõhna
võiks hingama jäädagi.
Enamusel neist on ikkagi minu lõhn,
pesupulbri ja seismise lõhn,
talve ja suve lõhn,
segaduse ja selguse lõhn,
aegade hais.
Peseks nad kõik ära ja asetaks kappi
või topiks suurde musta kotti
ja viskaks kõik minema.
Või paigutaks iga hinguse
omaette karpi,
seoks uhke punase paelaga kinni
nagu kingitused, mida ema
vastu jõuluõhtut hoolega pakkis
kui olime väikesed.
Niimoodi ma kükitan
kirevate hunnikute vahel
nagu sombune siil piimakausis,
suveleitsakust umbne ja higine,
aegade vahele kinni kiilunud.

***
(2009)
saame kord kokku ja läheme lahku
elu on unelm-ei otsa ei äärt
kui mina mäletaks enese sündi
teaks oma surma ma peast juba ka

läheme kokku-saame kord lahku
unelmais näen oma otsa ja äärt
mina tean peast ju, et varsti ma sünnin
ja mäletan paljusid surmasid ka

***
(2009)

õues on jahe
ja ilm on sompus
aga tuju on lahe,
sest rõõmsaid pilte
maalib meile
marko kompus

:D