kuu on prügikast

minul ei olegi
kuud täna taevas
sinavas nurgas on
Recycle Bin

Ühmasin eile sõbrannale, et vanasti oli ikka kuidagi romantilisem juua. Olid ikka tundmused ja lõhnad ja jaburused. Nüüd lähed välja ja kõik on kuidagi... tavaline. Tema vastas, et ei tea jah, kas peaks siis pika pausi tegema, et taasavastada neid purjus retkede võlusid. :)

luuletus väiksele tartu tüdrukule

ta oli nii puhas ja
noorusest hull
hull- mu jumal-
võib- olla lihtsalt rumal
õunapuu õitses end ogaraks
kui pulmatort
ta suure linna akna all
õrnroosa seeliku all
värisesid sääred
sääl väikeses maailma ääres
laulis tühine sääsk ja
linn kumas kuud
nii magus ja uus
ja nii kuum
ootamisest

ootamatult hõiskas ööbik
ta ilmsüütuse hukku
kui nukku visati veelsamal kuul
säältsamast aknast alla
ta päikesed ja päitsed ja
üheksa padjasooja õit
algas vabalangemises sõit
õhutu liftiga alla
märjale asfaldile maha
kurt pime ja lohutu öö
sagivad võõrad zavood
nõgised linad ja õllene soo

ja ei olnud enam
seitseteist üheksateist
kakskümmend
püüdis üht ja viskas teist
siis kakskümmend
kokku ei saanud vist ühtegi
mõistlikku aastat või
seda teist

ta tuli koju
asetas väsinud kingad
tasakesi toanurka
van Gogh oleks maalinud neid
(või Munch?)
kuid teid mida käidud
maalis nüüd ise
istus tasakesi
peegli ette
pani sõrme vaikselt
suu ette
ta juuksed olid jälle
pikad ja soravad
silmad hirmsuured kuid
selged ja osavad
vaatamaks-
mu jumal
kui ilus sa oled