pĂŒhapĂ€ev, 11. jaanuar 2009

Mul on tunne, et olen 3-4 viimase pĂ€eva jooksul ĂŒlesuhelnud, ja kui keegi ĂŒritab mind lĂ€himate pĂ€evade jooksul mingisugusessegi seltskondlikku suhtlusesse tirida, siis ma lihtsalt lagunen koost. Vastik Tartu.
Istusin nĂŒĂŒd veel pohmeluses mitu tundi Miliuse juures ja jĂ”in Ă€ra kolm tassi kanget teed ja siis veel kolm tassi musta kohvi ja vaatasin sadat erinevat raamatut ja maali ja fotot ja kuulasin jutte sajal erineval teemal ja mu silmad on nagu tĂ”llarattad, aga aga ma jĂ”udsin ikkagi koju, teise linnaotsa ja kukun nĂŒĂŒd kohe pikali,enne kui mu sĂŒda ĂŒles ĂŒtleb.

Jah, ja kui ma nĂŒĂŒd kell kolm öösel kĂŒlast Ă€ra tulin, mĂ”tlesin, et kui koduteel peaks ĂŒksainukegi vastutulev tuttav mulle ainsagi sĂ”na poetama, siis ma hakkaksin lihtsalt lahinal nutma. Miks ma seda endaga teen.

3 kommentaari:

AnonĂŒĂŒmne ĂŒtles ...

sotsiaalsest inertsist & karjÀÀri nimel ? nagu noored naƥilased :P

Kristina Viin ĂŒtles ...

JoodikukarjÀÀri nimel vÔi?

TĂ€na öösel muidugi magada ei saanudki.Lebasin tundide kaupa mingis hĂ€marolekus, sĂ”ba silmale saamata. SurmvĂ€sinud, aga teadvust vĂ€lja ei lĂŒlita.Löö vĂ”i puuga pĂ€he,unetuse agoonia on tappev. Kell kĂŒmme hommikul sain vist siiski magama ja siis ka ainult mĂ”neks tunnikeseks.

konnula contra ĂŒtles ...

kirjuta veel luuletusi

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.