Kõmpisin kodu poole. Vaarusin aeglasel sammul mäest üles, nagu ikka kui ma õhtul linnast koju jalutan. Seevastu kodust lahkudes torman nagu pöörane metsloom, jalad risti all, justkui oleks hirmus kiire ja vanakuri kannast kinni napsamas. Teistele võin jätta väga tööka ja asjaliku naisterahva mulje. "Oli, näe! Ruttab kooli poole. Kindlasti on tal mõni tähtis eksam tulemas." "Tubli tüdruk!"

Olin unelev ja tüdinud. Zavoodis sai sõpradega paar õlut joodud. Aga ega seal miskit huvitavat polnudki, ikka samad näod ja samad jutud. Mis neist purjus inimestest ikka kuulata, kui ise vääriliselt napsune pole. Siis pole selles kohas midagi huvitavat peale hakata. Iseäranis seetõttu, et Sind polnud seal. Tegelikult teadsin küll, et olid ära sõitnud. Nii et ega ma sellest õhtust suurt ei lootnudki. Vahel on lihtsalt hea end öises linnas tuulutamas käia, värsket õhku hingata või siis kellegi memuaare kuulates tubakat suitsetada.

Sammusin, pea longus, edasi. Mis selles sünkjas öös ikka ringi vahtida. Tee oli märg ja tume, äsjalangenud lehed kleepusid kinganinadele. Jahe tuul puges varrukast sisse. Tõmbasin käised otsapidi känkrasse pihku. Kujutlesin, et Sina ootad mind ees. Ootad terve selle külma ja pimeda öö mu ukse ees, kuni ükskord koju jõuan. Oleks ju tore kui Sa mind ootaksid. Aga samas ka kurb, ega see meeldiv tegevus ei ole, meie sügisrõskes öös. Nojah, kuidas Sa saaksidki mind oodata. Sa ei tea ju veel kus ma elangi.

Tõstsin pilgu silmapiirile. Lähenes Orava bussipeatus. Ei või olla, mõtlesin ma. Kas mu kujutelm on tõeks saamas? Naatriumlampide kollakas valguses istus üks hämar inimtomp. Ta oli nii Sinu moodi, Sinu hoiak, Sinu koljuehitus, Sinu pikad jalad! Mu süda hakkas pekslema ja peopesad tõmbusid niiskeks. Aeglustasin sammu, mul hakkas kõhe. Kui olin bussipeatuseni jõudnud, tabas mind nördimus. Sinu kaunis siluett oli moondunud nukraks naisterahvaks, kes närviliselt jalga kõlgutades mobiiltelefoni sõnumit toksis. Kõrval pingil ootas siidripurk. Tegin näo, et ei märganudki teda ja lisasin kiirust, et juba ükskord koju jõuda.

Aga seal ootas mind tõesti keegi. Õigemini, neid oli kaks. Kaks kassi vudisid näugudes ja nurrudes mu jalge ümber kaheksaid silitama, et ma rõõmsad ootajad tänutäheks tuppa laseksin.
Keerasin ukse lukust lahti, ja juba nad kadusidki toanurkadesse ja söögikaussidesse ja teab kuhu veel. Korterikaaslased magasid, ainult mina kolistasin veel. Ja kassid. Olles külmkapist midagi põske ahminud, heitsin voodisse ja kustutasin tule.

Vaatasin veel aknast välja. Mitte midagi polnud näha peale tuledes tänavalaternate. Ja vaikus, ükski auto polnud teel. Mõtlesin muieldes, et kui Sa nüüd koputaksid aknale, siis oleks see ikka imede ime. Ja ma laseksin Su sisse. Ja siis... Ei, see on ikka väga halb mõte, olen juba 22 ja mul on ikka veel nii vaimuvaesed kujutelmad. Mitte midagi huvitavat ei juhtuks. Laseksin su sisse ja siis? Äkki peaks veel seksima ka hakkama ja ma ei tea, mida kõike veel. Olen väsinud, hommikul ka vaja vara ärgata, kooli minna, jää veel kedagi silitama ja tühja juttu ajama! Ei, see ei tule kõne allagi. Torisesin endamisi, et nii rumalatele asjadele mõtlen oma eas. Areneks mu kujutelm põnevaid ja keerulisi teid pidi edasi, jah, siis küll, aga see va mõttetu, tavaline kõlks.

Olin juba unemaailma vajumas, teadvust kaotamas, keha oli paari grammi võrra kergenemas, kui tundsin äkitselt õrna silitust oma laubal, sasivaid sõrmi mu juustes. Avasin silmad. Sinu naeratavad silmad olid mulle otsa vaatamas, Sinu malbed huuled muhelemas, käsi minu juukseid puudutamas. Tuba oli päikest täis, nii hele ja kollane, et ega ma suurt midagi ei näinudki, peale Sinu armsa näolapi. Väljas oli öö. "Sa rumal väike tüdruk,ma olen ju kogu aeg sinuga, kuidas sa siis üldse vaadata ei oska!" manitsesid mind leebel toonil. Sulgesin silmad. Ja jäin Sinu soojade silituste saatel rahulikult magama.