laupÀev, 20. september 2008

KĂ”mpisin kodu poole. Vaarusin aeglasel sammul mĂ€est ĂŒles, nagu ikka kui ma Ă”htul linnast koju jalutan. Seevastu kodust lahkudes torman nagu pöörane metsloom, jalad risti all, justkui oleks hirmus kiire ja vanakuri kannast kinni napsamas. Teistele vĂ”in jĂ€tta vĂ€ga tööka ja asjaliku naisterahva mulje. "Oli, nĂ€e! Ruttab kooli poole. Kindlasti on tal mĂ”ni tĂ€htis eksam tulemas." "Tubli tĂŒdruk!"

Olin unelev ja tĂŒdinud. Zavoodis sai sĂ”pradega paar Ă”lut joodud. Aga ega seal miskit huvitavat polnudki, ikka samad nĂ€od ja samad jutud. Mis neist purjus inimestest ikka kuulata, kui ise vÀÀriliselt napsune pole. Siis pole selles kohas midagi huvitavat peale hakata. IseĂ€ranis seetĂ”ttu, et Sind polnud seal. Tegelikult teadsin kĂŒll, et olid Ă€ra sĂ”itnud. Nii et ega ma sellest Ă”htust suurt ei lootnudki. Vahel on lihtsalt hea end öises linnas tuulutamas kĂ€ia, vĂ€rsket Ă”hku hingata vĂ”i siis kellegi memuaare kuulates tubakat suitsetada.

Sammusin, pea longus, edasi. Mis selles sĂŒnkjas öös ikka ringi vahtida. Tee oli mĂ€rg ja tume, Ă€sjalangenud lehed kleepusid kinganinadele. Jahe tuul puges varrukast sisse. TĂ”mbasin kĂ€ised otsapidi kĂ€nkrasse pihku. Kujutlesin, et Sina ootad mind ees. Ootad terve selle kĂŒlma ja pimeda öö mu ukse ees, kuni ĂŒkskord koju jĂ”uan. Oleks ju tore kui Sa mind ootaksid. Aga samas ka kurb, ega see meeldiv tegevus ei ole, meie sĂŒgisrĂ”skes öös. Nojah, kuidas Sa saaksidki mind oodata. Sa ei tea ju veel kus ma elangi.

TĂ”stsin pilgu silmapiirile. LĂ€henes Orava bussipeatus. Ei vĂ”i olla, mĂ”tlesin ma. Kas mu kujutelm on tĂ”eks saamas? Naatriumlampide kollakas valguses istus ĂŒks hĂ€mar inimtomp. Ta oli nii Sinu moodi, Sinu hoiak, Sinu koljuehitus, Sinu pikad jalad! Mu sĂŒda hakkas pekslema ja peopesad tĂ”mbusid niiskeks. Aeglustasin sammu, mul hakkas kĂ”he. Kui olin bussipeatuseni jĂ”udnud, tabas mind nördimus. Sinu kaunis siluett oli moondunud nukraks naisterahvaks, kes nĂ€rviliselt jalga kĂ”lgutades mobiiltelefoni sĂ”numit toksis. KĂ”rval pingil ootas siidripurk. Tegin nĂ€o, et ei mĂ€rganudki teda ja lisasin kiirust, et juba ĂŒkskord koju jĂ”uda.

Aga seal ootas mind tĂ”esti keegi. Õigemini, neid oli kaks. Kaks kassi vudisid nĂ€ugudes ja nurrudes mu jalge ĂŒmber kaheksaid silitama, et ma rÔÔmsad ootajad tĂ€nutĂ€heks tuppa laseksin.
Keerasin ukse lukust lahti, ja juba nad kadusidki toanurkadesse ja söögikaussidesse ja teab kuhu veel. Korterikaaslased magasid, ainult mina kolistasin veel. Ja kassid. Olles kĂŒlmkapist midagi pĂ”ske ahminud, heitsin voodisse ja kustutasin tule.

Vaatasin veel aknast vĂ€lja. Mitte midagi polnud nĂ€ha peale tuledes tĂ€navalaternate. Ja vaikus, ĂŒkski auto polnud teel. MĂ”tlesin muieldes, et kui Sa nĂŒĂŒd koputaksid aknale, siis oleks see ikka imede ime. Ja ma laseksin Su sisse. Ja siis... Ei, see on ikka vĂ€ga halb mĂ”te, olen juba 22 ja mul on ikka veel nii vaimuvaesed kujutelmad. Mitte midagi huvitavat ei juhtuks. Laseksin su sisse ja siis? Äkki peaks veel seksima ka hakkama ja ma ei tea, mida kĂ”ike veel. Olen vĂ€sinud, hommikul ka vaja vara Ă€rgata, kooli minna, jÀÀ veel kedagi silitama ja tĂŒhja juttu ajama! Ei, see ei tule kĂ”ne allagi. Torisesin endamisi, et nii rumalatele asjadele mĂ”tlen oma eas. Areneks mu kujutelm pĂ”nevaid ja keerulisi teid pidi edasi, jah, siis kĂŒll, aga see va mĂ”ttetu, tavaline kĂ”lks.

Olin juba unemaailma vajumas, teadvust kaotamas, keha oli paari grammi vĂ”rra kergenemas, kui tundsin Ă€kitselt Ă”rna silitust oma laubal, sasivaid sĂ”rmi mu juustes. Avasin silmad. Sinu naeratavad silmad olid mulle otsa vaatamas, Sinu malbed huuled muhelemas, kĂ€si minu juukseid puudutamas. Tuba oli pĂ€ikest tĂ€is, nii hele ja kollane, et ega ma suurt midagi ei nĂ€inudki, peale Sinu armsa nĂ€olapi. VĂ€ljas oli öö. "Sa rumal vĂ€ike tĂŒdruk,ma olen ju kogu aeg sinuga, kuidas sa siis ĂŒldse vaadata ei oska!" manitsesid mind leebel toonil. Sulgesin silmad. Ja jĂ€in Sinu soojade silituste saatel rahulikult magama.

Kommentaare ei ole:

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.