Eile toimus Võrus Tamula rannas miskine kehamaalingute konkurss. Käisin asja uurimas ja sain ka käe soojaks. Medaleid ei antud, raha ei saanud. See-eest kingiti mulle liilia-taoline lilleke, mispeale kimas üks herilane otsejoones persetpidi mu keskmisse sõrme. Nüüd on sõrmed paistes ja kihelevad.

Hiljem sai Ridali lennuväljalt läbi astutud ja vanad näod üle vaadatud. Õuele oli püstitatud uus atraktsioon- kiiking, mille külge väiksed noorkotkad end korda mööda käsi-jalgupidi kinni lasid siduda, et siis üle võlli kiikuda. Meesisikutel paistis see kergemini õnnestuvat.

Lennuvälja köögi ees istus ka torssis Susi Jaan, füüsik, lendur,(ennekõike mootor-, puksiirlendur) ja muidu kõva mees. Seal ta siis kössitas katuse varjus, kurtis, et tema hiilgeaeg on mööda saamas, uued lendurid tulevad peale ning teda, Jaani, ei vaja enam keegi. Muudkui istus ja peletas rätikuga herilasi eemale. Oli jah vanemaks jäänud ja kuidagi nurka vajunud. Ma tundsin talle kaasa. Jaan on väga tore.