Taevas on raske ja kell tiksub seinal. Pole pohmell ega ka masendus. Ometi on nägemisväli mõnekümne kraadi võrra kitsam. Ei ole halb, aga tuju ka mitte. On hele ja jahe ja suriseb peas. Ainus, mis huvi äratab, on iseenda näolapp peegelpildis. Need poorid, need väljad, need kuivanud nahatükid. Kortsud laubal, kurrud silma- ja suunurkades. Hambavahed ja kõrvad ning loomulikud kartulised juuksejuured, mis kasvavad välja peanaha seest. Kuidas mõista, et ühest pääkolust vohab nii palju juukseid! Uurin oma keha huvitult ent pingsalt kui võõrast objekti, kui kala või sibulat, mis vajab puhastamist. Ning ei usu mitte, et ruutsentimeetrid näos on põnevamad kui Castaneda jutustused või Houllebecqi naudingukriitika või tühi lõuend, mis pinguldub põrandal või suvine õu, mis säästaks mind umbsest ruumist. Või kõik need põnevad mõtted, mis sünnivad inimeses. Ei saa jääda nukkuma, aeg liigub toppamata. Ma liigun.