teisipÀev, 8. juuli 2008

Taevas on raske ja kell tiksub seinal. Pole pohmell ega ka masendus. Ometi on nĂ€gemisvĂ€li mĂ”nekĂŒmne kraadi vĂ”rra kitsam. Ei ole halb, aga tuju ka mitte. On hele ja jahe ja suriseb peas. Ainus, mis huvi Ă€ratab, on iseenda nĂ€olapp peegelpildis. Need poorid, need vĂ€ljad, need kuivanud nahatĂŒkid. Kortsud laubal, kurrud silma- ja suunurkades. Hambavahed ja kĂ”rvad ning loomulikud kartulised juuksejuured, mis kasvavad vĂ€lja peanaha seest. Kuidas mĂ”ista, et ĂŒhest pÀÀkolust vohab nii palju juukseid! Uurin oma keha huvitult ent pingsalt kui vÔÔrast objekti, kui kala vĂ”i sibulat, mis vajab puhastamist. Ning ei usu mitte, et ruutsentimeetrid nĂ€os on pĂ”nevamad kui Castaneda jutustused vĂ”i Houllebecqi naudingukriitika vĂ”i tĂŒhi lĂ”uend, mis pinguldub pĂ”randal vĂ”i suvine Ă”u, mis sÀÀstaks mind umbsest ruumist. VĂ”i kĂ”ik need pĂ”nevad mĂ”tted, mis sĂŒnnivad inimeses. Ei saa jÀÀda nukkuma, aeg liigub toppamata. Ma liigun.

2 kommentaari:

Kristina Viin ĂŒtles ...

Ning kes pÀÀstab maailma kui meie istume siin? :)

konnula contra ĂŒtles ...

Need inimesed, kellel meeldib tĂŒĂŒtu olla.
Kes ĂŒtles, et maailm ise seda tahab - et teda pÀÀstetaks.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.