neljapÀev, 3. juuli 2008

Narva































Meid, skulptuuritudengeid, kĂŒĂŒditati nĂ€dalaks Narva. Olime sunnitud Hermanni linnuses turistide rÔÔmuks haavapuust koduloomi raiuma, millel lapsed ronida saaksid. Üldistatud vormiga puunikerdused lisavad keskaegsele linnusele kindlasti parajat kĂ€sitöölikku vĂ”lu. Omaette vandusin kĂŒll, et mis kĂ€sitöölikke totrusi me tegema peame, selle asemel, et Ă”pilaste loovust arendada.

Missugusena tajusin mina Narvat? Vene keelt kĂ”nelev migrantide linn, vÔÔramaa, kus eestlane end vĂ€listuristina tunda vĂ”ib, kus eesti noor ĂŒsna abitusse olukorda jÀÀb, kui vene keelt ei tunne. Enamasti vastavad poemĂŒĂŒjad eestikeelsele tervitusele venekeelse зЎраĐČстĐČуĐč´ga. Naiivne oleks arvata et see tuleneb oskamatusest eesti keeles tervitada. Paisab, sisserĂ€nnanud töölised, nende lapsed ja lapselapsedki ei kavatsegi eestit, keelt omaks vĂ”tta. Ja miks nad peaksid- neil on suurepĂ€rane kommuun.

Ööbisime Narva KolledĆŸi ĂŒhikas, mis oma olemuselt ja vĂ€limuselt pole nĂ”uka ajast peale sugugi muutunud. Kuid seal oli huvitav, vĂ”ib-olla isegi kĂ”ige pĂ”nevam atmösfÀÀr teiste linnas kogetute kĂ”rval. Tuhmunud tapeedid kaunistatud kĂ”ikvĂ”imalike rĂ€pparite postritega, aukohal EMINEM. Tema "pĂŒhapilt" kĂ”rgus ka minu ragiseva voodi kohal lillelise tapeediga kaetud laes, mis raamis seda harrast sĂ”numikandjat. Igal hommikul ja Ă”htul jĂ€lgis EMINEM mind Ă”ndsa, ent valvsa pilguga sealt ĂŒlevalt. Kui hĂ€mardus, moondus tema kapuutsiga rĂ€pparilĂ”ust ema Teresaks vĂ”i pĂŒhakmunga ikooniks ja "rĂ€bbiti" nĂ€olapp lĂ”i helendama.
EMINEM paistab olevat narva piimahabemete jumal. Iga pĂ€ev koguneb paariteistaastaste rĂ€pparite jĂ”uk staadioniveerele ning asub filmi "8 MILE" kombel vĂ”idu rĂ€ppima. Eks ikka tĂŒmps taustaks, ĂŒks vĂ”tab aega, teine lajatab ropult rasket elu kolmandale nĂ€kku, kuni saabub viimase kord teisele vastu panna. Seesugune vaade avanes ĂŒhikaaknast vene rĂ€pikultuuri tĂ”estuseks.
Seinakaunistustusi leidus teisigi. NĂ€iteks oli ĂŒhe kirjutuslaua ette seinale kleebitud ajakirjadest vĂ€ljalĂ”igatud vĂ€rvilisi fotosid mitmesugustest praadidest, dessertidest, salatitest. Ehk niisugune veider teguviis aitas vaesel tudengil oma Ă”ppimise eesmĂ€rki au sees hoida, et kui ta nĂŒĂŒd rajult tuubib, siis saab ka tema kunagi endale rasvast seakintsu lubada. VĂ”i kes teab.
Omamoodi vĂ”lu oli sel ĂŒhikal. Nostalgiline, tohutu inspiratsiooniallikas, milles on palju vanu mĂ”tteid puhastamata jÀÀnud. Niisugust unenĂ€gudeparaadi, nagu seal magatud öödel, pole ma kunagi nĂ€inud. Nii teadlikud kui teadmata mĂ”tted-tunded said lahti kistud, metafoorselt unenĂ€okeelde tĂ”lgitud, miskine nĂ€idendki lavastatud, Cremasteri stiilis sĂŒrrealistlikud seiklused lĂ€bi elatud.
Narva vesi muidugi juua ei kÔlbanud. Bakterite tÔrjeks on sealne vesi lÀbi klooritatud, seetÔttu kÔndisime vahemaid, poevesi pudeliga kaenlas.

Sedamoodi pinnapealselt nĂ€htuna algas Narvas Eesti alles siis kui olin sisenenud Hermanni linnuse mĂŒĂŒride vahele. Seal nĂ€gin eestlasi, sepp Ivar Feldmann oma sellidega, keraamikud ja kĂ€sitöölised PĂ”hjaĂ”uel, muuseumitöötajad, eesti turistid, eesti ajalugu.

Milline teie Narva?

1 kommentaar:

konnula contra ĂŒtles ...

Kui nÀed, tervita Igor Gordini, kes maalis minust sulnja portree 5 minutiga ja Kuzja Zverevit, kes on lihtsalt hull kunstnik.

Meenutan ka koolinoori aastast 1999. kes selle peale, kui ma vabandasin, et nĂŒĂŒd ma hakkan eesti keeles lugema, sest venekeelne repertuaar sai otsa, karjusid "Aru saame!"

Ja seda, et kumbki Narva raamatupood ei tahtnud mu esikteost "Ohoh" mĂŒĂŒki vĂ”tta, vaid soovitasid teise poodi pöörduda. Ühes ĂŒteldi, et teine pood on suurem, teises öeldi, et tolles esimeses kĂ€ib rohkem eestlasi.
Muide, kĂŒsisin kolmelt inimeselt tĂ€naval, kus raamatupood asub - selges eesti keeles. Üks ĂŒtles ne panimaju, teine sai aru, aga vastas vene keeles, kolmas vastas ilusas eesti keeles, ehk oli koguni eestlane.

Need kolm korda vist olidki.

Orientalistikaring

Septembrist alustas Tartu Ülikooli peahoones orientalistikaring, mida korraldan. Logo aitas teostada Liisa Murdvee; idee: Kristina Viin.