Ma sain täna A ja F-i. Mõlemad üldiselt sama eksami eest.

Sel kevadel kadus üks hea tuttav meie seast olematusse. Ta oli noor mees, meeldiv inimene.
Minu kui samuti alles mõnda aega tagasi "üle aia roninu" jaoks näib surm midagi võõrast, kauget, uskumatut. Seetõttu tundub, et kuuldud uudis on mingisugune vandenõu, kokkumäng, et mulle tünga teha. Kujutlustes tundub täiesti reaalne, et ma võiksin kadunukest tänaval kohata. Siis küsiksin lahkunult hämmastusega: "Mis sa siin teed? Sa pidid ju surnud olema!" mispeale tema vaataks mind kõõrdi ja mõtleks, et Kristinal on küll vist psühhiaatrilist abi vaja, et ta niisuguseid nalju söandab teha.

Kui mul oleks piisavalt raha, palkaksin teenri, kes minu eest poes käiks. Mulle tõesti ei meeldi lettide vahel tuuritada. Ja vastata iga kord müüja küsimusele "kas teil Säästukaarti on?" et ei ole.

Homme sõidame paari kunstiajaloo õpsiga Soome.