Johannes
Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest
Kristina Viin
Õigeusu
müstiline teoloogia on poeetiline ja romantiline, mitmeid mõttekatkendeid võib
lugeda justkui armastuskirju. Armastuskirju ja isalikust hoolest kantud
manitsevaid lugusid Vaimu- või rõõmsa kurbuse pisaratest, jumalikust valguse
sädelusest palvetaja ümber või “südame pühamust” hesühhasti meeles. Ja kuigi
õigeusklik siseneb taevariiki psühhosomaatilise tervikuna, peab niisuguste
erilise rahu, mõistmise ja armastuse seisunditeni jõudmiseks harjutama ranget
askeesi vaimuliku isa valvamise all, suretama oma liha ning loobuma patusest,
langenud “minast”. Nõnda võib kohata siiski kristlikku dualismi, ihu
“vihkamist” ja salgamist, selle vajaduste sublimeerimist vaimlisteks ja küsida,
miks nii, kas tõesti peab loobuma kõigest. Ei pea, midagi ei pea. Kuid munga
reaalsus on Jumala reaalsus, ta ainus siht on Jumal.
Kui Evagrius oli esimene õigeusu müstilise teoloogia
esindaja, kes süstematiseeris kõrbemunkade kogemuse ja kirjutas vastavasisulisi
“käsiraamatuid” praktiliseks eluks kõrbes (Veltson, 2015),
siis Johannes Klimakus arendas sarnaseid ideid edasi, ehitades Siinai mäel, Katarina
kloostris, üles omamoodi redeli taevase õndsuseni jõudmiseks, käsiraamatu, mis
õpetab maisest elust lahti laskma, hülgama oma pahed, kuuletuma vaimulikule
isale ning edenema kontemplatiivse elu vooruslikus vaikuses ja palvetes ekstaasi
ning jumaliku armastuseni.
Siinai
kloostrijuhi, kreeka kiriku isa Püha Johannes Klimakuse ehk Redelikirjutaja
elust teatakse vähe. Kreekas on ta tuntud kui Ioannis tis Klimakos
(ladina Scala Paradisi) “Redeli Johannes” tema raamatu “Vooruste redeli”
ehk “Jumaliku tõusu redeli järgi”. Ladinapäraselt on ta teisendatud Joannes
Climacuseks. Ka on teda kreekapäraselt nimetatud Scholasticoseks,
mis vihjab laiale lugemusele. (Ware, 1982: 2)
Klimakuse täpne sünniaeg pole välja
selgitatud, ent arvatavasti võiks teda pidada pigem seitsmenda kui kuuenda sajandi
autoriks, olles Bütsantsi teoloogia isa, Maximus Usutunnistaja (580-662),
kaasaegne. (Samas, 3) Juba 16-aastaselt saabus ta Siinai kloostrikeskusesse,
kus valitses koinobiitlus ehk ühiseluline munklus iguumeni, higoumenose käe
all. Kuid tolle kandi kõrbetesse olid laiali pillutatud ka eremiidid, kes
elasid üksiklase elu ning kolmandaks mungad, kes järgisid keskteed
anahoreetliku ja koinobiitliku eluvormi vahel ühes vaimuliku isaga. Johannes
koges elu jooksul neid kõiki ja pidas kõige etemaks kolmandat, “paari-kolme
kaaslasega jagatud vaikuse-elu”, mis on vaba isolatsiooni ohtudest, aga samas
annab ruumi vaikusele ja mõningasele vabadusele. Niisiis võttis ta omaks
kesktee ja elas kolm aastat abt Martyriuse käe all. (Samas, 3) Martyrius tegi talle
tonsuuri Moosese mäel, kui Klimakus oli umbes 20-aastane, naides ta Jumalaga.
Ühel teekonnal kohtasid nad üksiklast Johannes Sabbaiiti, kes ei teinud
Martyriusest väljagi, ent suudles Klimakuse kätt ja pesi ta jalgu. See olevat
prohvetlik ja skandaalne, kuna nimetas hoopis õpilast, Klimakust Siinai abtiks.
Pärast Martyriuse surma eemaldus Klimakos Tholasesse eremiitlusse, 8,5
kilomeetri kaugusele peakloostrist. Biograaf Raithu Danieli järgi omandas ta
neil aastail pideva palve armust “pisarate anni”, magas väga vähe, paastus ja
sai omamoodi vaimseks juhiks, keda külastasid tihti teised mungad. Pärast
neljakümmet aastat erakuelu valiti ta Siinai kloostrikeskuse juhiks. Selles
ametis, oma viimasel eluperioodil, kirjutaski ta “Vooruste redeli” Raithu kloostri
Johannese palvel, kes andis mõista, et mungad soovivad teada, missuguseid
jumalikke nägemusi on paljunäinud eremiit ja erudiit saanud. Klimakus vastas,
et ta alles õpib, ent kuulekuses võttis selle teekonna siiski ette. Enne oma
surma olevat ta tahtnud veel eraklust nautida ning eemaldus ametist. Kuid pole
andmeid, mille järgi võiks arvata, et Klimakus kunagi preestriks ordineeriti. (Samas,
3-6) Klimakos on õigeusu pühak ja tänase päevani peetakse temast ja tema
teosest väga lugu, sest see on avaldanud suurt mõju. Johannes Redelikirjutajat
mälestatakse paastu 4. pühapäeval ehk suure paastu ajal ja 30. märtsil. (Samas,
66)
Johannes Klimakuse teose
struktuur toetub metafoorsele pildile, Jaakobi kirjeldatud redelile (1Ms
28:12): “Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus
taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid seda mööda üles ja alla.” (12)
Spirituaalse arengu teekond jaguneb kolme suuremasse etappi. Kolmel esimesel
astmel kõneleb Johannes suhete katkestamist maailmaga, loobumisest nii
sisemiselt kui väliselt. Astmetel 4-6 kirjeldab ta vooruste
praktiseerimist kui “aktiivset elu” ning kirgi, mis tuleb välja juurida.
Viimased neli astet on pühendatud kontemplatiivsele elule – vaikusele, palvele
ja ühendusele Jumalaga. Nii algab kuuletuja teekond sisemise muutusega, järgneb
vooruste ja pahede analüüs ning lõppeb müstilise ühendusega. (Ware, 1982: 12)
“Vooruste
redelit” on küll kritiseeritud nii selle “lubamatu tõsiduse” ja “pessimismi”
kui ilmse individualism tõttu. Lisaks ei olevat seal midagi juttu õigeusu
kirikust ega episkopaadist. (Samas, 34) Ent heites pilgu Klimakuse peateemale,
elule kloostris, pole ta kindlasti individualist. Külastades Egiptust, oli
Klimakus ülimalt vaimustunud sealsete munkade armastavast kaastundest, mida
üksteisele osutati. Aleksandria kloostrielu oli Johannese silmis kloostrielu mudeliks.
“Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust,” (Gal. 6:2) selle
moto all olevat lahendatud sealsed tülid. Mitte keegi ei tohtivat Klimakuse
sõnutsi astuda erakluse teele, kui pole eelnevalt kogenud ühiselu teistega.
“Vooruste redeli” 4. astmel rõhutab ta läbivalt head ettevalmistust üksindusse
tõmbumise eel, et olla kaitstud võimalike ohtude eest. Klimakus rõhutas eriti
vennalikku armastust ja kuulekust, kusjuures armastus vormib redeli viimase,
30. astme – armastus Jumala ja oma ligimese vastu, kuna need on lahutamatud.
Ühes vennaliku armastusega peab ta ülitähtsaks kuulekust nii Kristusele kui
vaimsele isale. Ning kindlasti ei tohiks “Redeli” teekonda ette võtta
isolatsioonis, vaid teejuhi vahetu suunamise all. (Ware, 1982: 35,36)
Üheks langenud oleku suureks paheks
peab Klimakus, nagu paljud teisedki kristlikud mõtlejad, uhkust. “Enamus
iidse kiriku kirjanikke räägivad, et Aadam langes uhkuse tõttu: „Kus toimus
pattulangemine, seal asus varem uhkus, - räägib vaga Johannes Klimakos. –
Karistus uhkele – langemine, tüütaja – deemon…Selle ühe kire pärast, ilma ühegi
teiseta, langes keegi (kurat) taevast alla“. (Illarion, 2017: 41) Uhkus – see on sein inimese ja Jumala vahel.
Uhkuse juureks on egotsentrism, enesekesksus, enesearmastus, enesetahtmine.
Kuni pattulangemiseni oli inimese ainsaks armastuse objektiks Jumal. (Samas, 115)
“Pääsemise algus on enesesüüdistamises,” oli
Evagrius Pontikus öelnud, kõneledes meeleparandusest, metanoiast. (Ware,
2001: 113) Samamoodi alustab Klimakus. Tuleb lahti öelda maailmast, langenud
olekust ja asuda Vaimu teele.
Evagriuse järgi on teoloog see, kes tõeliselt
palvetab. Teoses “De oratione” on Evagrios öelnud: “Kui sa oled teoloog, siis
palveta tõeliselt, ja kui sa tõeliselt palvetad, siis sa oledki teoloog. Ning
teoses “Kõrbeisade ütlused”: “Issanda rind on teadmine või tundmine (gnosis)
Jumalast. Teda, kes on ennast sellele asetanud, saab nimetada teoloogiks.
(Tölpt, 2022)[i]
Klimakus toetub Evagriosele aktiivse ja
kontemplatiivse elu eristamisel, kuid ei järgi päris sama süsteemi. Kontrastina
Evagriosele leiab ta, et spirituaalse elu ülim tipp on armastus, nagu juba
eespool mainitud, ja mitte kontemplatsioon või gnosis. (Ware, 1982: 12) Armastus
seisab kõrgemal kõigist visioonidest ja ektsaatilistest seisunditest, millest ülemat
ei ole. Selles punktis nõustub ta Maximus Usutunnistajaga. “Armastus on see,”
õpetab Johannes, “mis teeb inimolendi Jumala sarnaseks, niipalju kui see on
võimalik.” (Samas, 58)
Kuigi Klimakus on maininud Evagriust ainult
korra, ja siiski vaid negatiivses võtmes, on “Redelis” Evagriuse mõjutusi päris
ohtralt näha. Nii praxise ja theoria eristamine, tema
demonoloogia kui pahede analüüs meenutab paljuski Evagriost. Samas on ta
minetanud viimase spekulatiivse kosmoloogia, ta on vähem süstemaatiline kui
Evagrios ning rõhutab palju rohkem isiklikku ja teadlikku (jumaliku) armu
kogemust. “Vooruste redel” on varaseim teos, mis sulandab endas nii
evagrioslikud kui makariaslikud lähenemised. See ühendab endas kristliku ida
kaks suurt peamist lõime – Pontuse Evagriuse intellektuaalse ning püha
Makariuse kogemusliku lähenemise(“50 spirituaalset homiiliat”[ii])
(Võõbus, 1989) Sünteesijana meenutab Klimakus vägagi Maximus Usutunnistajat.
“Mida Maxiumus saavutas kristoloogia alal, seda teostas Klimakus
askeesiteoloogias. (Ware, 1982: 60) Johannese allikaiks on lisaks kindlasti “Kõrbeisade
ütlused” ehk “Gerontikon” või ladinapäraselt “Apophtegmata Patrum”
ning ennekõike Piibel. (Samas, 59)
Nii 4. sajandi eremiit Evagrius Ponticus kui
Johannes Redelikirjutaja olid müstilise askeesiteoloogia esindajad. Evagrius
leidis, et kui askeet mõistab, et on kaugenenud Jumalast, peab ta ette võtma spartaliku
teekonna, askeetliku võitluse, et ratsionaalne nous, vaba tahtega vaim,
saaks kontrolli alla hinge irratsionaalsed osad. Selleks lõi ta oma süsteemi,
milles tuli vabaneda 8 pahest ehk logismist (λογισμοὶ) ning omandada 8 voorust,
mis neile vastanduvad. Klimakose süsteem on pisut erinev ja laiem. Lisaks
taotlevad mõlemad ἡσυχία´t, vaikust ja rahu, et
konstantses palveseisundis vabaneda diskursiivsest mõtlemisest ning saavutada
jumalikustumine, theosis, teadvustatud õnneseisund jumalike energiate
armus. Need askeedid pidasid oluliseks võitlust ihulike vajaduste rahuldamise
vastu, ihu tuli suretada. Munk on surnud elule, ainus ihaldatud reaalsus on
Jumal.
Klimakose
järgi seisavad algajad vastamisi peamiselt lihalike, materialistlike pattudega:
õgardluse, seksuaalse iha ja ahnuse või aplusega. Edasijõudnumad pistavad rinda
peenemate, vaimsemate pahedega, näiteks edevuse ja uhkusega. Ta teeb kaheksa
pahe järgi inimese kolmeosalise eristuse: seal on himudega seotud, teiseks
ülesärritavad ning kolmandaks mõistusega seotud aspektid. Näiteks õgardlus,
himu ja ahnus esimestega; rusutus, viha ja lootusetus või ahastus teistega ning
edevus ja uhkus intelligentsi aspektiga. (Samas, 63) Nii nagu voorused vormivad
redeli, moodustavad pahed nööri: viha viib pahatahtlikkusse, pahatahtlikkus
veab laimamisse, laimamine veab jutukusse ja jutukus veab valesse. Ahastus veab
lõbujanuni ja õgardlus himude ja tundetuseni. Tundetus (uskmatus) ja edevus
veavad hirmuni, edevus ka uhkuseni, uhkus omakorda pühaduseteotuseni. (Samas, 65)
Piltlikult rühivad mungad mööda redelit,
taevatreppi üles, mille tipus ulatab Kristus neile käe. Redelist paremal
julgustavad neid inglid, vasakul aga püüavad deemonid neid maha kiskuda. Kõige
all ootab neid aga kuristik, kaosedraakon oma avatud lõugadega. (Samas, 11)
Siinkohal esitatakse vooruste redeli struktuur.
Klimakuse jaoks on esimeseks sammuks maailmast lahtiütlemine, sellele järgneb
kõik muu:
I Loobumine
1. Lahtiütlemine
2. Eraldumine
3. Eksiil
II Vooruste harjutamine ehk aktiivne elu:
1) Baasvoorused:
4. Kuulekus
5. Patukahetsus ja meelparandus
6. Surma meelespidamine
7. Kahetsusvalu
2) Kirgede vastu võitlemine
a) põhiliselt mittefüüsilised kired:
8. Viha
9. Pahatahtlikkus
10. Laim
11. Jutukus
12. Valskus
13. Rusutus
b) Füüsilised ja materiaalsed kired
14. Õgardlus
15. Iha
16.-17. Ahnus
c) Järgnevad mittefüüsilised kired
18.-20. Tundetus, jumalatus
21. Hirm
22. Edevus, eneseuhkus
23. Uhkus (ka pühaduseteotus)
2) „Aktiivse elu“
kõrgemad voorused
24. Lihtsus
25. Alandlikkus
26. Läbinägelikkus, taiplikkus
III Ühendus Jumalaga ( Siirdumine „Kontemplatiivsesse elusse“)
27. Tasasus
28. Palve
29. Kiretus
30. Armastus
(Samas, 12-13)
Vooruste 5. samm, meeleparandus on nii kõige
algus kui ka lõpp, jumaliku nägemise kõrval. (Samas, 16) Patukahetsus ja
meeleparandus on ristimise uuendamine ja leping Jumalaga, alustamaks uut elu.
Sellele eelneb muidugi kuulekus. (Samas, 121) Hesühhast ja askeet on ka Jeesuse
imiteerija, õigupoolest iga kristlane, ütleb Klimakus. „Järgida Kristust tähendab
saada tema sarnaseks ja meenutada teda jumalikus armus“. (Samas, 17)
Hesühhasti
tee on vaikuse ja palve teekond. Klimakus ütleb, et palve on oma loomult
dialoog ja ühendus Jumalaga ning ühtlasi universumi alustala: „Selle toime on
hoida maailma koos. Palve näitab ka, kus inimene asub, see on munga peegel. Kui
palve on õige, on kõik õige. Tänuavaldamisele ja kahetsusele järgneb alles
palve, oma soovi avaldamine. (Ware, 1982: 43)
Õige
palve on lühike ja lihtne, selles me sulgeme oma mõtted. (Samas, 44) Hea
palvenäide on jeesuspalve, seda ka Klimakus soovitab. Ühtlasi näib ta olevat
esimene, kes seda terminit kasutab (Samas 46), kuigi ei esita mingit standardit
ning leiab, et igaühele peaks jääma vaba valik erinevate vormistuste seast.
Standardvorm jeesuspalvest ortodoksi vaimsuses kõlab küll nii: Issand Jeesus
Kristus, Jumala poeg, heida armu minu peale!“ Jeesuspalve on seotud ka surma
mäletamisega. Lisaks on see justkui relv deemonite vastu. Ja kolmandaks
soovitatakse seda uinumise künnisel. (Samas, 47) Ent terve munga elu peaks
olema palve, igal hetkel, ka magades. „Las Jeesuse mäletamine olla kohal igas
hingetõmbes,“ ütleb Klimakus. (Samas, 48)
Püsivus
Jeesuse mäletamises on viis sisemise vaikuse saavutamiseks. Jeesuspalve aitab saada
mungal hesühhastiks, selleks, kes valdab „südame vaikust“. (Sams, 50) Tema
teekond pole väline, füüsiline, vaid sisemine ja spirituaalne, ta liigub südame
pühamusse. See on omamoodi mentaalne palve, noera ergasia. (Samas, 51)
Ta palvetab kogu oma südamega, hinge ja vaimuga, kogu oma olemusega, teadvuse
ja alateadvusega, ta identifitseerub oma palvega. (54) Palve kõrgeim tase on
ekstaas ja õnnetunne Jumalas. Kummalisel kombel ei kasuta ta Kreeka kirikuisade
seal levinud terminit „jumalikustumine“ või „theosis“, (kuigi sellele
viitab). (Samas, 54)
Valgustumine areneb „Redelis“ astmeliselt
järgmiselt: Kui karskusega on ületatud hingeline lõbujanu, saavutatakse
mitte-materiaalne valgus (aylon). Südamepuhtus viib valgustumiseni, mis
on kirjeldamatu aktiivsus või energia ja mida tunnetatakse ebateadlikult ning
on nähtamatuna nähtav. Tõeliselt kuulekas munk muutub oma palvetes sageli
kiirgavaks ja juubeldavaks. Ta on tellest jumalikust kingitusest teadlik. Iga
hing, kes on saanud vabaks vanadest harjumustest ning kellele on andeks antud,
on seda rikkalikku jumalikku valgust näinud. Nendele lisakas tunnetab ta
ekstaasi, meele teed, mis kandub müstiliselt Jeesuse valgusse. Mõned tunnetavad
end palvest väljudes lausa sädelevana. Kui süda on rõõmus, siis nägu kumab. Jumala
armastusega üleujutatud inimene hiilgab nagu Mooses, kui ta seisis silmitsi
Jumalaga (2Ms 34:29-35). Viimaks kirjeldab Klimakus karjust, kes saab
Moosese-näoliseks. (Ware, 1982: 55) Moosese võrdpilti kasutab Klimakus ka
vaimse isa kirjeldamisel. Iga munk vajab „Moosest“, kes teda „tõotatud maale“
juhiks. (Samas, 37) Tasub märkida, et kirjeldatud valgus pole kujundlik ega ka
füüsiline või loodud, vaid spirituaalne ja väljaspool loomist. (Samas, 56)
Jumalik, seega.
Vastavalt eelkirjeldatule, saame asetada vaga
Klimakuse ühte patta „valguse müstikute“ traditsiooni kandjatega kristlikus
idas – püha Makariuse, Gregorius Palamase ja Püha Siimeoniga. Kuigi „Redelist“
ei leia me selget eristust Jumala olemuse ja tema energiate vahel, näib ta
nõustuvat nende õpetustega selles, et jumalikkus ilmned mitteloodud valgusena
ning et inimene saab selles valguses osaleda mitte ainult kujundlikult, vaid
otseselt ja mitte tulevases, vaid praeguses elus, mitte ainult hinge vaid koos
kogu kehaga. (Samas, 56)
Klimakus elas ka ajal, mil monoteleedid
tõstsid pead Kristuse kahe loomuse teemal ning sellesse tülisse oli segatud
Maximus Usutunnistaja. Monoteleedid väitsid, et kuigi Jumalal on kaks loomust,
on tal ainult üks tahe. Selle vastu vaidles Maximus, kes leidis, et inimloomus
ilma inimliku tahteta on vaid ebareaalne abstraktsioon. Kui Kristus on tõesti
inimene, siis on tal kaks tahet nagu ka kaks loomust. Johannese seisukoht on
sarnane. (Samas, 19) Nõnda saab inimene püüelda jumalikku tahet ning teeb
ühtlasi vajalikuks nii surma mäletamise kui palve. „Jeesus kartis surma, kuid
ta polnud kabuhirmus. See näitab selgelt, et tal on kaks loomust,“ kirjutas
Klimakus „Redeli“ kuuendas astmes. (Samas, 18)
Huvitav on „pisarate ande“
kontseptsioon. On kolme sorti pisaraid, mida Klimakus eristab ning neil pole
sugugi üks kaal. Seitsmendas astmes, mis kõneleb kahetsusvalust ja nutust,
avaldub Klimakuse dialektiline lähenemine. Jumalakartlik pisarate and on tähtis,
siin avaldub ka Klimakuse optimism (kuigi eelnevalt oli mainitud, et teda
pessimismis on süüdistatud): Jumal lõi meid, et naeraksime, mitte pisarate
jaoks. Lahuta endast ainult patt, ja valupisarad muutuvad tarbetuks. Pisarad
väljendavad tihti vaid langenud inimese igatsusvalu patu järele. (Ware, 1982: 23)
Tõelise, pattu kahetseva kristlase pisarad on aga rõõmuga läbi põimunud. Ta
nimetab seda rõõmsaks kurbuseks (charmolypi). „Inimene, kes on
parandanud meelt, on nagu laps, kes nutab, ent naeratab pisarate vahel.
Spirituaalne patukahetsus viib spirituaalse naeruni, see on pulmarüü, matuse“,
ütleb ta. (Samas, 24)
Pisaraid
võib jaotada kolmeks: Esiteks on kontranaturaalsed pisarad, langenud „ise“
väljendused, mis on patused ja kahjustavad. Need võivad olla näiteks
frustratsiooni, viha, armukadeduse või enesehaletsuse pisarad. Teine tüüp on
loomulikud pisarad, spontaansete inimlike tunnete väljendus, ja need on pigem
neutraalsed ja puhastavad. Pisarad, mida valame, kui mälestame näiteks
lahkunuid. Kolmandaks on spirituaalsed või supranaturaalsed (Vaimu)pisarad, mis
on otseses ja erilises mõttes „Jumala poolt antud“. „Loomus eeldab armu, ja arm
ehitub loomusele üles, nii et on võimalik, et naturaalsed pisarad arenevad
spirituaalseiks, kuigi nutja ei pruugi seda üleminekut tihti eristada.“ Vaimupisarad
ei sünni ainult hinges, vaid osalevad kogu keha ja füüsiliste meelde
spiritualiseerumisprotsessis. (Samas, 25) Olles saanud päriselt
spirituaalseiks, uuendavad pisarad inimese ristimist ning seisavad ristimisest
isegi kõrgemal. Rõõmus kurbus viib meid uude ellu, nii nagu ristiminegi on
patust loobumine ja uuestisünd. Need väljendavad lepitust Jumalaga, kuigi võivad
leinata ka patte. Sarnane kontseptsioon oli Isaak Süürlasel, Klimakose nooremal
kaasaegsel, keda ta küll tõenäoliselt ei tundnud. „Pisarad,“ on ta öelnud,
„märgivad üleminekut praegusest ajastust tulevasse. Vastsündinu nutab siia ilma
sündides, ja samal moel nutab kristlane, kui ta on sündinud tulevasse aega.“ (Samas,
26)
„Vooruste
redel“ sai õigeusus ülimalt populaarseks selle lööva redeli kujundi tõttu, mis
läbis tervet raamatut ning kindlasti ka Klimakuse kavalusest, huumorist,
oskusest lõimida palju erinevaid teemasid ühte sünteesi ning eelkõige tema
sügava spirituaalse sisepilgu tõttu. Nõnda kirjeldab Klimakust raamatu eessõna
autor Kallistos Ware. (Ware 1982: 66) „Johannes Klimakus oli askeetlik autor par
excellence, kelle kirjutised tagasid standardmudeli kogu õigeusu kiriku
jaoks. Seda raamatut loetakse õigeusu kloostrites igal aastal paastu ajal.
Tagatipuks on ta avaldanud suurt mõju paljudele järgnevatele autoritele. (Samas,
67)
Õigeusu müstilist teoloogiat on mõjutanud
platonism. Hesühhastliku õpetuse üheks rajajaiks on olnud Palamas. Võib püüda
mitmeti klassifitseerida, kuhu Klimakus õieti kuulub. Ent ise peab ta
kõrgeimaks intellektuaalseks seisundiks vaikust, pööramata erilist tähelepanu
maailma filosoofiatele. Klimakos on öelnud: „ Pole kuigi palju väljapaistvaid
eksperte ilmalikus filosoofias. Kuid ütleksin, et tõelised asjatundjad on need,
kes on asjatundjad vaikuse (tasasuse) (stillness) filosoofias. Mis
tähendab mõtete ja soovide minetamist. (Kaldellis, Sinioussoglou, 23) Ülitähtis
on vahetu kogemus, selles mõttes on ta ka müstik par excellence. Ning
kuigi teda on peetud rangeks ja nõudlikuks (isegi pessimistlikuks), tuleb
möönda, et temas on inimlikku nõtkust ja avarust: „Võti, mõistmaks
eshatoloogilise perspektiivi viimset võimalust – kõigi inimeste päästet, peitub
ehk Johannes Klimakuse sõnades: „Kuigi kõik inimesed ei saa olla täielikult
pattudest vabad, pole võimatu, et kõik võivad saada päästetud ja lepitatud
Jumalaga. Inimesed võivad oma vaimses täiuslikkuses olla erinevatel astmetel,
aga see ei tähenda, et nad ei võiks päästetud saada. Issand ütles: „Minu Isa
majas on palju eluasemeid,“ (Jh 14:2). (Alfejef, 2009: 117)
Munkinimene
eitab ihulikku maailma, tema teekond on palve ja tema sihtpunkt on Jumal. Siiski
pole see enesekeskne ja ignorantne tee, sest armastus tähendab ka suhet teise
inimese, kogu looduga (mida õpetab ka armastuse kolmikkäsk). Võiks ju
kritiseerida õigeusu askeesi ja Klimakuse rangust, seda ihu-vaimu dualismi, kus
ei käida tervislikku , mõõdukat keskteed, vaid eitatakse kõike loomulikku, et
jõuda jumalike energiateni. On mõistetav, et niisugune meelelise ja ihuliku
vähemväärtuslikuks pidamine on pärit neoplatonistlikest arusaamadest, kus
ülimaks peetakse vaimu, nousi. Loomulikult ei tee askees aga üksi kedagi
pühaks, vaid hinge puhtus väljendub ka suhtlemises teise inimesega. Klimakos
oli tegelikult väga järjekindel armastuse esmatähtsuse rõhutamisel (on see ju
ka hesühhasti lõpp-eesmärk). „Igavik on protsess, kirjutas ta, sest igavik on
armastus. Ja suhe kahe inimese vahel pole kunagi staatiline…, vaid hõlmab alati
eneses värske kasvu, liikumist, avastamist. Nõnda on see inimeste vahel,
jumalike isikute vahel pühas kolmainsuses, nõnda on see inimhinge ja Jumala
vahel. Millegi kõrgema nimel peab alati millestki loobuma. Aga armastus on
jumalanäoline, inimene on päästetud, kui kõik on päästetud. Langenud inimese
pisarad ja ahastus asenduvad selles kirkuses rõõmu ja Vaimu pisaratega. „Redel“
lõppeb Armastuse ülemlauluga: „Ent nüüd jääb usk, lootus armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus“. (1Kor. 13:13)
[i] Kirjavahetuses Tauri
Tölptiga, 16. 01.2022
[ii]
https://www.eao.ee/wp-content/uploads/2015/08/Arthur-V%C3%B5%C3%B5bus.-Uusi-perspektiive-Euroopa-vaimuloo-uurimisel.pdf
Kasutatud kirjandus:
Alfejev, H. (2009) The Cambridge companion
to Orthodox Christian Theology. Cambridge University Press.
Climacus,
J. Ware, K. (1982) The Ladder of Divine Ascent, New York: Paulist Press.
Illarion
(2017) USU SALADUS. Sissejuhatus õigeusu teoloogiasse. Tallinn,
Tarbeinfo OÜ.
Kaldellis, A, Siniossoglou
(2017) The Cambridge
Intellectual History of Byzantium. Philosophy and Theology in Middle Byzantinum. Cambridge
University Press.
Tölpt, T, Vestluses
e-kirja teel, 16.01.2022.
Veltson,
P, (2015) Põgus pilguheit ühe neljanda sajandi kõrbehereetiku ellu: Evagrios
Pontosest. Kirik & Teoloogia. https://kjt.ee/2015/04/pogus-pilguheit-uhe-neljanda-sajandi-korbehereetiku-ellu-evagrios-pontosest/
Võõbus, A (1989) Uusi perspektiive Euroopa
vaimuloo uurimisel. Sõnumitooja 11-12.
Ware, K. (2001). Õigeusu tee. EAÕK
kirjastustoimkond.
[ii] Kirjavahetuses Tauri
Tölptiga, 16. 01.2022
