reede, 31. märts 2017

Matti Miliuse koomiks






Linnart


Linnarti joonistus vaalast. 



Meil juba märtsi lõpus puud lehtivad toas. Linnart vedas metsast mahasaetud sarapuu oksa kaasa, panime auto peale, kodus pistsin vaasi. See on muide Linnarti kiikumise vaade toas. 



See olen  mina. Ühel hetkel Linnart teatas, et tal on mulle üllatus, tulgu ma magamistuppa üllatust vaatama. Tissid on uhked, kuid ei tea, mida see LD tähendab. Ristimärk tehti peale, seda ei oska ka täpselt tõlgendada.

Tervitan Valdo Valperit, keda ei ole Facebookis. 

Üks luulekogu

Mare Osi "Elu on ime". Tegin pildid Alli Lunteri palvel.

neljapäev, 9. märts 2017

Selle maailma helged niisked silmad

Tänane

(Lodjakoja sauna lakas pärast vihtlemist, soolaga koorimist ja enese
 jõkkekastmist teki sees lesides ja mediteerides)

Olen ürgkosmos, kõikvõimalikkuse surisev soo.
Siis, kui olen selle maailma enesele lõpuni selgeks mõelnud,
võin sellest maailmast lahti lasta, võin lahkuda rahuga kõigest.
Mu süda on nagu suu, mis on just januga vett joonud, kosmose helisid 
trillerdav lainetus, küllastunud, vaba.
Olen loovutanud oma valukeha, mus pole hirmu, ma pole kade, ma ei leki
igatsuses.
Olen Buddha.
Jeesus, kes sa oled? Ma näen sinu silmi, nii lähedalt. Hõljun su palge
kõrgusel, mis ristil väsinult ripub. Sa veel hingad. Su silmad on paokil, neis
on tasane mõte. Ma tean, mis see on! Kui enam valu ei ole, kui oled end
maailmast lahti laskmas, oled teel õndsusesse. Su meel ja su süda on
valgumas õndsusesse nagu mesi soojasse maasse, rahuga ära.
Milleks üldse nimesid anda? Kultuur murrab mu mõtteisse. Ehitab
konstruktsioone. Kavandab. Kahtleb. Kalkuleerib. Tahab nimesid panna. Tal
ei ole ju nime!
See olen ju mina. Ja see pole mina. Mind polegi. Olen terviklik.
Olen selle maailma helged niisked silmad,
olen varahommikune aurav soo.
Jumal, võta mind endasse!

reede, 10. veebruar 2017

Vaateid Jeesusele

Vaateid Jeesusele
Essee




Kristina Viin
US II
28.01.2016


Mida me võime teada Jeesuse kohta? On kaks lähenemist Jeesusele. Esiteks, ta oli ajalooline isik, Jeesus Naatsaretist, esimese sajandi Galilea juut. Läbi ajalooliste faktide saame kõneleda „Ülestõusmise- eelsest Jeesusest”, kes mässas Rooma riigi alluvusse kuulunud Juudamaal, Galileas ja Jeruusalemmas; õpetas, ravitses, kutsus rahvast meeleparandusele ning kuulutas juutidele uut Jumalariiki. Ajaloolise Jeesus-uurimuse tähtsaim allikas on Uus Testament.
Teiseks võime rääkida Elavast Kristusest, „Ülestõusmise järgsest Jeesusest”, usu Kristusest. Tavapärane kristlik pieteet tunnistab „kogum-Jeesust”, nii ajaloolist kui religioonifenomenoloogilist teadmist Jeesusest. Evangeeliumitest saame teada, et Jeesus on Messias, Jumala poeg, kes pärineb Taaveti soost.

Küsimused ja hüpoteesid Jeesuse tõelise eluloo kohta on jätkuvalt elus, sellest annavad tunnistust erinevad n-ö ebaortodokssed kujutelmad ja uskumused. Me võime neid pidada „usu Jeesuse” väljendusteks, kuigi nad on lahutamatud kujutelmadest Jeesuse kui ajaloolise kuju kohta. Järgnevalt mõned näited neist.

Jeesus Indias

Islamis on üldiselt levinud usk, et Jeesus oli suurim prohvet enne Muhamedi. Moslemid jagavad küll usku Jeesuse neitsist sündimisse, kuid eitavad, et ta suri ristil – kõige levinum on versioon, et ta läks taevasse enne seda (st ta ei surnudki) ning ristile läks tema asemel mõni ta järgijatest. 19. sajandi lõpus aga tekkis Pakistanis ja Põhja-Indias ahmadija, islami reformatsiooniline ja messianistlik usuliikumine, mille järgi on liikumise rajaja Mirza Ghulam Ahmadi Jeesuse poolt ette kuulutatut lunastaja. Jeesus on ahmadlaste uskumustes olulisem tegelane kui tavalises islamis, samuti erineb nende ettekujutus Jeesuse maise elu lõpust. Ahmadlaste järgi elas Jeesus ristilöömise üle, päästeti hauast ning läks ida poole otsima Iisraeli kaotsi läinud suguharu; ta suri Kašmiiris Yuz Asafi nime all ning on sinna maetud. Tema hauakohta Srinagaris on ehitatud väike Roza Bali tempel (kuigi templit haldavad sunniidid eitavad, et see võiks olla Jeesuse haud). (vt https://en.wikipedia.org/wiki/Jesus_in_Ahmadiyya_Islam; BBC dokumentaalfilm „Jesus was a Buddhist Monk”, https://www.youtube.com/watch?v=QAaW6BYhfNM)
Ahmadlaste uskumus on saanud tuge varasematest spekulatsioonidest selle kohta, et Jeesus käis oma elu jooksul ka Indias. Neist tuntuim on juudi päritolu vene luuraja, kirjaniku ja seikleja Nikolai Notovitši 1894 ilmunud prantsuskeelne raamat „Jeesus Kristuse tundmatu elu”, mille kohaselt Jeesus käis enne oma evangeeliumites kajastatud avalikku tegevust reisimas Indias ja Tiibetis, kus tutvus budistlike ja hinduistlike õpetustega, mis kujundasid tema religioosseid vaateid, ning et Ladakhis Hemise kloostris mäletatakse Jeesust senini Püha Issa nime all. Notovitši raamat paljastati varsti kui väljamõeldis, kuid sel oli siiski oma suur mõju, sealhulgas ka India kohalike usutegelaste hulgas. (https://en.wikipedia.org/wiki/Nicolas_Notovitch)

Jeesus meie pärimuses

Sellised alternatiivsed kujutelmad Jeesuse elust meenutavad kaudselt seda, kuidas Jeesus võib esineda rahvapärimuses, nagu oleks ta tegutsenud kohalikus olustikus ja maastikus. Need ei esita küll otsest väljakutset piibellikule pildile Jeesuse elukäigu kohta, pigem võib neid näha sümboolsete mõistujuttudena, mis kirjeldavad Jeesuse kõikjalolu metafoorselt. Rahvausundi ja muistendite andmebaasist „Rehepapp” (http://www.folklore.ee/rehepapp/) võib nt leida mitu teisendit (üles kirjutatud Põlva, Võnnu ja Karksi kihelkondadest) jutust, kuidas Jeesus koos Peetrusega (või ka lisaks koos Johannesega) satub ühte tallu öömajale ning nad peavad tasuks aitama reht peksta. Jeesus (ühes teisendis ka Peetrus) pistab rehehunnikule tule otsa, nii et üleliigne ära põleb, aga terad, aganad ja õled ise eraldi hunnikutesse kogunevad, kusjuures Jeesus manitseb ka tulepühakut Lauritsat, et see piiri peaks. Hiljem proovib peremees ka ise sama nippi, kuid Lauritsa-sõnad ei toimi ning tuli teeb palju kahju. Tavaliselt on peremees varem Jeesuse või Peetrusega ka halvasti käitunud – kas kepilöökidega tööle ajanud või avaldanud umbusku tule abil rehepeksu kohta, nii et lugu on moralistlik tähendamissõna usu vähesuse kohta.
Samamoodi on mõned konkreetsed kohad Jeesusega seostatud. Kohapärimuse andmebaasist „Koobas” (http://galerii.kirmus.ee/koobas) võib leida teateid kividest, mille peal on Jeesuse jalajälg (Rakvere ja Anna kihelkonnas), samuti on usutud, et Ülemiste järve suure kivi (Linda kivi) on sinna visanud hoopis Jeesus, kui ta käis Eestimaal imetegusid tegemas, ning et see kivi mõõdab aega – kui kivi kaldani jõuab, saabub maailmalõpp.
Folkloorse Jeesuse teemaga haakub omapärane Jeesuse teema käsitlus „Kalevala” lõpus. Seal küll ei mainita Jeesust nimepidi, küll aga võib seda lugu tõlgendada allegooriliselt Soome ja Karjala kristianiseerimise allegooriana, Jeesuse elulegendi põhimotiividel lastakse juhtuda „Kalevala” maailmas. Karske neitsi Marjatta sööb karjas olles imelise pohlamarja ning jääb sellest käima peale. Kui siis Väinämöinen määrab poisi kui sohilapse surma, avab väike poiss ise suu ning meenutab Väinämöisele tolle nooruspatte (siin on muuseas analoogia Lähis-Idas levinud pärimusega selle kohta, kuidas imikust Jeesus võtab sõna Maarja kaitseks, kui tollelt küsitakse lapse isa kohta; see on jõudnud ka Koraani, 19:27-33). Marjatta poeg ristitakse seejärel Karjala kuningaks, mispeale Väinämöinen lahkub vihasena maalt, jättes maha oma kandle ja laulud. (Kalevala. Koostanud Elias Lönnrot. Tallinn, Eesti Raamat, 1985, lk 467-474)

  1. sajandi uuspärimused Jeesuse kohta

Üks põhjalikult läbi töötatud alternatiivne kirjeldus Jeesuse elust leidub Urantia raamatus. Urantia raamat tekkis vahemikus 1924-55, esmatrükk ilmus 1955 (eesti keeles täielikuna 2010). Urantia raamatu tekkeloos on oluline roll Chicago arstil William S. Sadleril, kes kutsuti vaatama meest, kellel esinesid ebaharilikud sügava une perioodid. Selgus, et tegemist on meediumiga, kes oma une ajal edastas sõnumeid ebamaistelt olenditelt, mingist ajast alates hakkasid sõnumid ilmuma ka kirjalikul kujul. (Meediumi isikut pole ametlikult avalikustatud, kuigi oletatakse, et see oli Wilfred Kellogg; Sadleri naisevend oli tuntud hommikuhelveste leiutaja, arst ja filantroop John Kellogg, kes hoolitses paljude leidlaste eest, andes neile ka oma perekonnanime – üks sellistest oli ka Wilfred Kellogg.) Varsti kogunes Sadleri ümber terve rühm inimesi, kes tegelesid meediumi sõnumite jälgimise ja korrastamisega, mis lõpuks anti välja mahuka Urantia raamatuna. Raamat sisaldab väidetavalt kosmiliste olendite poolt edastatud infot universumi, Jumala, Maa ajaloo ning Jeesuse elu kohta. Laias laastus jagab Urantia raamat kristlikku vaatepunkti selle kohta, kes Jeesus on (Sadleril endal oli seitsmenda päeva adventistide taust), kuid teda ei peeta kolmainsuse teiseks isikuks (Jumal küll on kolmainsus, kuid Igavene Poeg pole samastatav Jeesusega); Jeesus on üks nn Looja-Poegadest, keda on kõigis universumites kokku 700 000, Jeesus on meie kohaliku universumi Nebadoni ülevaataja, kes vaimolendina kannab nime Miikael. Urantia raamat ei pea Jeesuse ristisurma lunastavaks aktiks (sest patt pole päritav, vaid isiklike valikute tulemus, seega pole ka pärispattu, mis vajaks lunastamist), vaid lihtsalt tollase ametliku religiooni poolt täide viidud repressiooniks inimese suhtes, kelle vaimseid õpetusi ei suudetud mõista. Samuti ei sündinud Jeesus neitsist, vaid oli lihalikus mõttes Joosepi poeg, kellesse Miikael vaimses mõttes inkarneerus. Jeesus sündis Urantia raamatu kohaselt 21. augustil aastal 7 eKr. Pikalt jutustatakse tema lapse- ja noorukieast, ta tegi enne oma põhitegevust reisi Rooma (koos kahe indialasest kaaslasega, kellelt sai ka teadmisi Ida usundite kohta), aga käis ka mujal Iisraelist eemal (nt Kaspia ääres). Jeesus suri Urantia raamatu kohaselt 7. aprillil aastal 30 pKr, tõusis seejärel surnuist oma „morontiakujul” (st füüsiliselt nähtava vaimolendina, samal ajal kui füüsiline keha lagundati silmapilkselt), ilmus seejärel mitmel korral jüngritele ning lahkus Maa pealt 18. mail. Urantia raamat peab Jeesuse õpetust puhtaimaks universaalse tõe kujuks teiste maapealsete religioonide kõrval. (Urantia raamat. Chicago, Urantia Foundation, 2010; loetav ka internetis: http://www.urantia.org/et)

Miikaeliga on Jeesust samastanud ka mõned moodsamad kristlikud usuvoolud. Seisukohta, et peaingel (või inglite pea) Miikael on Jeesuse sünnieelne kuju, on kaitsnud mitmed varased protestantlikud teoloogid.  Uuemal ajal pooldavad seda seisukohta nt seitsmenda päeva adventistid (pidades seda küll pigem üheks paljudest nimedest, millega Jeesus Kristust pühakirjas iseloomustatakse), veel selgemalt aga Jehoova tunnistajad, kes eitavad kolmainu doktriini. Jeesus on nende usu järgi ainus, kelle Jumal on vahetult loonud (kõik ülejäänu on loodud Jeesuse ehk peaingel Miikaeli kui Jumalariigi kuninga ja peapreestri vahendusel). Muus osas, mis puutub Jeesust, järgivad Jehoova tunnistajad üldkristlikke tõekspidamisi. Välja arvatud see, et Jeesus ei surnud ristil – risti kujund on nende arvates paganliku sümboli imbumine kristlikku usku –, vaid ilma põiklatita postil. (https://en.wikipedia.org/wiki/Michael_(archangel)

Üks viis, kuidas „usu Jeesus” äärmuslikul kujul ilmneb, on inimesed, kes on end ise pidanud või keda on peetud Jeesuse taassünniks või Jeesuse teiseks tulemiseks. Neid on olnud omajagu, osad neist ilmselged petised või kurjategijad, mõned aga inimesed, kes on seda ise siiralt uskunud. Nende hulka kuuluvad nt bahai usundi rajaja Baha'u'llah, kes uskus end olevat üldse erinevate usundite ettekuulutatud lunastajakujude kehastus, sh ka Buddha Maitreya, šiiitide imaam Hussein jm;  Etioopia keiser Haile Selassie, keda peetakse Messiaks rastafariusuliste poolt, kuid kes ise eitas seda; Lõuna-Korea Ühtsuskiriku looja Sun Myung Moon, keda tema järgijad peavad nii taastulnud Messiaks kui ka taassündinud Aadamaks, pikema nimestiku võib leida https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_people_claimed_to_be_Jesus.

Üks tähelepanuväärseid nende hulgas on „Viimase Testamendi Kiriku” ning Lõuna-Siberis Tiberkuli ökokommuuni looja Vissarion, kodanikunimega Sergei Torop.  Ta on pärit Krasnodari kraist. Lapsepõlves mõjutas teda palju baptistist vanaema. Ta töötas Krasnojarski krais Minussinski linnas liiklusinspektorina, kuid samal ajal oli ta tegev ka kohalikus ufoloogide klubis. Pärast miilitsast vallandamist elas mees üle vaimse kriisi, kuni hakkas 1991. aastal kuulutama oma uut õpetust. Ta pidas ennast Jeesuse taassünniks ning kirjutas „Viimase Testamendi”. Talle tekkis oma järgijaskond. 1995. aastal hakatati looma ökoasulaid, kus nüüdseks elab umbes 5000 inimest (mujal maailmas arvatakse tal olevat kuni 10 000 järgijat). Tema õpetuse hulka kuulub ka peatse viimsepäeva ootamine, kuigi selle tähtaega on mitu korda edasi lükatud. Olulisel kohal on taimetoitlus ning loodushoidlik ja kogukondlik eluviis. Ka tema õpetus Jeesusest erineb üksikasjades. Näiteks oli Jeesusel mitte 12, vaid 14 jüngrit. Juudas reetis Jeesuse, kuna ta armastas üht naist, Juudas ei poonud end üles, vaid jõi end surnuks, Jeesus oli ristil poolteist päeva, tõusis üles mitte kolmandal, vaid neljandal päeval jne.  (ru.wikipedia.org/wiki/Тороп,_Сергей_Анатольевич; ru.wikipedia.org/wiki/Последний_Завет; Vissarioni pühakiri on loetav aadressil http://slovo.vissarion.ru/)

Omaette ebaortodokssete Jeesuse-legendide kogumi moodustavad kujutelmad tema abielust ja järeltulijatest. Neil on küll pikk traditsioon, kuid 20. sajandil, kui ühiskonnas pole religioonidogmaatiline kontroll enam nii tugev, on need saanud hoogu juurde. Selle ideega mängib näiteks kreeka kirjanik Nikos Kazantzakis romaanis „Viimne kiusatus” (eesti keeles 2007), kus Jeesus näeb ristil olles nägemust, kuidas ta tegelikult elab rahulikku pereelu. Populaarkultuuris on käibel teooria, mille kohaselt Jeesus abiellus Maarja Magdaleenaga ning nad ise või siis hoopis nende järeltulijad asusid elama Lõuna-Prantsusmaale. Nende vereliinist sündis Merovingide dünastia, ühtlasi seotakse seda Püha Graali müüdiga. Alustrajav teos oli Michael Baigenti, Richard Leigh' ja Henry Lincolni „The Holy Blood and the Holy Grail” (1982), mille põhjal on arendatud hulgaliselt muid samasisulisi teooriaid ja mis on põhjustanud kirglikke poleemikaid, kuid siiski ei saa neid võtta rohkemana kui rikka kujutlusvõimega fiktsioonina. Selle tuntuim väljendus on Dan Browni romaan „Da Vinci kood” (2003, eesti keeles 2005).  (https://en.wikipedia.org/wiki/Jesus_bloodline; https://en.wikipedia.org/wiki/The_Holy_Blood_and_the_Holy_Grail)

Kes oli Jeesus?

Eelnevad näited on tõenduseks sellest, kuidas Jeesuse tähendust tõlgendatakse tänapäevani, konstrueerides vastavalt erinevatele eesmärkidele ka kirjeldusi Jeesuse elulooliste faktide kohta. Põhimõtteliselt on see sarnane sellele, kuidas pärimuses Jeesuse kohta on juba algusest peale olnud palju erinevaid suundumusi, mis ei pruugi omavahel kooskõlas olla. Nii koosneb ka puhtalt piibellik Jeesuse koondpilt mitmest eri kihist: Pauluse õpetus, mille kohaselt Jeesus oli lunastav Messias, kes pakub päästet väljaspool juudi religioosset identiteeti; Jeesus kui imetegijast prohvet; Jeesus kui Jumalariigi radikaalne kuulutaja, uut kogukonda loov revolutsionäär; Markuse evangeeliumis väljenduv Jeesus kui oma tõe nimel kannataja; Matteuse evangeeliumis ilmnev Jeesus kui judaismi reformeerija ja puhastaja; Luuka evangeeliumis on Jeesus juutlusest distantseerunud omaette usundi rajaja; Johannese evangeeliumis räägitakse Jeesusest kui universumi valitsejast ning müstilisest Jumala Sõnast (Ain Riistan, Jeesuse kiusatuste maailm. Rmt: N. Kazantzakis, Viimne kiusatus. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2007, lk 480-489).

Nõnda seisab ka ainult Uut Testamenti lugev inimene valiku ees, milline neist vaatenurkadest valida oma kujutluses Jeesusest peamiseks. Selle taustal pole ka ime, et Jeesuse isikust ja elust lähtuv elav pärimus tekitab edasiarendusi, mis polegi otseselt Piibli evangeeliumile taandatavad.

Millisena näen Jeesust mina?

Kahtlemata on tegemist ajaloolise isikuga. Ta oli tark, filosoof ja õpetaja, õilishing, kes esitas raskesti kodeeritavaid allegoorilisi tähendamissõnu ning kuulutas uut revolutsioonilist maailmavaadet, kes läks oma tõe ja ideaali nimel võimule vastu hakkamata surma. Jeesuse end vimmata risti lüüa laskmine polnud tolleaegses kontekstis sugugi haruldane – seda „kaotajalt” oodatigi, auväärne oli pigem kurja kannatada, kui ise seda teha, kättemaksuksust loobuda.

Revolutsiooniline oli ta eelkõige kahes punktis. 
1) Ta tegi Jumala universaalseks: Jumal ei ole ainult juutide Jumal, vaid tema õpetust kuulutatagu kõigile. Selle näiteks on kas või tähendamissõna Samaaria mehest (Lk 10: 30-37): ligimene pole see, kes kuulub minuga samasse kogukonda, vaid see, kes teeb häid tegusid. Tollal oli ka teisi juudi usku reformeerivaid usuliikumisi (nt esseenid), aga Jeesuse eripära, miks ta teistest mõjukamaks osutus, oli just tema universalism, mis võimaldas sel usul laiemalt levida.
2) Tema eetiline õpetus oli radikaalne armu- ja halastusõpetus, mille järgi peaksime andestama kõigile, ka oma vaenlastele. Ta hüüdis ristil surres: „Jumal, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.“ (lk 23:34) See oli oma olemuselt totaalne vägivallatuse akt, mis püüdis katkestada kurjale kurjaga vastamise nõiaringi, ja selle kuulutamine oli tolleaegses kontekstis ootamatult rabav. Oma ligimesearmastuse õpetusega on ka Jeesus uusaegsete valgustusideede ning inimestevahelise võrdsuse alusepanija Õhtumaises kultuuris.

Kahtlemata oli ta karismaatiline ja suure mõjuvõimuga isik, ravija, või n-ö võimetega inimene, kes tegutses Jumala abi väel (soome-ugrilaste mõistes šamaan, nõid?). Ta oskas panna end vanade ettekuulutuste konteksti, ja ilmselt tõemeeli eneses Messia ära tundiski, et täita oodatud Messia ehk kuninga rolli. Aga see polnud poliitiline kuninglus (kuigi ta sel ettekäändel tapeti), vaid vaimne kontseptsioon – tavapoliitilises mõttes oli see anarhistlik maistest hierarhiatest distantseerumine. Jeesus ütles: „minu kuningriik ei ole sellest maailmast.“ (Jh 18:36)

Kristluse tuum on skandaalne („meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele pahandus (kr k skandalon) ja paganatele rumalus.“ 1Kr 1:23).
Armuõpetuse keskmes on hirmus vägivallaakt, nii et lunastuse kõrval on esil ka süü ja kannatus, kuigi Jeesus oma akti läbi kuulutas saabuvat rõõmu.

Kõige paremini seletab Jeesus minu jaoks lahti end läbi Johannese evangeeliumi.
Ta oli prohvet ja kompromissitu teisitimõtleja. Ta oli uue religiooni alusepanija (Jh 6:54-57; Jh 18:25; Jh 14:12-14) ning teatas, et juudid ei ole Jumalat õieti mõistnud ega teenida osanud (Jh 8:44).
Mis mulle aga kogu jeesuspärimuse juures segaseks on jäänud, ongi lunastusõpetus ise, mis viitab tagasi Vana Testamendi vereohvritele. Jeesus on „täiuslik ohver“, mille läbi inimkond saab lunastatud. Mismoodi ühe inimese süütult valatud veri saab kedagi lunastada? See jääb juba juudi müstika valda...
Teine punkt, milles mina sõna ei taha ega oska võtta, on Jeesuse olemus – oli ta siis ainult Jumal, ainult inimene või Jumal ja inimene korraga. Eks ta oli Jumala poeg vaimus, Jumala vaimu kandjana ja Jumala sõnumi edastajana; prohvet,  kes võimaldas ja lubas inimestele, kes temasse usuvad ja teda järgivad, saada enamaks, kui lihtsad inimolendid, saada ülemaks kui inimesed, saada tõeliselt Jumala lasteks.

Jeesuse suurim panus maailma on ligimesearmastuse ja totaalse vägivallatuse õpetus. Mul on tunne, et midagi on ajaloosündmuste rägastikus on Jeesuse mõtteid mõistes viltu läinud, neid võimu haaramise tööriistakastina, seksuaalsuse demoniseerimisega ning võltsmoraali ülesupitamisega valesti kasutatud. Kristluse sõnum oli tegelikult lihtne ja loomulik: armasta oma ligimest ja ära eemaldu Jumalast. 

Huvitav on kaasaegse mõtleja Slavoj Zizeki tõlgendus: Ainus tõeline viis liikuda ateismi juurde on läbi kristuse. Jumal sureb ristil, seega vabastab ta inimesed suurest Teisest ja selle teise arusaamatutest nõudmistest, „superegost“. Seda väljendavad Jeesuse viimased sõnad ristil: „Jumal, miks sa oled mu maha jätnud?“, mis aga väljendab seda, et Zizek ei tunne teoloogiat. Need Jeesuse sõnad viitavad tegelikult ühele tolleaegsele ülistuslaulule (Ps. 22). Võimalik, et Jeesus palvetas ristil selle Psalmi sõnadega. Mina isiklikult aga ei jaga seda vaadet.









Mare Osi mulgi luulekogule


Täna koolis mõtlesin



täna koolis mõtlesin et olen juudi jõulupuu
tunnist tundi eneses õrnalt kannan budismi
kristlust animismi hingelist nudismi
keerlevat sufismi ärevust ja saladustki
metsavaikust pühapuud
kahtesadat seitset luud
siis rõkkavat naeru
kuid jälle vagurat suud
sel trepil tõtates
polegi tihti jututuju
omaette kaalun
terasid sõkaldest
tasa võtan kuju
sahisedes
taarudes
kõlisedes
sahisedes
mühinal
mörr
ja jätan
võtma
ta

kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Tagasi metsa

Tagasi metsa
Essee
Kristina Viin
US II
Tartu Ülikool



„Olen nagu eluaegne emigrant, kel iial pole tunnet, et on omasuguste hulgas ja tuttaval maal. Olen tõesti võõras maa pääl, kes varastab päevast viivu või ööst, et katsuda käia kodumaal, ja igasuguste võimatute toimingutega püüab teisi meelitada kaasa. Muidugi, see on asjatu, sest ma vist enam teedki ei tunne.“ (Masing 1996: 99.)

Praegu, alustades seda esseed, on mul tunne, et pean end häälestama mitte just essee komponeerimise lainele, vaid lähenema  teemale pisut teise nurga alt, nii, nagu inimene kirjutas kirjasõbrale. Põhjus peitub ülal Masingult näpatud motos, aga ka alljärgnevalt seletan selle pikemalt lahti. Niisiis alustan seda nõnda:

Tere Valdur,
Loodusmüstika või loodusmetafüüsika on miski, mida tajun eneses mingisuguse ürgollusena algusest peale olemas olevat. Mets, üksildased jalutuskäigud metsas on mind alati viinud tsivilisatsioonist päriskoju, kus kohtun omaenda hingemaastike ja reaalsega, puutumatu loodusega enese peegelduses. Olen põline soomeugrilane, kes linnas kuigi kaua vastu ei pea. Ühel hetkel hakkab linnakeskkond  lämmatama, olgugi see väike Tartu provints. Ma ei saa tajuda linna loomuliku elukeskkonnana.

Müürilehes ilmunud mõtiskluses  „Kirikusse, metsa või kaubanduskeskusesse“ kirjutasin: „Mina ei ole kasvanud kristlikus peres, lapsena sattusin kirikusse harva (kuigi minagi sain 8-aastaselt vanaema ettevõtmisel, keda vahest ainsana meie lähikonnas tol ajal need teemad huvitasid, Sangaste kirikus ristitud). Mul olid omad kondamised. Kirikus käimise asemel uitasin nädalavahetustel mööda metsi ja võsastikke, kus avastasin enda jaoks uusi maailmu, leiutasin lugusid ja sain kehale ja hingele kosutust. Ma ei oska praegu hinnata, kas sellist omaette metsas kondamist võiks päriselt hinnata kui religioosset kogemust, aga sarnase elamuse olen ma sealt saanud nagu pärast jumalateenistusel käimistki. Üksi metsas seigeldes saab inimene täiesti transtsendentse kogemuse. Ta tunnetab looduse vägevust, iseenda väiksust, on poole jalaga nagu teispool ja väljaspool tsivilisatsiooni, justnagu teisi inimesi ei eksteerikski. On ainult mina, looja ja loodus. Seal sa kõneled endaga, kompad oma hingeasju, mõtiskled, mediteerid, vahel loitsidki. Kogu meeltega tajutav atribuutika uhkeks liturgiaks on olemas, samuti tühjuse tunnetamiseks, muutunud teadvuseseisundiks, maagiaks ja müstikaks. Väiksena istusin ikka omaette kuskil perifeerias puu otsas, kus laulsin või luuletasin. Meenus, et olen kunagi ühes tekstis sel teemal ka kirjutanud: “toetan selja vastu puud / mu selgroog / hingus ja luud / on temale meediumiks / olen metsausku / ta tuules äiutav lööv / on minule kloostriks”.

Kord ühes metsajärves ujudes, kust ühtegi maja ei paistnud, mitte jälgegi,mis meenutaks  tsivilisatsiooni, ainult tuttpütid, vaikus ja mina selle selle kõige keskel, tajusin, et see ongi õnn. Mingisugune tõeline olemine.  Kaotatud Paradiis kristlikus terminoloogias – kui inimene elas veel nagu loom metsade keskel, enne, kui ta asus karja kasvatama ja maad harima. Läinud suvel mööda Käsmu metsi jalgrattaga, märg särk seljas, vurades arutlesin endamisi pühaduse mõiste üle. Pühadus tähistab erilist, puutumatut, profaanse vastandit, teispoolset, teisenenut, jumalikku... Selle „pühaduse“  tunde saan kõige kergemini kätte loovates mõtisklustes keset metsi ringi nuuskides. 2011. aasta kevade ja suve veetsin oma nõelravitsejast sõbra Leifi pööningul raamatuid lugedes ja sealset ümbruskonda avastades. Uinusin vahel, mõni herilane pea ümber tiirlemas. Sealtsamast pööningu aknalt leidsin kahe klaasi vahelt pesakonna surnud, kuivanud herilasekesti. Ja põrandalt ümmarguse lõhkise kärje. Kruntisin lõuendi valgeks, värvisin aerosooliga kärje kuldseks ja liimisin selle lõuendi keskele. Kõik leidobjektid, herilased värvisin samuti ühekaupa kuldseks ja kleepisin nad sakrofaagidena diagonaalsesse ruudustikku kärje ümber. Mis oli selle mõte? Eks omamoodi pühitsus, zenbudistlik harjutus. Samal sügisel läksin esimest korda EKA vestlusele, et magistrantuuri astuda, kus rääkisin, et tore oleks teha näiteks maastikukunsti, piirates mingi  osa loodusest aia või lindiga  ning märkides juurde, et see ala on püha. Et vaadata, kuidas inimesed reageerivad. Tol aastal ma sisse ei saanud, fotograaf Marco Laimre naeris, et vahest sa peaksid hoopis usuteaduskonda astuma. Järgmisel aastal sain küll sinna kooli sisse, aga sündis mul laps ja täna õpingi hoopis Tartu Ülikoolis religiooniuuringute erialal ja kõrvalerialana hiina ja jaapani kultuure ja keeli.
Selles punktis hüppaksin aga korraks tänavuste jõulude juurde. Jõulu eelõhtul otsustas sõber Valpri Valdo lapsele meie juures jõuluvana teha. Kuigi Valper oli eelnevalt kostümeerimata meie juures ja lapsele vana tuttav, ei tundnud või ei tahtnud ta teda jõuluvanas ära tunda. Siis jõudsin koos sõpradega konsensusele, et armastus on jõuluvana. Lacan´i objekt väike „a“.  Nii nagu naine või mees võib olla kuitahes tark, seksikas, ilus ja hea, aga kui temas ei jää meie jaoks midagi müstilist, tabamatut, hoomamatut, nii, et me usuksime temasse nagu lapsed jõuluvanasse, siis jääb sellest väheks. Nagu ka religioon, mille võlu seisneb teaduslikult tõestamatutes müsteeriumites ja sakramentides. Nõnda leppis ka minu laps sellega, et jõuluvanal on habe nööriga, nagu ta täheldas, aga ei esitanud kordagi argumenti, et jõuluvanal võiks olla mingitki seost onu Valpriga, kes külas oli. Kui mu sõbranna ütles lapsele, et mine vaata aknast, kuidas jõuluvana minema lendab, lapse selle järele täies usus kohe ka jooksis. Valper oli varsti tagasi ja hoopis teine.
Samamoodi on ka üksildased  rännakud looduses minu jaoks täiesti jõuluvana- kogemused. Võib hämmastuda ja hämmastuma jäädagi, kuidas saab ikka ühest pisikesest seemnest kasvada võimas kirju huvitava kujuga ja struktuuriga lill. Kus on see kood? Kust ta teab selliseks kasvada, see seeme? Kuidas võivad üraskid justkui ürgunedes viibides oma elutegevusega vanade palkmajade seintele hobuseid, inimesi, paate, elukaid ja muid sümboleid graveerida? Paralleelselt Peeter Lauritsaga asusin minagi neid üraskimustreid hariliku pliiatsiga läbi õrna paberi üles kopeerima. Töötlesin saadud kujutisi arvutis ja mõned neist said toona Maarja Pärtna luulekogu illustratsioonideks.
Loodusega ühekssaamine annab tõepoolest jumaliku, transtsendentaalse kogemuse, kus inimene unustab iseennast ehk saab nõnda lahustudes oma tõelise olemusega kokku. Eestlane metsas, vana Hiina taoist vahest pigem mägedes. Suzuki oma raamatus „Mysticism: Christian and Buddhist“ toob „ise“ või „ego“ tühjuse mõistmiseks, mida niisuguseks kogemuseks vaja on, mängu orientaalse kunsti, mis kujutab pigem asja vaimu  ja olemust kui vormi: Öeldakse, et vorm loob ennast ise, kui selle olemus on mõistetud. Tõeline kunstnik on looja, mitte kopeerija. Ta on külastanud Jumala töötuba ja on tema loomise võtted omandanud. See tähendab millegi loomist eimillegist. Selleks, et maalida taime, peab saama ise selleks taimeks, mida ta kavatseb maalida. Kuid selleks peab sinus olema ruumi. Subjekt peab objektis kaduma minema ja teenima objekti vaimu.
Nõnda on ka Jumalaga, oli kirjutanud meister Eckhart. Jumal ei loonud maailma niisama heast peast. Ta tahtis näha iseenda peegeldust oma loomingus.  Nõnda on isegi tühiseimgi kirp Jumala näo järgi loodud  ja jagab Jumala nõndasust oma nõndasuses. See asja nõndasus ei ole lihtsalt nõnda olek, vaid sisaldab eneses lõputuid võimalusi. Kui ise on tühi, lased taimel endas maalida või jumalal endas toimida. 
Hiljuti kirjutasin sellel teemal ühe luuletuse:
luuletajad  jalgratastel
luuletajad  jalgratastel nagu lapsed
nagu lapsed, kellel polegi nime ega sugu ega maad
nagu inglid
sõites mööda jõeäärset matkarada
ja hõljudes sealt üle põldude Vorbuse mäele
nii kõige juurest eemale
 nii iseendast ära nimetusse loodusse

nii, et silmadest saavadki paiseleheõied
kõrvadest konnade krooksumine
ja päädest pajuvitsad
“`ενθεος” ütleb tark
inimene on kõige rohkem ise kui ta ennast unustab
mis on ongi olemine jumalas
“α`υτοματος” ütleb tark
kõige puhtam automaat on Jumal, 'isepüüdleja'
või jumalik inimene
kelles hingus on iseenesest
metsas nurme kohal lompides
silmipidi soos

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii vähe loov olnud ja ennast nii kammitsetuna tundnud, kui paar  aastat galeriis töötades, seal päevast päeva „kinni“ istudes. Ma ei kirjutanud sel ajal pea ühtegi luuletust. Aga ma ei mäleta ka, et oleksin kunagi õnnelikum olnud, kui lapsena mõned suved ühe Võrumaa majandi palgal metsade vahel mullikakarjas karjusena töötades. Ma isegi ei joonistanud ega kirjutanud seal. Olin siis helilooja. Päevast päeva mõtlesin isekeskis viise välja ja laulsin neile sõnad juurde. Kuigi ma enda teada üldse laulda ei oska. Aga seal ei olnud teist inimest, kriitikut. Huvitav oleks neid tänasel päeval kuulda. Paraku on need  loodusele lauldud viisid  kaduvikku  lahtunud.
Ahto Kaasiku „Looduslike pühapaikade“ loengus jõudis mulle päriselt kohale, et olen enda teadmata sünnist saati, juba eos, vahest maausuline olnud, soomeugrilise animistliku maailma tunnetuse  ja pärimuse kandja. Enda teadmata, nagu lillgi juba seemnena eneses iidset koodi kannab, sest meie pere oli üsna ateistlik, maausust, regilaulust või hiiepuudest ei teadnud ma midagi. Ometi oli mul lapsena võsas, kuhu ainult mina teadsin minna, oma puu, õieti tüvest murdunud kask, mille keskosa omamoodi pesa moodustas, kus sai mõnusalt istuda ja luuletusi kirjutada, ja kase küljelt üles kasvav pihlakas, mis seda moodustist toetas ja ehtis.

Täna tärkas mus üks ilus mõtteke koostada lihtne luulekogumik, võib-olla ka kinkeraamat, millele kirjutaksin ka sisuka eessõna. „Vaadates lilli“ või midagi seesugust. Mõte sai oma seemne jällegi sellestsamast D.T.  Suzuki raamatust „Mysticism in Christian and Buddhism“, kus Suzuki kasutades näiteks briti luuletaja lord Tennysoni ja jaapani luuletaja Bacho tekste võrdleb Ida mõtteviisi ja Lääne dualistlikku maailmanägemist. Ta kommenteerib, et kui näiteks Basho vaatleb metsikut lille põõsastaras, ei korja ta seda üles, ei murra seda, vaid näeb selles kontempleerides makro- ja mikromaailma lahutamatut samasust, kogu olemise jumalikku müsteeriumit. (Et midagi mõista, tuleb see olla).Tennyson aga lääne teaduslikule ratsionalismile omaselt murrab varre ja analüüsib objekti väljastpoolt. Tekst kujutab endast pigem dualistlikku intellektualiseerimist.

Autorite loodusekäsitlus kõneleb nii nende enese- kui maailmatajust, kultuuriruumist, milles nad eksisteerivad. Kindlasti kuulub sellesse teemasse ka Uku Masingu „Mälestusi taimedest“, tema poeetiline loodusmüstika või loodusmetafüüsika. Mõtlesin hakata koguma luuletusi n-ö lillevaatlustest.
Täna kõnetas mind Juhan Liiv. Suvel vaimustas mind üks Jaak Jõerüüdi tekst, aga ma ei leia seda praegu üles.
Jaak Jõerüüt

Lillede lõhn
Lilledeni jõudsin ma siis kui olin viiskümmend ja üle
Äkki ma mõistsin neid
Nende keelt, nende ilu ja au
Nende värve ja tagasihoidlikkust
Ja seda, et lilled on teispoolsuse
Värvilised õhuaknad meie kinnises elumajas
Mõistsin et kõik, mis lilledega kaasas käib
On sõnastamatu,
Kuid seda võib siiski näha
Vaadates üle lille vasaku õla
Seal see on
...

Juhan Liiv

Vaat sammalde vahele vara
On ärgand üks õieke.
Ma leidsin ta õrna ja ara –
Külm oli veel kevade.

Veel vaatsin küsides mina,
miks õitses üks õieke?
seal nõidus mu südant ta sina,
Rind liikus sest laulule.
...
Basho

lähedalt kaedes
märkan üht hiirekõrva
heki alt paistmas
Masing oma raamatus „Mälestusi taimedest“ on öelnud: „Taimed on täiuslikud elusolendid, kes söönukssaamaks ei tarvitse õgida teist omasugust, kes kuju lõplikkuselt ületavad kõik nõtked ja kaunemate joontega loomad, kes suudavad sööki valmistada valgusest, õhust ja veest, vaades ainult kübekene anorgaanilist ainest oma hoone taladeks. (---) nad hoolivad sellest universumi suurimast haruldusest, valgusest, et nad temast oskavad ehitada tõeliselt võimatut, millega mingi loodusekroon ei tuleks toime.“
Ükskord, aastaid tagasi jõin eetrit ja läksin siis maikuu öös üksinda võõrasse aeda kondama. Kõige mõttetuse üle mõeldes otsustasin küsida kirsipuult, miks sa õitsed. Tundsin, kuidas oksad justkui kooldusid kallistuseks ja vastus tuli telepaatiliselt,  justkui vaevuaimatava sosinana kerge hingusena mu pähe: „inimesed on rumalad.“ See oli ka kirsipuu ainus vastus. Nii paljuütlev, nii paikapanev, tõeline koan.

Ida vaimsus on mulle alati kuidagi orgaanilisem, mõistetavam ja südamelähedasem tundunud, kui lääne kristlik kultuuriruum. Mingi jaapani zen-budismile sarnase praktika läbi avastasin lapsena eneses ka tõelise loovuse ja sürrealisti: täheldasin seintel, kohvitassijälgedel ja muudel plekkidel igasugu kummalisi olendeid ja kujutisi, mida hakkasin edasi joonistama ja täiendama. Ilma igasuguse taotluseta, kasutades käe ja meele vaba kulgemist.

Sünesteesia peale mõeldes tooksin välja sügavama tunnetuse, mida mäletan. Kokkukõla, mis tekkis bussiga läbi maastike kihutades. Bussi liikumine ja tumedate kuuselatvade möödumine taamal tekitas valutunde, mulle näis, et teravad kuuseladvad olid need, mis loojangutaevasse punetavaid viirge kriipisid.

Võtaksin kogu jutu kokku ühe Heljo Männi luuletusega, milles ennast ära tundsin ning mille oma metsaskondamiste teemalise pildialbumi pealkirjaks või motoks panin:

Mahajäetud maastikud

 

Minagi olen kadunud
eelajaloolisse aega.
Olen metsavendade onn tihnikuräsus.
Või metsavend?
Metsnaine?
Orjatüdruk, kes põgenes
esimese öö õiguse eest
laande?
Libahunt?
Ma ei mäleta enam midagi.
Mäletan vaid mässumeelt,
vastuhakku maailmale.

***

Aitäh kõigi nende kirjutiste eest, mida oled loonud. Kui „Lingvistilise mets“  ilmus ja seda lugeda sain, tundsin suurt heameelt, et kusagil on olemas mõttekaaslane, kes kõik need asjad, mida eneses olen kandnud ja oluliseks pidanud, on keegi sõnadesse seadnud ning seda teistega jagab. Mul on seetõttu nüüd ja edaspidi palju vähem seletamist teistele, miks ma olen nagu olen. Ja paistab, et samasugune rõõmus äratundmine valdab paljusid teisigi.

Kristina Viin







Kasutatud  materjalid:
D.T. Suzuki „Mysticism: Christian and  Buddhist“, Routledge classics, 2002

Uku Masing „Mälestusi taimedest“, kirjastus Ilmamaa, 1996
Jüri Talvet „Juhan Liivi luule. Monograafia“, kirjastus Tänapäev, 2012
Jaak Jõerüüt "Uus raamat", kirjastus Tuum, 2004


Teemaja

Autorist
Kirjanik Lao She
Kodanikunimi Shu Qingchun

Sündis 3. veebruaril 1899. aastal Pekingis vaesunud mandžu aadliku, keisri kaardiväelase pojana.
Tema isa hukkus Bokserite ülestõusu ajal kokkupõrkes inglise sõduritega, kui tulevane kirjanik oli 2-aastane.
Lao She alustas oma teadlikku elu murrangulisel ajal. Kuueaastaselt alustas ta oma haridusteed veel keisririigi ajal eraõpetaja juures, õppides seal traditsioonilisel viisil iidset kirjakeelt wenyan´i  ja konfutsianistlikke klassikuid. Aga õige pea vahetus traditsiooniline elukorraldus uue korra vastu. Ta astus uue vabariigi ajal riiklikku algkooli, kus õpetati juba kaasaegse pedagoogika meetodite järgi. Üsna varsti lõpetas ta ka õpetajate seminari, 18-aastaselt sai temast Pekingi algkooli direktor, hiljem ametnik ja hiina keele ja kirjanduse õpetaja Tianjinis.
Pekingis hakkas ta käima Yanjingi ülikoolis vabakuulajana loengutel. 1924. aastal viis elutee Lao She Inglismaale, kus ta õpetas alguses Londonis, hiljem Oxfordis hiina keelt ja kirjandust ning õppis ise inglise keelt.
Inglismaa-aastatel saab temast kirjanik Lao She, kus ta oma esikromaaniga „Auväärse Zhangi filosoofia“ äratas Hiina tähelepanu.
Sõja-aastatel lülitub Lao She Hiinas vastupanuliikumisse. 30. aastate lõpul hakkab ta Wuhanis välja andma partiootilii kirjanduslik-propagandistlikke ajakirju ning juhtima Guomindangi valitsuse ajutises pealinnas Chongqingis Ülehiinalise Kirjandus-ja Kunstitöötajate Vastupanuliiga tegevust ning kirjutab patriootlikku ilukirjandust.
1949. aasta 1. oktoobril Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamise liitub ta Hiina Rahvavabariigi ülesehitajate ideoloogi, täis usku ja lootust. Kommunistlikud võimud külvavad ta üle aunimetuste ja ametitega. Ta saab „rahvakunstniku“ tiitli ning saab Hiina RV sotsialistliku parlamendi liikmeks, kirjanike ja kunstitöötatajate liidu juhatusse ning  kirjandusajakirja „Beijing wenyi“ peatoimetajaks.
Ei ole teada, kui palju läks Lao She režiimiga kaasa tegelikult  heauskselt ja kui palju teda selleks sunniti.
Tema elu lõppes traagiliselt. Kui ta 1966. aasta 23. augustil pärast haiglasviibimise perioodi naases enda juhitava ajakirja toimetusse, leidis ta eest märatsevad punasõdurid hungveipingid, kes peksavad ta poolsurnuks ning anti ametivõimudele üle. Ühe päeva möödudes leiti tema laip Pekingi äärelinnast Taipinghu järvest.  Toimus Mao Zedongi kultuurirevolutsioon.

Looming

Lao She hakkas kirjutama juba teismeeas,mil ta katsetas wenyani traditsioonilises kirjakeeles luuletusi ja novelle.
Kirjandusteadlased räägivad kahest Lao Shest, sõjaeelsest suurest romaanikirjanikust ja sõjajärgsest propagandakirjanikust. Tema tekstide paremik jääb sõjaeelsesse aega, eriti 30ndatesse.
Lao She kirjutaski palju üleminekuaja inimeste traagilisi elusaatusi ja vasanduvaid inimtüüpe läbi peene huumoriprisma.  Läbi inimsaatuste kirjeldas ta ajastu vaimu.

 „Teemaja“ on samuti sõjavastane patriootliku sisuga näidend, kus ta kasutab iidsele jutuvestjate kunstile iseloomulikke muusika ja trummi saatel retsiteerimise võtteid.  Õieti tähendabki sõna „romaan“ hiina keeles „xiao shuo“ „väike ütlema“ või „väike jutt“, mis tuleneb otse iidsest suulise jutuvestmise traditsioonist. Ilukirjandus oli kuni üsna hilise ajani Hiinas lihtrahva lõbu, mida esitasid jutuvestjad. Kõrgem ja haritum seltskond tegeles muinasjuttude asemel filosoofia ja poliitikaga.

Näidend „Teemaja“

„Teemaja“ ilmus 1957. aastal. Näidendi kese ja sündmuspaik on üks PekingiTeemaja nimega „Yutai“ , mis kuidagiviisi elab üle kolm näidendis käsitletud ajastut ja iga vaatus kirjeldab ühte neist.

1)      1898 Esimene vaatus algab Qingi dünastia lagunemisega, mil keiserDe Zongi uuendusmeelne peaministri Kang Youwei reformiliikumine on lüüa saanud ja Hiinat on laastanud just Hiina-Jaapani sõda. Ähvardab Bokserite ülestõus 1899-1901. Paljud inimesed on võõraste vastu väga üles ärritatud. 1911 langes Qingi dünastia leskkeisrinna tagurlikkuse tõttu.
2)      1916 Teine vaatus räägib juba Vabariigi aegsest Hiinast.
3)      1948 Kolmandas toimub Hiina kodusõda Goumindangi (Hiina Vabariigi valitsusele lojaalsed jõud)  ja kommunistliku partei vahel

Tegelased kui ajastu tüübid

Teemaja on väga erinevatest ühiskonnakihtidest pärit inimeste kokkusaamiskoht, tegelased ise ongi ajastu erinevad tüübid.  Lao She peegeldabki läbi tegelaste elusündmuste ühiskonnas toimuvaid muutusi ja poliitilisi päevasündmusi. Näidend hõlmab endas 50 aastat

Teemaja peremees on Wang Lifa, nutikas, uuendusmeelne, rahumeelne mees. Majas käivad teed joomas vaesunud aadlikud, üks kupeldaja, nuhid, kes läbi kolme vaatuse vastavalt valitsevale võimule oma ülemusi vahetavad, heidikud, allilmategelased, sõdurid, keisrikoja eunuhh Pang, kes ostab endale Teemajast noore nälginud tüdruku naiseks, löömamehed ja muidu veidrikud. On segased ajad  toimub dekadentlik aja surnuks löömine ja arvete klaarimine. Kõigi kolme vaatuse  ajal on Teemaja seinal silt, „Riigiasjade arutamine keelatud!“ mis iga kord on aina suuremalt ja värvilisemalt välja maalitud.
Esimeses vaatuses on interjöör traditsiooniline, pakutakse hautatud lihaga nuudleid ja teed, inimesed käivad oma puurilindudega, mängivad malet jutustavad omavahel imelugusid ja elutarkusi, näiteks seda, kuidas on kõige parem oopiumit suitsetada ja kaubeldakse igasugu imevidinatega. Esimese vaatuse lõpusmüüakse üks nälgiv külatüdruk peaaegu olematu raha eest keisrikoja vaesuvale eunuhhile maha.

Teises vaatuses, Vabariigi aegses Hiinas on teemaja juba oluliselt muutunud. Kui kõik teised teemajad on juba kinni pandud, siis leidlik ja uuendustega kaasaminev teemaja peremees Wang Lifa on  on oma „Yutai“ nimelise teemaja pansionaadiks ümber korraldanud. Enam nuudleid ja liha ei pakuta, ainult teed ja mangoseemneid. President Yuan Shikai on sel ajal oma eluaastate lõpul ja ähvardab ennast keisriks kuulutada. Seintelt on koristatud jumaluste pildid ja asendatud välismaiste tubakareklaamide kaunitaridega. Pansionaadis elavad põhiliselt üliõpilased, sest nemad pidid olema ainukesed, keda usaldada saab ja kes kindlasti üüri ära maksavad. Endised aadlikud on täiesti vaesunud,  salapolitesei nuhid, kes nüüd Vabariigi poolele üle on läinud, otsivad endiselt saaki ja laostunud eunuhhile müüdud naine naaseb teemajja, et sealt tööd paluda ja koka-koristajana tööle asuda. Kõigil on vaesus käes ja ka nuhid peavad süütuid inimesi iga vähegi eksliku lause pärast väejooksikutena üles andma. Ohvitseridele antakse üles kupeldaja Rõugearmiline Liu ja paar üliõpilast ka. Wangi majaperemees läheb kapitalistlike ideedega kaasa ja asutab kõrvale tehase. Mõned  on ühinenud rahvusliku ja keisrimeelse Bokserite liikumisega „Õigluse ja ühtsuse liiga“.
Kolmandas vaatuses on aasta 1948. Käimas Hiina kodusõda. Jaapanlased on võidetud ja kommunistid jõudnud Pekingi alla. Linnas märatsevad Guomindangi eriüksused ja ameerika sõdurid. Teemaja ei näe enam nii hea välja kui esimeses kahes vaatuses, toolid on asendunud järdega, interjöör on tume ja kulunud. Ainus silmatorkav asi ruumis on silt „Riigiasjade rääkimine keelatud“, mis nüüd on veel suurem kui varem. Ning lisaks on üles pandud silt „Tee eest ettemaks“. Õpetajad streigivad ja neid karistatakse selle eest. Ühelt poolt ähvardab üks Emand Pang, eunuhh Pangi vennapoja naine ,kes tahab keisrinnaks saada, teemaja põhja ajada, teiselt poolt üritab  Kupeldaja poeg noor kupeldaja Rõugearmiline Liu  punavõimudega koostööd tehes Teemajast pordumaja teha ja see Wang Lifalt käest haarata. Ja lõpuks kommunistliku ülemuse Sheni heakskiidul see tal ka õnnestub. Teemaja pidaja Wang aga poob ennast tagaruumis vaikselt üles.
Varsti peale seda kuulutatakse välja Hiina Rahvavabariik.

Igaljuhul trööstitu lugu. 50 aasta jooksul käib alla nii traditsioonline Hiina kultuur, kui teemaja kui inimeste elud. Eks Lao She oli ise paljugi  kogenud ning napis järelsõnas tunnistabki Lao She, et ta kirjutabki põhiliselt sellest, mida on näinud  ning ütleb, et „mida elus olemas ei ole, seda ei saa keeles väljendada.


„Teemaja“ on maailmas tuntuim hiina kaasaegne draamateos. Lao She kuulsa näidendi auks avati 1988 . aastal Pekingi südalinnas meelelahutuskoht „Lao She teemaja“, mis on küll rohkem turistidele suunatud kommertslik koht. Kuigi seal on traditsiooniline interjöör ja rahvuslikud muusika- ja akrobaatikaetendused.











Etnopsühholoogia



Kristina Viin
22.01.2017
Tartu Ülikool
US II


Tšuktši anekdoodid;  lood kuue varbaga lätlastest; küsimused, kas Eestis on taevas sinisem kui Venemaal ning kes olid ikkagi need kuulsad aestid Tacituse kirjatöödes; kas meie puhul on tegemist pigem  süü- või häbi-kultuuriga ning miks näiteks jaapanlasi võib liigitada häbikultuuri alla – nende ja paljude muude küsimustega tegeleb rasside ja rahvaste psühholoogia – etnopsühholoogia.

Etnopsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib rahvaste, rasside ja teiste gruppide psüühikat ja psüühika eripära seoses nende kultuuri ja keskkonnaga, laiemas mõttes ka rassidevahelist vastastikust psühholoogilist mõju, mida nimetatakse interaktsiooniks.
Uuemal ajal on uurimise keskpunktiks “kultuuri” mõiste.  Sisuliselt kuulub see sotsiaalpsühholoogiasse. Etnopsühholoogia sõlmprobleeme on ometi meie ja nende, minu ja teise vahekord. See on tekkinud koos antropoloogia ja etnoloogia arenguga. Paljudes Lääne riikides on sellesse hõlmatud psühhoanalüütilised, freudistlikud ja neofreudistlikud lähenemismeetodid. Etnopsühholoogia on seotud tihedalt ka lingvistikaga.

Lugesin läbi Ruth Benedicti teose “Kultuurimustrid”. Teoses “Kultuurimustrid”  kõneleb Benedict põhiliselt sellest, et iga kultuur nopib suurelt valikuvõimaluste skaalalt,välja tavad, arusaamad ja normid, mida keskkond, vanusetsüklid ja inimtegevused pakuvad ning rõhutab ja selgitab mõndasid aspekte, mis annavad kultuurile tema eriomase mustri. Kultuuri identiteet kultuurina sõltubki elementidest, mille ta on välja valinud. Benedict tutvustab meile sunji, dobu ja kvakvala kultuuri. Ta toob  välja kultuurilise relativismi tõekspidamise ja lükkab tagasi vaatepunkti, mille kohaselt Lääne ühiskond on parim ja arenenuim teiste seas. Benedict väidab, et iga kultuuri tuleb näha nii, nagu see ise ennast näeb.  Benedicti analüüsi on sügavalt kinnistunud ka Ameerika ühiskonna kriitika – näiteks tõrksus aktsepteerida homoseksuaalsust, tõrjuv hoiak šamanismi või teiste praktikate  suhtes või suutmatus näha äärmuslikke käitumisi enda ajaloos.

Kuna Benedict tundis ise ennast oma kultuuris väljaspoolsena, pööras ta iseäranis suurt tähelepanu hälviku rollile ehk indiviidile, kes ei sobi domineerivasse kultuurilisse mustrisse.
Ta pooldas relativistlikku arusaama hälbelisusest, mis tähendab seda, et igal kultuuril on omad normid ja ühe kultuuri normidega ei saa teisi mõõta. Näiteks on kui homoseksuaalsust peetud Läänes perversiooniks, mitmetes teistes kultuurides, nagu näiteks Vanas Kreekas ja edelapiirkonna puebloindiaanlaste hulgas ning mitmel pool mujalgi on see olnud aga väga hinnatud ja austatud.
Benedictil endalgi oli naisena oma valdkonnas raske läbi lüüa. Vaatamata auväärsele positsioonile teoreetikuna ja tema raamatute populaarsusele ei antud talle Columbia Ülikooli antropoloogiaosakonna juhataja kohta  ja täiskohaga professoriks kinnitati ta alles 1948. aastal,  kuus kuud enne naise surma.
Kui Ruth Benedict 1921. aastal oma tööd antropoloogia valdkonnas alustas, siis oli sõna «kultuur», nagu me seda vanematelt lastele edasi antava õpitud käitumise süsteemse kogumi tähistamiseks tänapäeval kasutame, vaid väikese elukutseliste antropoloogide rühma tehnilise sõnavara osa. See, et kaasaegne maailm “kultuuri” mõiste nüüdseks nii hästi omaks on võtnud ning et sellised väljendid nagu «meie kultuuris» libisevad haritud meeste ja naiste huultelt peaaegu niisama vabalt nagu ajale ja kohale viitavad fraasid, on väga suures osas just Ruth Benedicti “Kultuurimustrite” teene.

Benedict kirjutab, et inimese bioloogiline põhilaad ega rass ei seo teda tegelikult konkreetselt ühegi käitumisvariandiga.  Õhtumaa perekonnas üles kasvanud hommikumaa laps õpib selgeks inglise keele ja pole mingit probleemi ning omastab läänelikud tavad nagu iga teinegi laps. Kultuuriline pärand ei ole bioloogiliselt edasi antav. Pigem on hoopis niipidi, et inimene on kultuuri poolt loodud. Kas mingite teatud  isikuomadustega inimene konkreetsesse kultuuri hästi sobitub või mitte, on juba vedamise küsimus. Oleneb, milliseid isikuomadusi peetakse käimasoleval ajal eelistatuiks. See, kes ühes ühiskonnas on autoriteet, omandaks teises hälviku, hullu või donkihhotlikku tühja jooksja staatuse. Inimest, keda ühes ühiskonnas on austatud šamaan ja ravijana, käsitletakse teises kultuuriruumis kliinilise juhtumina ning kõrvaldatakse ühiskonnast. Mingis ühiskonnas ebaadekvaatselt funktsioneerivad inimesed ei pruugi olla alati need, kellel ongi  teatud kindlad n-ö “ebanormaalsed” jooned, vaid võib-olla hoopis need, kelle reageeringud pole antud kultuuri institutsioonides toetust saanud. Seega ei tohiks inimene olla mingil moel objektiivselt võttes vastutav oma ebamugava positsiooni pärast, kui ta on juhtumisi mingis keskkonnas hälbeliseks sündinud  või kogemata niisuguseks kasvatatud.

Benedicti huvitas, kuidas nn normaalse käitumise defineerimine teatud kaasasündinud võimeid karistab ja teisi eelistab ning kuidas kultuuriliste definitsioonide avardamine võiks meie kultuuri rikastada ja kergendada seda tõrjutuse koormat, mille all kultuuriliselt hälbelised isikud praegu vaevlevad.
Benedict kõneleb kultuuriteadlikkusest. See on siht, mille poole püüelda, et hakata otsustama omaenda tsivilisatsiooni domineerivate joonte üle,  et luua sallivamat ja paremat maailma. Näha objektiivsemalt ning ilma vastastikkuse süüdistamiseta teiste rahvaste ühiskondlikult tingitud käitumist.
Kultuurimustrid on olnud oluliseks mõisteks eri kultuuride võrdlemisel ja iga kultuuri enda ning selle väärtuste analüüsimisel, kultuurilise diversiteedi ehk mitmekesisuse uurimisel (igal kultuuril oma mustrid, ehkki on ka ühiseid mustreid). Kaasaegse psühholoogia ja sotsioloogia vaste kultuurimustritele on kollektiivsed või sotsiaalsed representatsioonid.
Selleks, et tabada kultuuri tähendust tervikuna, ei saa me uurida ainult selle väikeseid osi ümbruskonnast välja võetuna. Kultuuri tähendust tulebki näha tervikuna. Me peame mõistma üksikisikut sellisena, nagu ta oma kultuuris elab ja kultuuri nõnda, nagu üksikisikud seda läbi elavad.  Tuleb läheneda niiajalooliselt kui sotsiopsühholoogiliselt. Et mõista meie enda Läänelikku kultuuri, on Benedicti sõnutsi kõige tulemuslikum viis uurida kirjakultuuri-eelseid ühiskondi. Sest meie enda kultuuriruum on selleks juba liiga segane ja mitmekihiline. Oma protsesside mõistmiseni on kõige hõlpsam jõuda kaudsel teel.

Ruth Benedict võtab raamatus vaatluse alla kolm erinevat kultuuri, uurib nende tavasid ja psühholoogilist hoiakut ning omavahelisi erinevusi ning universaalseid jooni- religioossust, abielulisi kombeid ja initsiatsiooniriitusi.

Tuleb mõista, et kultuur on  tihti integreeritud ehk lõimunud. Nii nagu üksikisik, kujutab ka kultuur endast mõtete ja tegude mustrit, mis on kas vähem või rohkem korrapärane. Igas kultuuris on tekivad iseloomulikud püüdlused, mida teised kultuurid ei jaga, kuigi väline kombestik võib tunduda sama. Ühe saavutust ei saa hinnata teise tingimustel.

 Enne, kui me nende rahvaste iseloomustuse juurde läheme, tuleb rääkida kultuuri konfiguratsiooni mõistest. Konfiguratsioon on mingi kultuuri spetsiifiline iseloom ning hoiakud, mis kontrollivad individuaalset ja grupiviisilist käitumist. Nende tungide ja hoiakute põhjal me mõistame, millised on valdavad emotsioonide kontrollimise mehhanismid ja käitumise ideaalid.

Benedict võttis vaatluse alla kolm primitiivset tsivilisatsiooni – Ameerika Ühendriikide edelapiirkonna New Mexico puebloindiaanlased (kes pärast hispaanlaste kohalejõudmist on kolinud Rio Grande  kallastel paiknevatesse küladesse).  Teiseks Melaneesia Dobu saare rahvad ning lõpuks Ameerika looderannikul elavad kvakvalad, kes on meile nt tuttavad “Dead Man´I” filmist, kes seda näinud on.
Benedict võtab kultuuride omavahelises võrdlemises abiks Nietzsche liigituse, mida too oli kasutanud oma Kreeka mütoloogia käsitluses. Need on kaks eksistentsi väärtusteni jõudmise viisi. Dionüüsiline ja Apollonlik. Dionüüsiline inimene taotleb eksistentsi tavade ja kitsenduste hävitamise kaudu, kasutades selleks joovastavaid jooke, psühhotroopseid aineid, enesepiinamist või äärmuslikku hedonismi. Eesmärgiks on alati mingitest piiridest üleminek, muutunud teadvuse seisund.
Apollonlik inimene pigem umbusaldab äärmusi ning tema jaoks on ülim väärtus mõõdukus ning enesevalitsemine. Ta väldib lõhustavaid psühholoogilisi seisundeid. Isegi metsiku tantsu hurmas “ jääb ta selleks, kes ta on ja peab meeles oma kodanikunime.”
Siin näitab Benedict, et kuigi näiteks Ameerika indiaanlaste eri hõimude välised tavad on pealtnäha väga sarnased, erinevad need oma sisult. Kuigi edelapiirkonna puebloindiaanlased  sunjid harrastavad samamoodi tseremoniaalseid tantse, nad kasutavad fetišeid ja nende preestrid käivad üksildastel rännakutel, et nägemusi saada, on nad täiesti apollonlik rahvas. Nad peavad kõige väärtuslikumaks tasakaalukust ja tagasihoidlikkust, nad väldivad tülisid, ei ole kuigi armukadedad, nende tseremooniad on tihtipeale puht formaalsed- tantsitakse küll välja vihma, kuid nad ei kasuta selleks joovastavaid aineid ega enesepiinamist. Säilitatakse normaalne teadvuseseisund. Kõrgematel olevustel ei ole nende silmis inimeste suhtes vaenulikkust. Mingit kurjade jõudude lepitamist ei ole. Palves taotletakse harmooniat ja ühekssaamist jumalatega ning nende maailmavaade ei ole dualistlik. Elu ja surm on alati samaaegselt kohal. Nägemuste all peavad nad silmas pigem endeid, mida loodusest otsivad, mitte niivõrd vägeandvat kogemust. Puebloindiaanlastel pole ka šamaane, neil on ainult preestrid.
Nende jaoks ei ole olemas konflikti ja nende sõnavarast puudub enesetapu mõiste. Ka nende initsiatsiooniriitused on suhteliselt ohutud.
Abielludes läheb mees naise perekonda, perekond on emajärgne ning elatakse naiste suguvõsades. ja Lahutuse korral peab mees jätma kogu oma vara naisele ning asuma emakoju tagasi. Head meest iseloomustab sunjide hulgas „meeldiv kõne, järeleandlik iseloom ja helde süda.“ Mehed  lapsi karistada ei tohi. Üleüldse on nende peaülesandeks rituaalsete esemete eest hoolitsemine. See kõik kõlab väga kenasti, tehakse kõik, et lapsel ei tekiks nn Oidipuse kompleksi ega võimuahneid taotlusi, mis nende ühiskonnas on taunitud. Teisest küljest ei kujune meestes jällegi välja erilist motivatsioo ni ja autoriteeti.
Ka matusteriitustel välditakse suuremaid emotsioone. Pigem on tegemist tõrje-kui leinariitusega. Kadunu viiakse võimalikult kiiresti külast välja, musta maisijahuga puistatakse „tee mustaks“, mis tähendab, et tekitatakse pimedus surnute ja elavate vahele ning tullakse siis jooksujalu tagasi vaatamata tagasi, kraabivad seinale tõrjeristi, sulgevad surnu ees ukse ning pealik räägib inimestele, et nüüd ei ole vaja enam surnut mäletada, „ta on nüüd neli aastat surnud“. Kombetalituses tehakse päevast aasta või aastast päev. Puebloindiaanlastel ei ole mingit soovi tekitada hirmu, ebapuhtuse või ohu olukorda. Kõik on äärmiselt ratsionaalne.

Seevastu teised indiaani harud on valdavalt dionüüsilised. Läbi joovastavate ainete või enesepiinamise, näiteks näljutamise või õlalihaseidpidi puu otsa riputamise ja muu enese vigastamise saadud nägemused on üliolulised. Nägemus määrab ära inimese elu ja edu. Kui inimene nägemust ei saa, on tema elu määratud ebaõnnestumisele. Tasandikuindiaanlased andsid võimu vastupidiselt sundjide kombestikule enesekindlale mehele. Nende kultuur soosis isiksust lausa Nietzche üliinimlikus tähenduses. Elu oli pidev draama, milles sai läbi isiklike saavutuste kõrgemale astmele ronida.

Hoopis teistsugune oli kwakwala rahvas Ameerika looderannikul Vaikse ookeani kaldal. See oli tugev, rikas ja uhke rahvas, kes elatus põhiliselt rikkalikust kala-vaalasaagist ning ehitas uhkeid puidust maju, tootemisambaid, mööblit ja kanuusid. Nad olid puutöörahvas. Ja seejuures äärmiselt dionüüsilised. Lõppsiht, mida taotleti, oli alati ekstaas. Karutantsu initsiatsiooniriituses tegeleti kannibalismiga.Kannibalitantsija haaras segasusseisundis pealtvaatajatele kallale ja haaras liha nende käsivartelt. Kuid see kannibalism oli oma olemuselt äärmiselt kauge paljude Okeaania hõimude inimsöömistavadest. Nimelt ei tarvitanud kwakwalad inimliha toiduks, see oli neile vastik ning tihti oksendati tseremoonia käigus välja. Nende ideede kohaselt väljendas ekstaatiline kannibalism kõige äärmuslikumas maneeris kõrgemat väge, mis sisaldub kohutavas ja keelatus. Väga olulisel kohal oli ka jõukusega jatiitlitega uhkeldamine, sellega manipuleerimine ja pärimisega seonduvad tavad. Kõige hirmsamaks, mis võis juhtuda, oli häbisse sattumine. Eluvaates tehti kõik panused ülespuhutud minapildile ja kui ego turvalisus ohtu seati,olid enesetapud väga sagedased. Kui naine oli näiteks abielu rikkunud, võis tema ema ennast häbi tõttu üles puua. Hirmsaim solvang selles ühiskonnas oli teise inimese „orjaks“ nimetamine. Samamoodi käituti jumalatega. Kui hädad kestsid kaua läksid kwakwalad mõnikord raevu, trampisid jalgadega vastu maad ja kisendasid jumala poole: „Sa oled suur ori!“Nad ei eeldanud vastupidiselt sunjidele, et kõrgemad olendid on heategevad. Tunnustatud viis jumalatelt õnnistust saada oli nad tappa. Sellisel juhul inimene triumfeeris ja teda autasustati kõrgema väega.

Melaneesia loodeosas asunud Dobu saarel elavad rahvad on iseäranis riukalikud. Saared on vulkaanilised ja vulkaaniliste paljandite tõttu pole kõikjal mulda ning ressursside nappuse tõttu elab rahvas kitsikuses. Hõimud on omavahel äärmiselt vaenulikud. Neil pole seadust, nad ei pea reeglitest kinni, nad on varastavad, valetavad ja posivad üksteisele ja üksteise põllutaimedele haigusi kaela pidevalt. Posimine on nende kultuuris põhitegevus, ilma sõnu peale panemata ei kasva nende mõistes nende põhisöök jamss kah. Tegemist on väga paranoilise ja armukadeda rahvaga. Valitseb matriarhaat, abielu sugudevahelist vaenu ei leevenda ja sidemeid ei hoita. Pärast isa surma ei näe laps enam  isapoolseid sugulasi ning kaaslase surma puhul süüdistab kadunukese poolne rahvas alati teist poolt abikaasa surmas maagia või mürgitamise läbi ning saadetakse külast minema. Siinkohal esitan aga ühe  toreda lõigu kihlumise kohta:
„Abielu sõlmitakse muidugi inimesega, kes tuleb väljastpoolt seda usaldusväärset ringi. Jäädes lokaalrühma sisse, liidab abielu seetõttu kahte küla, kelle vahel valitseb ilmselge vaenulikkus. Abielu ei too kaasa mingit vaenulikkuse leevenemist. Seda ümbritsevad tavad tekitavad juba algusest peale kahe rühma vahel konflikti ja halbu tundeid. Abiellumise algatab ämma vaenulik akt. Ta tõkestab kehaga oma maja väljapääsu, kus nooruk tema tütrega magab, ning seega on nooruk lõksus ja avalik kihlustseremoonia saab alata. Enne seda on poiss murdeeast alates igal ööl vallaliste tüdrukute juures maganud. Tava kohaselt on tema enda maja tema jaoks suletud. Ta väldib vahelejäämist hulk aastaid, sõbrustab paljude tüdrukutega ning lahkub alati majast aegsasti enne päevavalgust. Kui ta lõpuks lõksu püütakse, siis juhtub see harilikult sellepärast, et ta on ringiuitamisest väsinud ning ühe kaaslase juurde püsivamalt paigale jäänud. Ta ei ole enam nii hoolikas hommikuse ärkamise suhtes. Siiski ei arvata mitte kunagi, et ta on valmis abieluga kaasas käivaks häbistavaks kohtlemiseks ning et pigem sunnib selle talle peale ukseavas seisev vana nõiamoor ehk tema tulevane ämm. Kui külaelanikud, kelleks on tüdruku emapoolne suguvõsa, näevad vana naist liikumatult oma ukseavas seismas, kogunevad nad kokku ja publiku põrnitseva pilgu all laskuvad poiss ja tüdruk alla ning istuvad maas olevale matile. Külaelanikud põrnitsevad neid pool tundi ja lähevad siis järk-järgult laiali ning midagi muud ei toimu; paar on ametlikult kihlatud." (Benedict, Ruth 2016: 156,157)

Hollandi Uus-Guinea hõimud ei tunnista üldse abieluliitusid , mees teisest klannist käib oma naist külastamas vaid salaja öösel või kohtutakse kusagil võsas

Niisiis on erinevate kultuuride kombed ja nende tähendusväljad väga erinevad. Neil on kõigil kindlad eesmärgid, mille poole nende käitumine on suunatud  ja mida nende institutsioonid edendavad. Nad ei erine ainult selle poolest, et üks joon on ühes olemas ja teises puudu, vaid mõni sama muster esineb kahes piirkonnas eri vormides. Ühe ühiskonna sihte ja vahendeid ei saa hinnata teise kultuuri seisukohalt. Sarnane geograafiline areaal, müüdid või etümoloogilised sidemed keeles ei kõnele alati väga palju konkreetse rahva taotlustest. Seetõttu ei piisa paljude kultuuride üksikute tavade võrdlemisest, tuleb uurida konkreetseid hõime süvitsi, nende ühiskonna ja inimeste endi seisukohtade erinevaid tahke. Kuid tuleb uurida ka ajalugu. Erinevatest kultuuridest kokku  laenatud ebaharmoonilised elemendid võivad kalduvad saavutama uue harmoonia. Integratsioon kultuuride vahel võib toimuda sügavatest konfliktidest hoolimata. Kultuure uurides peab jääma objektiivseks ning kasulik on hoiduda mingit põnevat hüpoteesi järgimast, et mitte anda valesid tõlgendusi. Ühiskonda tuleb vaadelda individuaalsete mõistuste summana, mis moodustabki orgaaniliselt tervikliku kultuuri. Kõiki ühiskondlikke tavasid käsitlevate uuringute tuum on selles, et vaadeldav käitumine peab pääsema läbi ühiskondliku heakskiidu nõelasilma. Veritasu  ei tuleks mõista kättemaksu põhjal, vaid veritasu institutsiooni põhjal. Kultuuriliste vormide eri tahkude tõlgendamisel on hädavajalikud nii ajalugu kui psühholoogia. Antropoloogias põhjustab suurt konflikti see, mis puudutab ühiskondlike nähtuste bioloogilist alust. Kui väidetakse, et teatud jooned on bioloogiliselt edasi antud, mitte kultuuriliselt välja valitud, peaks pöörduma psühholoogia poole. Ometi on näiteks Põhja-Ameerika indiaanlased bioloogiliselt ühest rassist, samas ei ole nende kõigi kultuuriline käitumine dionüüsiline. Seega kultuurilised konfiguratsioonid lokaalsed ega korreleeru eri rühmade teada olevate sugulussuhetega. Kultuuril on omadus muuta oma kalduvust ilma vastava muutuseta rassilises konstitutsioonis.
Kui me oleme inimkäitumisest huvitatud, tuleb kõigepealt mõista institutsioone. Iga kultuuriline muster kujutab endast valikut paljude tehnikate ja joonte seast. Eelnevate näidete põhjal me vaatlesime käitumise skaalasid, mis on valitsevad ja annavad kultuurile üldise iseloomu. See valikutegemine on kultuuriline, mitte bioloogiline.
Maailmas ei ole ühte intsitutsiooni, mis kajastaks viimset ja universaalset tervemõistuslikkust. Enamus inimesi on sunnitud muganduma etteantud kultuuriga, ometi on kultuur inimese loodud. Teatud tüüpi anded ja teatud tüüpi autoriteedid on „normaalsuseks“ vaid konkreetse ühiskonna etteantuses. Seestpoolt vaadates on ebanormaalne see, kes ei allu ja kelle omadused ei sobitu ühiskonna ideaalidega. Ka traditsioon ise võib olla neurootiline, mitte ainult psühhiaatriahaigla patsient. Uus-Inglismaa puritaanlikud vaimulikud olid viimased inimesed, keda kolooniate tolleaegne arvamus psühhopaatiliseks pidas. Nad rakendasid nii täielikku intellektuaalset kui emotsionaalset diktatuuri. Nad olid n-ö Jumala hääl. Psühhoneurootikuteks neis tingimustes peeti hoopis segaduses ja piinatud naisi, keda puritaanid nõidadena surma mõistsid ja üldist süütunnet tekitasid. Praegu on samadel geograafilistel areaalidel hoopis teistsugused ettekujutused normaalsusest.

Kõige tähtsam ülesanne, mille ees ühiskondlik mõtlemine käesoleval ajal seisab, ütleb Benedicht,  on kultuurilise relatiivsuse adekvaatne arvestamine. See tähendab vaadelda kultuure nende endi seisukohast.
Ruth Benedict on väljendanud ka ilusa mõtte, et antropoloogia eesmärk ongi teha maailm ohutuks paigaks kõigi inimeste erinevuste jaoks.

Kasutatud materjalid:

Benedict, Ruth 2016. Kultuurimustrid.Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/etnops%C3%BChholoogia2
http://entsyklopeedia.ee/meedia/etnops%C3%BChholoogia1/nene2_page_0321