laupäev, 15. juuli 2017

Paks munk

(Toimetamata, nõuab edasiarendamist)


Paks munk armastas väga kesklinna alkoholipoodi külastada. Must kleidisaba lehvimas, pea uhkelt püsti, loivas ta päevast-päeva kummis kilekottidega alkopoe ja nurgataha räämas lilleaia varju jääva väikse õigeusu kiriku vahet. Mõnede aastate eest, kui T koos kaastudengitega paasaööl pisut veinistena teel üliõpilasseltsist koju kirikut külastasid, ujus see suur tume kogu otsejoones Etenduselt tema palge ette ja teatas karmilt: “Minge siit minema, see on Kirik.” Tudengid polnud midagi teinud. Kaks naist seisid teineteisel hõlma alt kinni võtnuna, naeratavatena, peakateteta, vaikivalt keset kirikupõrandat ja jälgisid mängu. Noormehed, pisut tagasihoidlikumad, passisid igavledes taga ukse juures. Kristus on ju surnuist üles tõusnud! Kas naeratamine kirikus on keelatud? Kaks rättides vanadaami põrnitsesid neid kirikuhämaras etteheitvalt. Kas neil olid spetsiaalselt treenitud nuuskurninad veiniaurude peale? Või oli asi ikkagi puuduvates rättides? Igal juhul, häirivad sissetungivad.
“Avatud uste päeval”, Kirikute Ööl ostis T viieaastasele pojale kahe palliga kollast vahvlijäätist ja nähes jalutuskäigul vasakut kätt päikeselaikudes sillerdavat rohetavat kirikuaeda ja suurt lahtiheidetud ust, kus noored pered sisse ja välja käisid, otsustas ta lapsega sisse kiigata. “Näe, see on kirik, kas pole ilus?” Jahedas viiruki-ja konihaisuseguses ruumis istus ukse juures kaks tigedate nägudega vanamutti. T ostis nende tuju parandamiseks 11 euro eest vahaküünlaid, Jumalaema ikoonikese ja palvehelmed. Kuid ega see žest nende vingus ja etteheitvaid palgeid “Mis te siit otsite?” siledamaks ja rõõsamaks tõmmanud. Naine läks läbi kullatud ja värskete noorte kaskedega ehitud saali altari ette ja õpetas pojale küünlaid panema. “Nüüd sa võid midagi soovida.” Liikumatu ehmatusega avastas ta, et pingil istus põrnitsedes seesama musta mütsilotuga Õudne Munk, diakon, või kes ta õieti oligi. Kuri, sünge, kahtlustav. Suur õllekõht üle pandla ettepoole rippumas. Küünal ei tahtnud püsti jääda. Pidi veel vaha tilgutama. Järsku oli see munk nende seljataga ja käratas vene aktsendiga: “Mis teil on poisil mingi meningiit või angiin või?” Misasja? Naine ei saanud aru ja püüdis temast mitte välja teha. “Ma küsisin, kas poisil on meningiit või?” Misasja, endal on sul meningiit, mõtles naine püüdis tegevust jätkata. Ent seljatagune muutus raskemaks ja vajutas talle õlgadele. “Kas sa ei saanud aru või?” mühatas munk ärritunult. Tehes, nagu poleks naine teda kuulnudki, libistas naine tasakesi kiire liigutusega poisi puuvillase suvemütsi kuklast õlgadele.
Naises lahvatas raev, metsik valu, järsku kehastas see kibestunud pundunud näoga munk kõiki šovinistlikke sigu tema elus. Repressiooni. Headust ja armastust köndistavat võimu. Seda, kuidas tema isa tal korduvalt ninast vere välja peksis, kui ta laps oli ja siis vihaselt salvas: “Sinu pärast pean ma neid veriseid botaseid pesema.” “Sinu pärast olen ma jälle emaga tülis.” “Sina, kuradi lita, ei lase mul ennast rahulikult välja elada, tagajärgedeta peksta. Rahulikult telekat vaadata. Kahvliga peab üle laua sulle, haukuvale kutsikale. Kui sa siia majja kunagi mingi mehe tooma peaksid, peksan ta surnuks. Ja sina paki oma kohvrid ja kasi siit minema.” Seda, kuidas poisid teda algkoolis jalgadega tagusid. “Hajameelne paksuke.” Kirjanduse tunni pugeja. Kunstitunni geenius. See meie “geenius”. T-d solvas, kui valentinipäeval pidid õpilased üksteist kirjalikult iseloomustama ja tema kohta ei kirjutatud “lahe” ega “tore” ega “sõbralik”, vaid lihtsalt “andekas”. Andekas. Mis loomuomadus see on? Põhikoolis ajasid needsamad peksjad poisid teda tahvlikepiga klassinurka ja surkisid, ise koridoris järele hüüdes: “ Ma ei tahaks sind siis ka, kui sa oleksid viimane naine maailmas. Sinna pekkide vahele, võeh.” T-le jäi see eluks ajaks meelde, see oli naljakas. Armukadedad klassiõed punusid tema ümber valesid ja kiusu, sest just T oli see, kellele “lahedad poisid” tunni ajal seljatagant rinnahoidjapaelaga vastu selga laksatasid. Ja tema oli see, kes hiljem ülikoolis purjuspäi kursavennaga magas ja kelle üle teised pärast naersid: “P-l on ka suur munn, tahad vä?” Tema oli see, kes veel nii mõnelgi hoolimatul ennast narrida ja alandada lasi; see, kes ei teadnud, mida ta teeb. Tegelikult teadis, väga hästi teadis. See enesehävitus oli summutatud appikarje mingisugusegi armastuse ja hoolivuse järele. Vastuseta, üha enam endassesulguv. Tema oli see, kes ühe ennasttäis lugupeetava joodikmehega mõnda aega koos elas, hirmus, et too teda ei armasta, trotslikult teenida püüdis. “Kas ma olen sul mingi koer või?” küsis T, kui lamasklev joodik käskis endale ühe kohvi teha. “Hahaha, aga sa oledki ju koer, “ lõõpis joodik seepeale .
T kujutas ette, kuidas ta sellele mungale käratab: “Mis sa arvad, kas Jeesus ka kirikus hapra mütsikese pärast pisikesele poisile kirikus kallale kargaks? Ei, ta viskaks sinusugused siit välja. Võib-olla pistaks tulegi otsa niisugusele, nagu see teeseldud kulda ja karda täis tort siin keset ilusat aeda.” Kuid ei, ta ainult vaikis, pea maas, pooleldi seljaga korranõudja poole ja teatas otsustavalt poisile: “Lähme siit ära.” “Aga emme, mu müts…” “Õues panen pähe tagasi.”
Olles küünaldega ühele poole saanud ning ka usksest välja jõudnud, oli paks munk neist juba ette jõudnud ja traageldas, mobiiltelefon kõrva juures, närviliselt mööda kirikuaeda. Ning kui naine poisiga temast möödus, tegi munk, nagu muuseas, telefon ühes käes, teise käega poisi poole osutades risti enese ette. Kui jälk, mõtles naine. Mida ta endast mõtleb. Järgmine kord, kui ta teda veel peaksin ülbitsemas nägema või õieti kujutlustes juba nüüd, moondub ta Suureks Amatsooniks või Raevukaks Dakiniks ning hammustab tegelasel ühe kerge lõuatõmbega pea otsast.
Veel kujutles ta, kuidas munk öövarjus, palvehelmed ühes käes, peenis teises, vaikselt suviste pluuside alt pungitavate nibumälestuste uimastavas meelevallas pohmas peaga pärast suuremaid kirikupidustusi pihku peksab ja siis õndsalt, üks käsi veel ligane, oma kujuteldavatJumalat palub. Tema, püha, Jumalale nii lähedalseisev, puutumatu, vankumatu, püüdlik ja truu. Ainult pisikeste Inimlike Nõrkustega.
Tema, joodikmunk. Ilmselt ilmalikuks eluks liiga metsik. Kirikuta elus enesega hakkama saamiseks liiga õrnuke. Kirik, armastava mamma soe üsk. Hellade heidikute amm.
“Kohutav Jumala poolt hüljatud uberik,” mõtles T ja kõndis edasi.
Nõnda

Käsmus

11. juulil sai meil Aarega 2 aastat. Teame teineteist ligi 9 aastat.


   Puud, samblad, moon ja kivid rannal – kõik üks tervik. 
Mina ikka üksik, teine, justkui oleksin eraldi. Kordumatu ingellik silm. Põhjatu. Määramatu.
Igav tühi teadvus.
Sõita üksi rattaga rannale mõistmaks, et ollakse õnnelik. Mida veel?
Paremat ei olegi – armas pereelu, enam-vähem korras elu,
puhkus, loodus, vabadus luua. Huvid on paigas. Terve. Lunastav omaette olemine. Väljavaateid on. Vahest ainult hell ja tundlik, pelglik. Kuid mis siis.
Meri nagu elu, elumeri. Üha muutuv, mitte kunagi päris vait.
Meel nagu valgus ta üle. Roosatav, kollane, must ja sillerdav meri.
Sügavroheline, valge vaht.
Ava oma meele lambid, ava oma südame üsk.
Jaa, sa pole päris rahul. Näriv tühimik nõuab igas sammus oma palukest.
Midagi on veel, tahaks midagi veel. Igas silmapilgus on tabamatus. Tahaks leida midagi mõtete tagant.
Kivide vahelt, metsaradade kõrvalt mätastest.
Sund olla igas hetkes vaimukas, sund olla igas hetkes loov. Tung leida midagi sealpoolset, tõeliselt tarka.
Nagu ootaks ilmutust. Oodates januselt ilmutust, nii terve elu.
Ent see tabab ootamatult nagu surm. Kui ootad, ta ei tule. Kui varitsed, kaob käest. Tuleb, kui lased vabaks, heidad ta minema.
Ilmneb meenutuses. Kaks sekundit hiljem. Või aastat. Ettenägemises. Sülle varisedes. Peale valgudes. Plaksaki ja kõik on teine.
Hea on olla teel. Just nii ongi hea, kui siht pole päris selge, aga suund on vähemalt õige. See tunne kuklas, mis juhatab metsast välja, see tunne kuklas, mis kinnitab, et praegune elu on õige, see tunne, et teed õigesti. Otsa vaatavad õiged silmad. Õiged inimesed teel. Teed õigeid asju.
Muu polegi nii oluline.
Vale näitab end varem või hiljem. Lööb oma värdjalikud kihvad rindu, küüned kuklasse.
...

Kui tulime, olid Käsmu loomemajas veel Koffid ja Kausid. Linnartil oli palju lõbu. Koffi kaksikud õpetasid Linnartile jalgpalli ja võtsid üldse kuidagi lahkelt ja asjalikult õpetajaliku toetava hoiaku. Praegu on siin Asta Põldmäe lapsed ja lapselapsed, nemad aga hoiavad rohkem omaette. Linnart oli pahur, et need lapsed temaga väga mängida ei viitsi. Lõpuks siiski ühendus tekkis, seda tänu arvutimängudele muidugi. Ilmad on jahedavõitu. Mõnel päeval annab ujumas käia, teisel mitte. Eile Võsul oli meri täitsa ujutav, aga ilm liiga jahe ja tuuline, et rannas vastu pidada. Pole nagu seda õiget suve. Kui aasta vältel pole üldse mahti filme vaadata, siis nüüd on paari nädala jooksul ära vaadatud enamus Miyazaki multikaid, "The Silence Of The Lambs" ja üldse kõik Hannibali filmid; "Ghost In The Cell", "In The Mood For Love", "Arrival", "Interstellar" jne. Ei tulegi meelde. Igatahes, järsku on aega. Kuid logeleda ei saa. Suurem tõlketöö on ees, Joannale kojunaasnuna kujundus ära lõpetada, veel paar tellimust ning püüda jõudsalt augustis maalida. Ning sügisest hakata muuseas mõtlema teise luulekogu kokkupanemise peale. Lennarti-lastejutud ootavad samuti ühteköitmist ja toimetamist. Mõned proosatekstid laokil.



Sellise vahva talvemütsi leidsin endale Võsu kunstikuurist



Tänane väike näpuharjutus tušiga loomemaja trepil. Palganeemel püüdsin ka roikaid ja juuri joonistada, aga tuul merelt oli suur ja ei saanud midagi erilist.

kolmapäev, 7. juuni 2017

voogasin üle rapsipõllu

voogasin üle rapsipõllu mul polnud nime
voolasin mööda maantee serva mul polnud nime
ladestusin surnuaias pargipingi vaikusesse mul polnud nime
kuid ei teadnud, kuhu peita oma nägu selles linnas
kui oli vaja paisata võpsikusse oma ärevus see nimi ja nägu
viskuda jalgrattal uuselamu rajooni servalt savisele teele
joosta kaasikusse lahti oma pained anda end puukidele sääskedele lohutada
pisemaile olendeile oma nõmedust pureda
ja siis olengi pimedus soe suveöö isetu pimedus
vari vihmavee toru kõrval kaseseemne all
ujun nime ja näota mööda õnne tänava majade õrna krobedust sõuan koore alt läbi
krõbisen hääletult mööda korstnate tsemenditerasid
kiigun vahtralehtedega kaasa laste mänguväljakul
kukun läbi teetolmu terade langemiste rehvide järel
libisen üle aknalaudade plastmassi sileda pinna
nõtkun sireli katedraalide säbrus
haaramata neist kaasa hõngugi
olla soe tühi pime ja paks
suveöö muretu kulg

reede, 28. aprill 2017

Kes kardab abjekti?

Kes kardab abjekti?

2016. aasta esimese jaanuari  veetsin haiglas tablettidega peetunud loodet kehast väljutadest ning tolle aasta septembris istusin sama asja pärast kodus ahju ees masendunult kõhtu valutades, verd tilkudes. Mõtlesin tookord või õieti olin mõelnud varemgi, pärast oma esimese ja praegu ka ainukese lapse kättesaamist: miks nendest asjadest ei räägita? Naisteajakirjad on mõttetut saasta täis, inimesed liiguvad kaubanduskeskustes ülbelt ja ülesmukitult ringi, nagu klantsajakirjadest välja lõigatud mannekeenid, justkui keegi meist iial ei sureks ega sünnitaks. Keegi ei räägi ühiskonnas sellest, kui raske on näiteks üleüldse üht last ilmale tuua – mis on ühe elu hind; kui palju tehakse tegelikult aborte, kui tihti katkevad ja peetuvad rasedused. Seejuures konservatiivsemad kristlased ja muud tegelased hõiskavad: „sünnitage see vigane laps, abort on ju mõrv!“ Alles siis, kui mul need jamad pihta hakkasid, sain siit-sealt kuulda, et katkemised ja muud seesugused rikked on tavalised asjad. Neist lihtsalt ei räägita. Miks ei räägita? Hästi, Peeter Sauter ükskord kirjutas, aga see on ka kõik.

Mõni aeg tagasi asusin oma kogemuste põhjal jutukest kirjutama, kirjutama sellest, kuidas jalgevahelt põrandale verine koelärakas plärtsatas, kui parajasti riietusin, et sõbranna juurde aastavahetust tähistama minna; kuidas ma samal öösel ent masendusest täis jõin ning purjuspäi keset põldu palgihunniku otsas turnides kogu elu mõttetust ja rõvedust maapõhja needsin ning kuidas naistearst hiljem mulle ähvardava reptiilipilguga otsa vahtis ja lootemunale ette hüppas, kui olin küsinud, kas võin pisikese endale jätta, et ta ise maha matta: „Ei! Ma usun, et teie seda ei tee, aga teate, on igasuguseid, mõni paneb sotsiaalmeediasse pildid üles ja... Ei, ei! Jäätmetesse läheb, jah, otse loomulikult.“  
 Minu jutuke jäi aga pooleli, sest peagi potsatas postkasti värske Vikerkaar, kus oli katkend Maarja Kangro peagi ilmuvast „Klaaslapsest“ ilusti ära trükitud. „Vaat kus!“, hõiskasin ma, ühest küljest õuduse ja kaastundega, teisalt rõõmuga selle üle, et ilmselt oligi aeg küps selleks, et paljastada ühiskonnas inimeste argielu lihaliku, abjektse maailma mured ja salavaevad, see karm ja jälk tõelisus. 
Ühel õhtul istusin elukaaslasega ühe vanemast generatsioonist pärit kirjanduse õpetaja juures, kes lajatas köögilauas südametäiega, et kui hirmsa asja see Maarja Kangro nüüd ikka kokku kirjutanud on. Kes siis niimoodi oma isiklikest asjadest ilmarahvale kuulutab, sellistest asjadest. Aga kas ta raamatut lugenud on, küsisime. Ei, ei olnud. Ja ei tahtvat lugeda ka. „Aga Mati Unt?“  küsisin, „tema kirjutas ka ju oma elu põhjal? Tema oli omal ajal ju ka täiesti šokeeriv kuju, kui näiteks „Tühirand“ ilmus.“ „Nojaa, aga see on hoopis teine asi,“ ütles naine. „Mati Unt on ikka suurkuju, üks tema lemmikuid.“ „Aga Tammsaare, tema oli ju ka täiesti uuenduslik?“ „No Tammsaarest küll halvasti rääkida ei saa, tema on suur klassik, kogu meie rahva elu ja saatuse kirja osanud panna.“ Nojah. Vanasti kirjutati rohkem tunnetest... nendest suurtest ja sügavatest. Kuid kas ka need probleemid ei puuduta tundeid, suuri ja sügavaid? 

Ka üks kooliõde ülikoolis teatas, et tema seda Kangro raamatut lugeda ei suuda. Stiil, sõnavara olevat tema jaoks lihtsalt vastuvõetamatu. „Nojah, ta pisut intellektuaalitseb ja samas pikib sinna vahele elulähedast slängi ja pikantseid vandesõnu. Minu arust kõlab see kõik kokku muhedalt, valusalt ja vägagi tõepäraselt, nii nagu elu on.“

Mind puudutas see teos mõistagi väga. „Klaaslapse“ peategelane seisab silmitsi elu „põrguga“, pärast mitmeteid katseid rasestuda saab ta ultrahelis teada, et hellusega oodatul lapsel pole koljuluid ning looteveed uhavad pisikese värske akraania diagnoosiga olendi aju varem või hiljem minema. „Aga mina olin nii sügaval põrgus või perses, kus ei nuteta. Siin oli kõik juba kõrbenud, ja sel kõrbemisel oli tagasiulatuv jõud. Põrgust ehk persest vaadates osutuvad mineviku lootused, kired ja armsused algusest peale naeruväärseks rämpsuks, jaburuseks, mida ei oleks tohtinud tõsiselt võtta.“ (Kangro 2016: 12,13) See oli tema viimane katse last saada, 41-aastasena kunstliku viljastamise läbi haigekassa toel. Tuli teha abort. Või mida oleksid arvanud konservatiivsemad tegelased:  kanda laps lõpuni, sünnitada surnud laps või toita teda aastake nagu toataime, veel enne kui ta närbub? Nende küsimuste üle arutleb peategelane ja uurib teisi sarnaseid juhtumeid. Jah, ka tema olemus moondus kaalukausiks nii peadpööritava probleemi ees.

Elu eksistentsiaalses põrgus hulpides ja seda helpides vaatleb Kangro inimeste religioossust, kuidas sellest tuge saadakse, ja tunneb põlastust.  Teda hämmastab, kuidas Itaalia naised haiglas hordide kaupa Neitsi Maarja „puuslikule“ palvehelmeid ja kaardikesi kokku veavad, justkui see midagi päästaks – vaid "malbe, ülbe kivinaeratus". Samuti tõsiasi, et õnnelikud sünnitajad ja „hälbinud“ surnusünnitajad hoitakse eraldi ruumides, et säilitada „psühholoogilist hügieeni,“ varjutada karm reaalsus.
Õieti ongi mõtisklus religioossuse üle üks põhilisi raamatu kõrvalliine – kuidas taluda talumatut ilma religiooni toetava abita. Religioossus tundub autori jaoks millegi illusoorse, reaalsust moonutava, naeruväärsena. Tekib aimdus, et autoril on usuga varasemalt mingisugune isiklik lähem side olnud.
„Ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurjast - kuulge sõbrad, öelnud kohe ära, et ära tõlgenda kõike kurjana. See on selge, et sealt peab edasi mõtlema, jõleduse tükkideks lahti võtma. Ei, radikaalset kurjust ei ole. Aga muidu: näe, kuule, räägi.“ (ibid: 34) 
Väljutusvaludes heideldes tõdeb ta, et isegi kui on mingisugune Jumal, siis on ta täielikult ebaõnnestunud, puudulike oskustega tüüp: “Täie selgusega adusin nüüd, et niisugune maailm on kurjast. Äpardunud. Elu alguse ja enamasti ka lõpu piinarikkus näitab juba ise, et inseneritööna on maailm ebaõnnestunud. ... Kui on olemas selline asi nagu sünnitamine, kui tunnetava ja reflekteeriva elu eeltingimus on sünnitamine, ja inimene tahab ikkagi religioosne olla, loojat uskuda, on üsna ilmne järeldada, et füüsilise maailma on loonud vilets demiurg. Saamatu elukas, Saatan.“ (ibid: 134)

Kangro leiab aga hingerahu elu abjektsusse süvenemisest, püüdes lohutust saada abjektsuse esteetikast: „...Kuidas sapp nii ilus on? Hõõguv samblaroheline toon kunstniku paletilt, seda ei tee igaüks järele. Kuninglik samet.“ (144) „Verest tekkis maitsekas punane vuugitäide. WC poti kõrval seinal värvusid vuugid samuti punaseks, kuidagi pritsis veri ka sinna, vist põrkas tagasi prilllaualt. Kui saaks selle verega, raseduseverega, vähemalt võimalikult palju jälgi jätta. Graffitit teha. Kirjutaks... suurelt punasega seinale. Mina olin siin, mu väike kullake oli siin.“ (130) „Käterätt läks mahlakalt punaseks. Nühkisin mõnuga, et teda veel punasemaks saada. See oli moodne abstraktne maal, Mark Rothko, Royal Red. Mm, punane, punane, kuninglik punane! Verest läbiligunud aluspüksid läksid prügikasti, vaesekesed. Kas õnnestub käterätile veel pintslitõmbeid saada?“ (162)

Tõepoolest, võiks küsida: „Kes kardab abjekti?“ pöördudes hommage´iga ühe näidendi ning samuti Woolfi lehe poole Facebookis. See, kes ei ole ise peadpööritavate eluraskustega kokku puutunud. Või õigemini, kui paljudel meist on julgust nendele kogemustele ausalt silma vaadata? Peategelase toimetulekutööriistad elu „perses“ ja „põrgus“ on viha, alati jõudu andev viha ja analüüsiv kontakt elu abjektse tõelisuse ja valuga. Naine karjub haiglapersonali peale ja loob oma kreedo: „Viha! Kaovad usk, lootus, armastus, aga suurim neist on viha!... Viha võidab kõik, võidab valu, võidab ahastuse, kannab enam kui miski muu. Viha on viimne vägi, tema ongi ülim liigutaja!“ (140)

 Ning peategelane asub surnud loodet pildistama, tema peeneid näojooni ja sõrmi vaatlema ning perverssel moel tehtud pilte imetlema. „Ei tahtnud enam muud teha kui tita pilte vaadata. Surma üle korrata ja läbi elada, muudkui uuesti, seda praegust surma, igasugust elu jooksul nähtud ja puudutatud surma...“ (153) „Mu laps nägi välja palju täiskasvanum kui elusolevad 3-4-aastased mütakad. Väike piiriala olend. Lootena on inimene veel tõsisem kui äsjasündinud beebina, kuigi ka vastsündinu on oma vaikusehetkedel veel sünge piiriala olend... Ühe pildi peal on tita käsi üle pea sirutatud, pöial pikalt väljas. See oleks justkui mingi žest.“ (154)

Raamatut lugedes mõtlesin, kui palju kordi on selles teoses näiteks sõna „persse“ kasutatud. Või „põrgu“. Või „sitt.“Autori keel on tõepoolest abjektsusest pulbitsev. Kuidas nii ränka kogemust üleüldse inimkeeli edasi anda? Loomulikult, võimalikult palju ropendades. Ta mõtiskleb isegi: „Keel kui abjekt. Keel ise on meie abjektsus, mis meid vormib: abjekt, mis loob abjektsuse. Keel on sitt, mida me välja ajame. Seepärast peabki looming nagu sitahäda olema ehtne, sest sittumise teesklus kukub veel piinlikum välja kui sittumine ise.“ (148-149) Aborteeritud akraaniaga lapse väljutamine (ja sellest kirjutamine on inimese) on „abjektsuspotensiaali realiseerimine par excellence.“ (176)

Niisiis on teose sisu ja vorm täielikus harmoonias, iroonia ja kibeda põlgusega kuulutab tegelane teose vältel kümneid kordi, kui persses see maailm on. Jah, ainult nii saab seda tõeliselt realistlikult edasi anda, kõik see põrgu enesest välja elada, et siis ise taas oma eluga edasi minna. Kõik on täiesti õigustatud, moraalipolitseil pole siin midagi teha.

Autoril ja peategelasel ei õnnestunud samuti loodet endale saada, et ta vaikselt leinates maha matta, kuigi talle oli lubatud, abjekt läks jäätmetesse, mingid osad abjektist eemaldati uuringuteks ning ollus heideti tulle kõige muu ollusega, mil ei õnnestunud isiksuseks saada.

Võiks küsida, kas inimesed sõdiksid vähem, kui sünni ja surma raskuspunktidest rohkem kirjutataks ka ilukirjanduses, väljaspool Perekooli foorumeid? Kas antaks vähem hukkamõistvaid hinnanguid ja sildistusi, kui tuuakse päevavalgele inimese siseheitlused, üksikjuhtumi erilisus? Mine tea, loota võib.


neljapäev, 27. aprill 2017

XVI Supilinna päevad



Oli tore nädal: 

XVI Supilinna päevad toimuvad 17. - 23. aprillil 2017

KAVA
AVAPÄEV
Esmaspäeval, 17. aprillil
 16.30 „Kuidas Supilinn endale Herne poe sai?” Fotonäituse avamine Herne poes.
 17.30  Loodusretk „Elurikas Supilinn”. Ringkäik Aire Orulaga. Koguneme Supilinna kiigeplatsil kiige juures.                                                                                                                  
1821  „Koha lood”. Kaisa Kase loovkirjutamise õpituba Supilinna lastehoius Emajõe 1A.  Registreerumine:  kristinaviin@gmail.com
VÄRSKE ÕHU PÄEV
Teisipäeval, 18. aprillil
1013 Õlivärvidega maalimine Supilinnas. Juhendab Andres Rõhu Konrad Mägi Ateljeest. Kaasa oma värvid, lapid, pintslid. Lõuendid meilt. Koguneme Supilinna kiigeplatsil kiige juures. Registreerumine: kristinaviin@gmail.com
18 Jalutuskäik „Tänavakunst Supilinnas“. Koguneme Supilinna kiigeplatsil kiige juures. Registreerumine: sirla@stencibility.eu

KUNSTIPÄEV
Kolmapäeval, 19. aprillil
1013 Õlivärvidega maalimine Supilinnas. Juhendab Andres Rõhu Konrad Mägi Ateljeest. Kaasa oma värvid, lapid, pintslid. Lõuendid meilt. Koguneme Supilinna kiigeplatsil kiige juures. Registreerumine: kristinaviin@gmail.com
1018  COB-saviahju ehitamise talgud Marja 20 hoovis. Koolitaja Jiří Krejčí.
1618 Akrojooga Kesklinna Koolis Kroonuaia tänaval.  Juhendab Liivi Hiienurm Tartu Joogakeskusest.  Registreerumine: liivihiienurm@gmail.com
16-23 Kerttu ja Janni vihtlemisprotseduurid Lodjakoja saunas. Registreerumine: www.facebook.com/ummamuudusaun või Bohemian Spa (5904 5857) 
1820  Raamatulodja retk „Kadunud Jõmmu!“ Retkel osalevad ja „Jõmmust“ räägivad Mika Keränen, Raamatutuba Fahrenheit 451 ning Raamatuklubi. Retke algus ja lõpp Emajõe tänava ääres.  Piletid 7/8/12 Piletilevist. Kuumad joogid hinna sees!
1821 Voronja XIII korternäitus „Naised Supilinnas“ Lepiku 3-1A. Supilinnas elavate naiskunstnike ühisnäitus. Voronja galeriiks muutub Gea, Pääsu ja punasetriibulise kassi Sissimardi kodu. Näitusel osalevad: Kairo, Tea Lemberpuu, Gabriela Liivamägi, Marge Nelk, Merca, Kristiina Põllu, Kärt Rebane, Mari-Ann Remmel, Kristina Viin ja  Marin Laes. Näitus on avatud 19. aprillil 18‒21 ja 22.‒23. aprillil 12‒17.
TALGUPÄEV
Neljapäeval, 20. aprillil
15 Botaanikaaia näituse „Umbrohi taldrikul” ja kasvuhoonete külastamine.  
Lisainfo: Kristine Fenske (737 6180) või Botaanikaaiast www.botaanikaaed.ut.ee.
17 Permakultuuri õpituba Herne 16 aias
18 Supilinna koristustalgud. Koguneme Supilinna kiigeplatsil.  

KIRJANDUSLIK SUPIPÄEV
Reedel, 21. aprillil  
12 Supilinna Selts, Salvest ja Naiskodukaitse Tartu ringkond pakuvad Raekoja platsil tasuta suppi.  
18 Supilinna kultuuriretk Enn Lillemetsaga. Anname ka üle Supilinna parima maja märgi. Kogunemine kiigeplatsil.
20 Kirjandusõhtu Emajõe 12 hoovis. Esinevad Carolina Pihelgas, Elo-Mall Toomet, Marko Kompus, Hanneleele Kaldmaa, Jüri Metssalu, Martin Vabat ja Aare Pilv.

PLATSIPÄEV
Laupäeval, 22. aprillil
Pealaval kiigeplatsil. Päeva juhib Jüri Metssalu
12.10 Rahvatantsurühm Tantsumõmm
12.20 Platsipäeva avamine
12.40 Tähtvere Tantsukeskus
13.10 
Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli pärimusmuusika osakonna õpilased
13.45 Laulustuudio Musaklubi
14.10 Shaté Tantsukool
14.30 Supilinlaste lemmikmoosi valimine
15.10 Liinatsuraq
15.35 Sassiku Sokid Kärgulast
16.00 Valmiera BigBand, dirigent Gunars Geduševs
17.00 Allikabänd
17.30 Rail Balticust, tselluloositehasest, Eesti metsade tervisest ja maailmakoristusest vestlevad Kristjan Piirimäe, Linda-Mari Väli ja Helena Läks
18.00 Ansambel A.P.A
19.00 Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd
19.45 Ööviiul
20.30 SMS Tuhkwizza Setomaalt
21.45 Cathouse Radio
Tegevused kiigeplatsil:
13 TÜ loodusmuuseumi telgi juurest retk Supilinna konnatiigi äärde.
1318 UV maalimise töötuba kunstitelgis lastele ja täiskasvanutele. Juhendab Maari Soekov.
21.00 Lauri Tamme tuleskulptuur.
Lisaks: täika, rohevahetus, Utoopia raamatupoe raamatulaat, Prima Vista raamatulaat ja kirjandusfestivali infopunkt, Slackline, Tartu Vibuklubi, Tartu Ülikooli Loodusmuuseum, Sänna Leiutajate Külakooli õpilasfirma, Impresti/Palmako mänguväljak lastele ja palju muud.
Herne 21 aias:   11-20  SprayPrinteriga maalimine. Herne 21 aias valmib seinamaaling. 
Emajõe 4-2: 12-18 kodukohvik
Marja 20 aias:  12‒20  vabalava ja kohvik vahvli, woki ja kohviga
Joogaprogramm Supilinna lastehoiu ruumides (Emajõe 1A):
1010.45 Laste- ja beebijooga Eneli Essiga Tartu Joogakeskusest. Oodatud ka rasedad. Registreerumine: info@enelilastejooga.ee või 5106 288.
1112.15 Shindo tund Riina Kasterpaluga Tartu Joogakeskusest.  
Registreerumine: shindotund@gmail.com või 5225 452.
13.3014.00  Joogatund ajakirja „Hingele Pai“ peatoimetaja Merit Rajuga.
Lodjakoja jõeprogramm (laevad väljuvad Supilinna sadamast Emajõe tn ääres):
78.30 Looduslodja linnulaulusõit kuuma tee ja kohviga (pilet 6/10, piletid Piletilevist).
12 Lodi Jõmmu tunnisõidud alates kell 12 igal täistunnil (pilet 3/5).
12 Paatmaja Jõeobu ja jõelaev Minna-Maria lõbusõidud (pilet 3/5).
12.30 Viikingilaev Turm tunnisõidud alates kell 12.30 igal pooltunnil (pilet 3/5).
Laevareisidel on nõudepeatus Sisevete Saatkonna jäätisekohvikus.

AVATUD HOOVIDE PÄEV
Pühapäeval, 23. aprillil:
Avavad supilinlased oma uksed, väravad ja südamed. Avatud on hoovikohvikud. Lisainfo www.supilinn.ee.
1116 Kesklinna kooli kogukonnapäev koolimajas ja selle hoovis (Kroonuaia 7).
1120 SprayPrinteriga maalimine Herne 21 aias. Oa 10c seinale valmib seinamaaling.
16  Raamatute müük ja Mari-Ann Remmeli maalinäitus Tähtvere 57 aias. 
17 Prima Vista kirjanduskonkursi „Esimene samm“ laureaadi väljakuulutamine ja esinemine Tähtvere 57 aias.
18 Merle Jäägeri kontsert Tähtvere 57 aias. 

Kodukohvikud:
11‒13 Herne 51A aias hommikumuusika ja kohv.
11‒13 Marja jäätisepang Tähtvere-Marja tänava nurgal.
11‒16 Kodukohvik „Pohlakesed” Marja 10. Avatud täika.
11‒16 Saiasahwri pererahvas avab hooviväravad. Herne 20.
11‒16 Hoovikohvik „Mustsõstar” Marja 22 hoovis.
11‒15 Tartu Luterliku Peetri Kooli lasteaia kohvik Kroonuaia 66a.
11‒20 vahvlid, wok ja kohv Marja 20 hoovis.
11‒15 Avatud hoovikohvik Herne 15.
13‒15 Avatud tantsuhoov Herne 15, kus supilinlaste ja külalistega tantsib rahvatantsurühm Upsijad.
13       Herne Lustimaja Herne 5 hoovis. Pakume pelmeene. Avatud seni, kuni kaupa jätkub. 
13‒20 Vaba lava, täika ja kohvik Oa 22 kommuunis.

Kavas võib ette tulla muudatusi− värskeim info: http://www.supilinn.ee
Lisainfo: Kristina Viin (tel 5648 6275), kristinaviin@gmail.com

KÕIK ÜRITUSED ON TASUTA

Miks õppida usuteadust

Noor inimene seisab oma olemise sügavikus ja vaatab sealt tõsiste silmadega väljale, mis peegeldub ta silmis, ja arutleb: „Mis on kogu eksistentsi mõte? Kas elul üldse on mõtet? Kust me oleme tulnud ja miks on praegu maailm selline, nagu ta on? Kas on elu pärast surma? Kuidas me saame kõnelda armastavast Jumalast, kui maailm on ebatäiuslik ja kuri? Kas Jumal on olemas? Kuidas erinevad kultuurid neid küsimusi seletavad? Kust need müstilised kogemused tulevad? Mis see budistlik „tühjus“ ikkagi on?“
Nõnda ta kuulatab eneses ning ühel hetkel saab aru, et teist võimalust ei ole, mingi vastupandamatu jõud haarab tal varrukast kinni ning ta läheb õppima usuteadust.
Nii juhtus minuga. Jätsin EKA magistrantuuri lapsepuhkusel olles pooleli ja astusin paar aastat hiljem Tartu ülikooli usuteaduskonna bakalaureuseõppesse. Mind ei huvitanud enam kaasaegse kunsti probleemid niivõrd kui religioossed küsimused ja elu müstilised sfäärid. Liiatigi tundsin, et mu hariduses on suured lüngad, pole mõtet surkida kaasaegses, kui ei tunne mõtte- ja ajalugu.
Ja „haridus on see, mis enesekindluse tagab“ – nõnda kõneles austatud keeleteadlane ja õppejõud Marju Lepajõe viimasel reformatsioonikongressil. Ta lisas: „Süstemaatilise avara mõtlemisega inimesed on need, mida rahvas ülikoolilt ootab.“
Tõepoolest, Tartu ülikooli usuteaduskonnast saab inimene parima laiapõhjalise humanitaarhariduse maailma terviklikuks mõistmiseks, süstemaatilise ülevaate Euroopa ja ka ida mõtteloost aegade algusest tänapäevani. Õpe usuteaduskonnas hõlmab ajalugu, psühholoogiat, sotsioloogiat, antropoloogiat, filosoofiat, vanu keeli ja teisi distsipliine.
Kaasaegses teoloogias on olulisel positsioonil interreligioossuse mõiste. Globaliseerunud maailma plahvatusohtlike pingete lahendamiseks eri kultuuride ja religioonide vahel on hädasti vaja inimesi, kes aitaksid konstruktiivsele dialoogile kaasa. Tarvis on teolooge, tõlkijaid, mõtlejaid, ajalootundjaid, keeleoskajaid.
Teaduskond on väike ja hubane, kedagi kuhugi usku vägisi ei pressita. Kuid kõik on võimalik: „ateistist“ võib saada tõsiusklik, kristlasest agnostik või hoopis budist. Ka mina ei välista enda puhul midagi. Siin on haridust omandanud tulevased teadlased, kirikuõpetajad, tõlgid, kirjanikud, poliitikud ja nõunikud …
Tõe monopoli pole aga paraku kellelgi, seda, mis on tõde, koolis muidugi ei anta. Vastused peab igaüks ise oma südames leidma. Kuid ühte mõistan ma praegu: elu on üürike ja segane nähtus, siin pole millelgi muul suurt mõtet kui olla hea, aidata teisi, luua, harida ennast ja teisi ning otsida vastuseid suurtele küsimustele.
kristiina viin

Kristina Viin,
Tartu ülikooli usuteaduskonna II kursuse üliõpilane, kunstnik ja luuletaja



reede, 31. märts 2017

Matti Miliuse koomiks






Linnart


Linnarti joonistus vaalast. 



Meil juba märtsi lõpus puud lehtivad toas. Linnart vedas metsast mahasaetud sarapuu oksa kaasa, panime auto peale, kodus pistsin vaasi. See on muide Linnarti kiikumise vaade toas. 



See olen  mina. Ühel hetkel Linnart teatas, et tal on mulle üllatus, tulgu ma magamistuppa üllatust vaatama. Tissid on uhked, kuid ei tea, mida see LD tähendab. Ristimärk tehti peale, seda ei oska ka täpselt tõlgendada.

Tervitan Valdo Valperit, keda ei ole Facebookis. 

Üks luulekogu

Mare Osi "Elu on ime". Tegin pildid Alli Lunteri palvel.

neljapäev, 9. märts 2017

Selle maailma helged niisked silmad

Tänane

(Lodjakoja sauna lakas pärast vihtlemist, soolaga koorimist ja enese
 jõkkekastmist teki sees lesides ja mediteerides)

Olen ürgkosmos, kõikvõimalikkuse surisev soo.
Siis, kui olen selle maailma enesele lõpuni selgeks mõelnud,
võin sellest maailmast lahti lasta, võin lahkuda rahuga kõigest.
Mu süda on nagu suu, mis on just januga vett joonud, kosmose helisid 
trillerdav lainetus, küllastunud, vaba.
Olen loovutanud oma valukeha, mus pole hirmu, ma pole kade, ma ei leki
igatsuses.
Olen Buddha.
Jeesus, kes sa oled? Ma näen sinu silmi, nii lähedalt. Hõljun su palge
kõrgusel, mis ristil väsinult ripub. Sa veel hingad. Su silmad on paokil, neis
on tasane mõte. Ma tean, mis see on! Kui enam valu ei ole, kui oled end
maailmast lahti laskmas, oled teel õndsusesse. Su meel ja su süda on
valgumas õndsusesse nagu mesi soojasse maasse, rahuga ära.
Milleks üldse nimesid anda? Kultuur murrab mu mõtteisse. Ehitab
konstruktsioone. Kavandab. Kahtleb. Kalkuleerib. Tahab nimesid panna. Tal
ei ole ju nime!
See olen ju mina. Ja see pole mina. Mind polegi. Olen terviklik.
Olen selle maailma helged niisked silmad,
olen varahommikune aurav soo.
Jumal, võta mind endasse!

reede, 10. veebruar 2017

Vaateid Jeesusele

Vaateid Jeesusele
Essee




Kristina Viin
US II
28.01.2016


Mida me võime teada Jeesuse kohta? On kaks lähenemist Jeesusele. Esiteks, ta oli ajalooline isik, Jeesus Naatsaretist, esimese sajandi Galilea juut. Läbi ajalooliste faktide saame kõneleda „Ülestõusmise- eelsest Jeesusest”, kes mässas Rooma riigi alluvusse kuulunud Juudamaal, Galileas ja Jeruusalemmas; õpetas, ravitses, kutsus rahvast meeleparandusele ning kuulutas juutidele uut Jumalariiki. Ajaloolise Jeesus-uurimuse tähtsaim allikas on Uus Testament.
Teiseks võime rääkida Elavast Kristusest, „Ülestõusmise järgsest Jeesusest”, usu Kristusest. Tavapärane kristlik pieteet tunnistab „kogum-Jeesust”, nii ajaloolist kui religioonifenomenoloogilist teadmist Jeesusest. Evangeeliumitest saame teada, et Jeesus on Messias, Jumala poeg, kes pärineb Taaveti soost.

Küsimused ja hüpoteesid Jeesuse tõelise eluloo kohta on jätkuvalt elus, sellest annavad tunnistust erinevad n-ö ebaortodokssed kujutelmad ja uskumused. Me võime neid pidada „usu Jeesuse” väljendusteks, kuigi nad on lahutamatud kujutelmadest Jeesuse kui ajaloolise kuju kohta. Järgnevalt mõned näited neist.

Jeesus Indias

Islamis on üldiselt levinud usk, et Jeesus oli suurim prohvet enne Muhamedi. Moslemid jagavad küll usku Jeesuse neitsist sündimisse, kuid eitavad, et ta suri ristil – kõige levinum on versioon, et ta läks taevasse enne seda (st ta ei surnudki) ning ristile läks tema asemel mõni ta järgijatest. 19. sajandi lõpus aga tekkis Pakistanis ja Põhja-Indias ahmadija, islami reformatsiooniline ja messianistlik usuliikumine, mille järgi on liikumise rajaja Mirza Ghulam Ahmadi Jeesuse poolt ette kuulutatut lunastaja. Jeesus on ahmadlaste uskumustes olulisem tegelane kui tavalises islamis, samuti erineb nende ettekujutus Jeesuse maise elu lõpust. Ahmadlaste järgi elas Jeesus ristilöömise üle, päästeti hauast ning läks ida poole otsima Iisraeli kaotsi läinud suguharu; ta suri Kašmiiris Yuz Asafi nime all ning on sinna maetud. Tema hauakohta Srinagaris on ehitatud väike Roza Bali tempel (kuigi templit haldavad sunniidid eitavad, et see võiks olla Jeesuse haud). (vt https://en.wikipedia.org/wiki/Jesus_in_Ahmadiyya_Islam; BBC dokumentaalfilm „Jesus was a Buddhist Monk”, https://www.youtube.com/watch?v=QAaW6BYhfNM)
Ahmadlaste uskumus on saanud tuge varasematest spekulatsioonidest selle kohta, et Jeesus käis oma elu jooksul ka Indias. Neist tuntuim on juudi päritolu vene luuraja, kirjaniku ja seikleja Nikolai Notovitši 1894 ilmunud prantsuskeelne raamat „Jeesus Kristuse tundmatu elu”, mille kohaselt Jeesus käis enne oma evangeeliumites kajastatud avalikku tegevust reisimas Indias ja Tiibetis, kus tutvus budistlike ja hinduistlike õpetustega, mis kujundasid tema religioosseid vaateid, ning et Ladakhis Hemise kloostris mäletatakse Jeesust senini Püha Issa nime all. Notovitši raamat paljastati varsti kui väljamõeldis, kuid sel oli siiski oma suur mõju, sealhulgas ka India kohalike usutegelaste hulgas. (https://en.wikipedia.org/wiki/Nicolas_Notovitch)

Jeesus meie pärimuses

Sellised alternatiivsed kujutelmad Jeesuse elust meenutavad kaudselt seda, kuidas Jeesus võib esineda rahvapärimuses, nagu oleks ta tegutsenud kohalikus olustikus ja maastikus. Need ei esita küll otsest väljakutset piibellikule pildile Jeesuse elukäigu kohta, pigem võib neid näha sümboolsete mõistujuttudena, mis kirjeldavad Jeesuse kõikjalolu metafoorselt. Rahvausundi ja muistendite andmebaasist „Rehepapp” (http://www.folklore.ee/rehepapp/) võib nt leida mitu teisendit (üles kirjutatud Põlva, Võnnu ja Karksi kihelkondadest) jutust, kuidas Jeesus koos Peetrusega (või ka lisaks koos Johannesega) satub ühte tallu öömajale ning nad peavad tasuks aitama reht peksta. Jeesus (ühes teisendis ka Peetrus) pistab rehehunnikule tule otsa, nii et üleliigne ära põleb, aga terad, aganad ja õled ise eraldi hunnikutesse kogunevad, kusjuures Jeesus manitseb ka tulepühakut Lauritsat, et see piiri peaks. Hiljem proovib peremees ka ise sama nippi, kuid Lauritsa-sõnad ei toimi ning tuli teeb palju kahju. Tavaliselt on peremees varem Jeesuse või Peetrusega ka halvasti käitunud – kas kepilöökidega tööle ajanud või avaldanud umbusku tule abil rehepeksu kohta, nii et lugu on moralistlik tähendamissõna usu vähesuse kohta.
Samamoodi on mõned konkreetsed kohad Jeesusega seostatud. Kohapärimuse andmebaasist „Koobas” (http://galerii.kirmus.ee/koobas) võib leida teateid kividest, mille peal on Jeesuse jalajälg (Rakvere ja Anna kihelkonnas), samuti on usutud, et Ülemiste järve suure kivi (Linda kivi) on sinna visanud hoopis Jeesus, kui ta käis Eestimaal imetegusid tegemas, ning et see kivi mõõdab aega – kui kivi kaldani jõuab, saabub maailmalõpp.
Folkloorse Jeesuse teemaga haakub omapärane Jeesuse teema käsitlus „Kalevala” lõpus. Seal küll ei mainita Jeesust nimepidi, küll aga võib seda lugu tõlgendada allegooriliselt Soome ja Karjala kristianiseerimise allegooriana, Jeesuse elulegendi põhimotiividel lastakse juhtuda „Kalevala” maailmas. Karske neitsi Marjatta sööb karjas olles imelise pohlamarja ning jääb sellest käima peale. Kui siis Väinämöinen määrab poisi kui sohilapse surma, avab väike poiss ise suu ning meenutab Väinämöisele tolle nooruspatte (siin on muuseas analoogia Lähis-Idas levinud pärimusega selle kohta, kuidas imikust Jeesus võtab sõna Maarja kaitseks, kui tollelt küsitakse lapse isa kohta; see on jõudnud ka Koraani, 19:27-33). Marjatta poeg ristitakse seejärel Karjala kuningaks, mispeale Väinämöinen lahkub vihasena maalt, jättes maha oma kandle ja laulud. (Kalevala. Koostanud Elias Lönnrot. Tallinn, Eesti Raamat, 1985, lk 467-474)

  1. sajandi uuspärimused Jeesuse kohta

Üks põhjalikult läbi töötatud alternatiivne kirjeldus Jeesuse elust leidub Urantia raamatus. Urantia raamat tekkis vahemikus 1924-55, esmatrükk ilmus 1955 (eesti keeles täielikuna 2010). Urantia raamatu tekkeloos on oluline roll Chicago arstil William S. Sadleril, kes kutsuti vaatama meest, kellel esinesid ebaharilikud sügava une perioodid. Selgus, et tegemist on meediumiga, kes oma une ajal edastas sõnumeid ebamaistelt olenditelt, mingist ajast alates hakkasid sõnumid ilmuma ka kirjalikul kujul. (Meediumi isikut pole ametlikult avalikustatud, kuigi oletatakse, et see oli Wilfred Kellogg; Sadleri naisevend oli tuntud hommikuhelveste leiutaja, arst ja filantroop John Kellogg, kes hoolitses paljude leidlaste eest, andes neile ka oma perekonnanime – üks sellistest oli ka Wilfred Kellogg.) Varsti kogunes Sadleri ümber terve rühm inimesi, kes tegelesid meediumi sõnumite jälgimise ja korrastamisega, mis lõpuks anti välja mahuka Urantia raamatuna. Raamat sisaldab väidetavalt kosmiliste olendite poolt edastatud infot universumi, Jumala, Maa ajaloo ning Jeesuse elu kohta. Laias laastus jagab Urantia raamat kristlikku vaatepunkti selle kohta, kes Jeesus on (Sadleril endal oli seitsmenda päeva adventistide taust), kuid teda ei peeta kolmainsuse teiseks isikuks (Jumal küll on kolmainsus, kuid Igavene Poeg pole samastatav Jeesusega); Jeesus on üks nn Looja-Poegadest, keda on kõigis universumites kokku 700 000, Jeesus on meie kohaliku universumi Nebadoni ülevaataja, kes vaimolendina kannab nime Miikael. Urantia raamat ei pea Jeesuse ristisurma lunastavaks aktiks (sest patt pole päritav, vaid isiklike valikute tulemus, seega pole ka pärispattu, mis vajaks lunastamist), vaid lihtsalt tollase ametliku religiooni poolt täide viidud repressiooniks inimese suhtes, kelle vaimseid õpetusi ei suudetud mõista. Samuti ei sündinud Jeesus neitsist, vaid oli lihalikus mõttes Joosepi poeg, kellesse Miikael vaimses mõttes inkarneerus. Jeesus sündis Urantia raamatu kohaselt 21. augustil aastal 7 eKr. Pikalt jutustatakse tema lapse- ja noorukieast, ta tegi enne oma põhitegevust reisi Rooma (koos kahe indialasest kaaslasega, kellelt sai ka teadmisi Ida usundite kohta), aga käis ka mujal Iisraelist eemal (nt Kaspia ääres). Jeesus suri Urantia raamatu kohaselt 7. aprillil aastal 30 pKr, tõusis seejärel surnuist oma „morontiakujul” (st füüsiliselt nähtava vaimolendina, samal ajal kui füüsiline keha lagundati silmapilkselt), ilmus seejärel mitmel korral jüngritele ning lahkus Maa pealt 18. mail. Urantia raamat peab Jeesuse õpetust puhtaimaks universaalse tõe kujuks teiste maapealsete religioonide kõrval. (Urantia raamat. Chicago, Urantia Foundation, 2010; loetav ka internetis: http://www.urantia.org/et)

Miikaeliga on Jeesust samastanud ka mõned moodsamad kristlikud usuvoolud. Seisukohta, et peaingel (või inglite pea) Miikael on Jeesuse sünnieelne kuju, on kaitsnud mitmed varased protestantlikud teoloogid.  Uuemal ajal pooldavad seda seisukohta nt seitsmenda päeva adventistid (pidades seda küll pigem üheks paljudest nimedest, millega Jeesus Kristust pühakirjas iseloomustatakse), veel selgemalt aga Jehoova tunnistajad, kes eitavad kolmainu doktriini. Jeesus on nende usu järgi ainus, kelle Jumal on vahetult loonud (kõik ülejäänu on loodud Jeesuse ehk peaingel Miikaeli kui Jumalariigi kuninga ja peapreestri vahendusel). Muus osas, mis puutub Jeesust, järgivad Jehoova tunnistajad üldkristlikke tõekspidamisi. Välja arvatud see, et Jeesus ei surnud ristil – risti kujund on nende arvates paganliku sümboli imbumine kristlikku usku –, vaid ilma põiklatita postil. (https://en.wikipedia.org/wiki/Michael_(archangel)

Üks viis, kuidas „usu Jeesus” äärmuslikul kujul ilmneb, on inimesed, kes on end ise pidanud või keda on peetud Jeesuse taassünniks või Jeesuse teiseks tulemiseks. Neid on olnud omajagu, osad neist ilmselged petised või kurjategijad, mõned aga inimesed, kes on seda ise siiralt uskunud. Nende hulka kuuluvad nt bahai usundi rajaja Baha'u'llah, kes uskus end olevat üldse erinevate usundite ettekuulutatud lunastajakujude kehastus, sh ka Buddha Maitreya, šiiitide imaam Hussein jm;  Etioopia keiser Haile Selassie, keda peetakse Messiaks rastafariusuliste poolt, kuid kes ise eitas seda; Lõuna-Korea Ühtsuskiriku looja Sun Myung Moon, keda tema järgijad peavad nii taastulnud Messiaks kui ka taassündinud Aadamaks, pikema nimestiku võib leida https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_people_claimed_to_be_Jesus.

Üks tähelepanuväärseid nende hulgas on „Viimase Testamendi Kiriku” ning Lõuna-Siberis Tiberkuli ökokommuuni looja Vissarion, kodanikunimega Sergei Torop.  Ta on pärit Krasnodari kraist. Lapsepõlves mõjutas teda palju baptistist vanaema. Ta töötas Krasnojarski krais Minussinski linnas liiklusinspektorina, kuid samal ajal oli ta tegev ka kohalikus ufoloogide klubis. Pärast miilitsast vallandamist elas mees üle vaimse kriisi, kuni hakkas 1991. aastal kuulutama oma uut õpetust. Ta pidas ennast Jeesuse taassünniks ning kirjutas „Viimase Testamendi”. Talle tekkis oma järgijaskond. 1995. aastal hakatati looma ökoasulaid, kus nüüdseks elab umbes 5000 inimest (mujal maailmas arvatakse tal olevat kuni 10 000 järgijat). Tema õpetuse hulka kuulub ka peatse viimsepäeva ootamine, kuigi selle tähtaega on mitu korda edasi lükatud. Olulisel kohal on taimetoitlus ning loodushoidlik ja kogukondlik eluviis. Ka tema õpetus Jeesusest erineb üksikasjades. Näiteks oli Jeesusel mitte 12, vaid 14 jüngrit. Juudas reetis Jeesuse, kuna ta armastas üht naist, Juudas ei poonud end üles, vaid jõi end surnuks, Jeesus oli ristil poolteist päeva, tõusis üles mitte kolmandal, vaid neljandal päeval jne.  (ru.wikipedia.org/wiki/Тороп,_Сергей_Анатольевич; ru.wikipedia.org/wiki/Последний_Завет; Vissarioni pühakiri on loetav aadressil http://slovo.vissarion.ru/)

Omaette ebaortodokssete Jeesuse-legendide kogumi moodustavad kujutelmad tema abielust ja järeltulijatest. Neil on küll pikk traditsioon, kuid 20. sajandil, kui ühiskonnas pole religioonidogmaatiline kontroll enam nii tugev, on need saanud hoogu juurde. Selle ideega mängib näiteks kreeka kirjanik Nikos Kazantzakis romaanis „Viimne kiusatus” (eesti keeles 2007), kus Jeesus näeb ristil olles nägemust, kuidas ta tegelikult elab rahulikku pereelu. Populaarkultuuris on käibel teooria, mille kohaselt Jeesus abiellus Maarja Magdaleenaga ning nad ise või siis hoopis nende järeltulijad asusid elama Lõuna-Prantsusmaale. Nende vereliinist sündis Merovingide dünastia, ühtlasi seotakse seda Püha Graali müüdiga. Alustrajav teos oli Michael Baigenti, Richard Leigh' ja Henry Lincolni „The Holy Blood and the Holy Grail” (1982), mille põhjal on arendatud hulgaliselt muid samasisulisi teooriaid ja mis on põhjustanud kirglikke poleemikaid, kuid siiski ei saa neid võtta rohkemana kui rikka kujutlusvõimega fiktsioonina. Selle tuntuim väljendus on Dan Browni romaan „Da Vinci kood” (2003, eesti keeles 2005).  (https://en.wikipedia.org/wiki/Jesus_bloodline; https://en.wikipedia.org/wiki/The_Holy_Blood_and_the_Holy_Grail)

Kes oli Jeesus?

Eelnevad näited on tõenduseks sellest, kuidas Jeesuse tähendust tõlgendatakse tänapäevani, konstrueerides vastavalt erinevatele eesmärkidele ka kirjeldusi Jeesuse elulooliste faktide kohta. Põhimõtteliselt on see sarnane sellele, kuidas pärimuses Jeesuse kohta on juba algusest peale olnud palju erinevaid suundumusi, mis ei pruugi omavahel kooskõlas olla. Nii koosneb ka puhtalt piibellik Jeesuse koondpilt mitmest eri kihist: Pauluse õpetus, mille kohaselt Jeesus oli lunastav Messias, kes pakub päästet väljaspool juudi religioosset identiteeti; Jeesus kui imetegijast prohvet; Jeesus kui Jumalariigi radikaalne kuulutaja, uut kogukonda loov revolutsionäär; Markuse evangeeliumis väljenduv Jeesus kui oma tõe nimel kannataja; Matteuse evangeeliumis ilmnev Jeesus kui judaismi reformeerija ja puhastaja; Luuka evangeeliumis on Jeesus juutlusest distantseerunud omaette usundi rajaja; Johannese evangeeliumis räägitakse Jeesusest kui universumi valitsejast ning müstilisest Jumala Sõnast (Ain Riistan, Jeesuse kiusatuste maailm. Rmt: N. Kazantzakis, Viimne kiusatus. Tartu, Johannes Esto Ühing, 2007, lk 480-489).

Nõnda seisab ka ainult Uut Testamenti lugev inimene valiku ees, milline neist vaatenurkadest valida oma kujutluses Jeesusest peamiseks. Selle taustal pole ka ime, et Jeesuse isikust ja elust lähtuv elav pärimus tekitab edasiarendusi, mis polegi otseselt Piibli evangeeliumile taandatavad.

Millisena näen Jeesust mina?

Kahtlemata on tegemist ajaloolise isikuga. Ta oli tark, filosoof ja õpetaja, õilishing, kes esitas raskesti kodeeritavaid allegoorilisi tähendamissõnu ning kuulutas uut revolutsioonilist maailmavaadet, kes läks oma tõe ja ideaali nimel võimule vastu hakkamata surma. Jeesuse end vimmata risti lüüa laskmine polnud tolleaegses kontekstis sugugi haruldane – seda „kaotajalt” oodatigi, auväärne oli pigem kurja kannatada, kui ise seda teha, kättemaksuksust loobuda.

Revolutsiooniline oli ta eelkõige kahes punktis. 
1) Ta tegi Jumala universaalseks: Jumal ei ole ainult juutide Jumal, vaid tema õpetust kuulutatagu kõigile. Selle näiteks on kas või tähendamissõna Samaaria mehest (Lk 10: 30-37): ligimene pole see, kes kuulub minuga samasse kogukonda, vaid see, kes teeb häid tegusid. Tollal oli ka teisi juudi usku reformeerivaid usuliikumisi (nt esseenid), aga Jeesuse eripära, miks ta teistest mõjukamaks osutus, oli just tema universalism, mis võimaldas sel usul laiemalt levida.
2) Tema eetiline õpetus oli radikaalne armu- ja halastusõpetus, mille järgi peaksime andestama kõigile, ka oma vaenlastele. Ta hüüdis ristil surres: „Jumal, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.“ (lk 23:34) See oli oma olemuselt totaalne vägivallatuse akt, mis püüdis katkestada kurjale kurjaga vastamise nõiaringi, ja selle kuulutamine oli tolleaegses kontekstis ootamatult rabav. Oma ligimesearmastuse õpetusega on ka Jeesus uusaegsete valgustusideede ning inimestevahelise võrdsuse alusepanija Õhtumaises kultuuris.

Kahtlemata oli ta karismaatiline ja suure mõjuvõimuga isik, ravija, või n-ö võimetega inimene, kes tegutses Jumala abi väel (soome-ugrilaste mõistes šamaan, nõid?). Ta oskas panna end vanade ettekuulutuste konteksti, ja ilmselt tõemeeli eneses Messia ära tundiski, et täita oodatud Messia ehk kuninga rolli. Aga see polnud poliitiline kuninglus (kuigi ta sel ettekäändel tapeti), vaid vaimne kontseptsioon – tavapoliitilises mõttes oli see anarhistlik maistest hierarhiatest distantseerumine. Jeesus ütles: „minu kuningriik ei ole sellest maailmast.“ (Jh 18:36)

Kristluse tuum on skandaalne („meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele pahandus (kr k skandalon) ja paganatele rumalus.“ 1Kr 1:23).
Armuõpetuse keskmes on hirmus vägivallaakt, nii et lunastuse kõrval on esil ka süü ja kannatus, kuigi Jeesus oma akti läbi kuulutas saabuvat rõõmu.

Kõige paremini seletab Jeesus minu jaoks lahti end läbi Johannese evangeeliumi.
Ta oli prohvet ja kompromissitu teisitimõtleja. Ta oli uue religiooni alusepanija (Jh 6:54-57; Jh 18:25; Jh 14:12-14) ning teatas, et juudid ei ole Jumalat õieti mõistnud ega teenida osanud (Jh 8:44).
Mis mulle aga kogu jeesuspärimuse juures segaseks on jäänud, ongi lunastusõpetus ise, mis viitab tagasi Vana Testamendi vereohvritele. Jeesus on „täiuslik ohver“, mille läbi inimkond saab lunastatud. Mismoodi ühe inimese süütult valatud veri saab kedagi lunastada? See jääb juba juudi müstika valda...
Teine punkt, milles mina sõna ei taha ega oska võtta, on Jeesuse olemus – oli ta siis ainult Jumal, ainult inimene või Jumal ja inimene korraga. Eks ta oli Jumala poeg vaimus, Jumala vaimu kandjana ja Jumala sõnumi edastajana; prohvet,  kes võimaldas ja lubas inimestele, kes temasse usuvad ja teda järgivad, saada enamaks, kui lihtsad inimolendid, saada ülemaks kui inimesed, saada tõeliselt Jumala lasteks.

Jeesuse suurim panus maailma on ligimesearmastuse ja totaalse vägivallatuse õpetus. Mul on tunne, et midagi on ajaloosündmuste rägastikus on Jeesuse mõtteid mõistes viltu läinud, neid võimu haaramise tööriistakastina, seksuaalsuse demoniseerimisega ning võltsmoraali ülesupitamisega valesti kasutatud. Kristluse sõnum oli tegelikult lihtne ja loomulik: armasta oma ligimest ja ära eemaldu Jumalast. 

Huvitav on kaasaegse mõtleja Slavoj Zizeki tõlgendus: Ainus tõeline viis liikuda ateismi juurde on läbi kristuse. Jumal sureb ristil, seega vabastab ta inimesed suurest Teisest ja selle teise arusaamatutest nõudmistest, „superegost“. Seda väljendavad Jeesuse viimased sõnad ristil: „Jumal, miks sa oled mu maha jätnud?“, mis aga väljendab seda, et Zizek ei tunne teoloogiat. Need Jeesuse sõnad viitavad tegelikult ühele tolleaegsele ülistuslaulule (Ps. 22). Võimalik, et Jeesus palvetas ristil selle Psalmi sõnadega. Mina isiklikult aga ei jaga seda vaadet.









Paks munk

(Toimetamata, nõuab edasiarendamist) Paks munk armastas väga kesklinna alkoholipoodi külastada. Must kleidisaba lehvimas, pea uhkelt püs...