pühapäev, 4. detsember 2016

Trump


Eesti Päevaleht 10.11.2016

/
Tulin koolist koju, siis selgus, et pean kiirkorras Trumpist karikatuuri lehte joonistama. Ei olnud aega isegi nikerdada n-ö debüüdiks. Aga täitsa lahe part. 

Märkmeid

teist korda järjest
avad külmkapi nagu
sigiks seal miskit
kontrollima peab ju mis
seljataga tehakse
*


ma ei näe
vaatan, aga ei näe
valgus kõrvetab nahka
naha pinnal on närvid
pikad õrnrohelised tundlad
haaravad vaid elektrit
tundmuste spektris
segamini on värvid
mööda jahedat treppi
tukslen nagu liblikas
ja ei mõista takti
kuumas vees
jahutan seda pimedust
upun omaenese
püüdluste soos
*






Koristan hommikul kööki ja... panen jõulutuledki toa aknale põlema, et lapsel oleks armsam ärgata. Mõne aja pärast ilmub magamistoast üks eriliselt pahur tegelane ning pistab kohe pragama: "Nii, kes jättis jõulutuled põlema? Emme, kas sina panid need põlema või? Jõulutuled on vaja kohe välja lülitada, muidu patarei saab ju tühjaks. Pane kohe tuled kinni! Täna sellisel päeval ei saa tuled niimoodi põleda." "No aga selleks need tuled ju ongi, et nad põleksid." "Ei. Ainult siis tohib põlema panna, kui õige jõulupäev on ja jõuluvana tuleb. Muidu jõuluvana tuleb ja näed... ei olegi tulesid..." Ja nõnda edasi. Oleks ta ainult poes kah sama kokkuhoidliku mõtteviisiga...
*
Kondasime täna lapsega Viljandis Uueveski orus ringi. Kui mööda teed jalutasime ning treppide ja avara vaateni jõudsime, hõiskas laps: Uaau! Tule vaata! See on "Käsmu mere ääres"! Kas sa mäletad? See on väga ilus! See kõik on minu tehtud!

*

kuigi mõtlen, et hiina keel on õppimata ja vaja veel natuke äratuskellani magada.
Siis veel mõned sekeldused inimestega ja jõuan hobusetalli.
Seal istun karjateel, mis on elektrikarjusega ääristatud, keset suviseid välju, nuusutan rammusat õhku ja kogun julgust,
et ujudes läbida lomp, kust viib porine tee üles hobusekarja juurde, kes mind ei tunne,
nad sõbralikult nuhutavad mind, annan neile kätt, silitan koonusid, kuigi leiba kaasas ei ole. Nad lasevad mind läbi, jõuan tagasi majja, nii, väga hea, nüüd on aju vist mingid andmed jõudnud ära protsessida, võib ärgata.
Kell on pool kuus, heliseb äratuskell, sest õhtul ei jõudnud õppida
pesen silmad ära, kohvi ei joo ja asun tööle.
Muidugi, kõikideks aineteks ei jõua ikkagi valmistuda.
*

November 13 at 9:12pm ·
(Melaneesia Dobu rahvast.
"Abielu sõlmitakse muidugi inimesega, kes tuleb väljastpoolt seda usaldusväärset ringi. Jäädes lokaalrühma sisse, liidab abielu seetõttu kahte küla, kelle vahel valitseb ilmselge vaenulikkus. Abielu ei too kaasa mingit vaenulikkuse leevenemist. Seda ümbritsevad tavad tekitavad juba algusest peale kahe rühma vahel konflikti ja halbu tundeid. Abiellumise algatab ämma vaenulik akt. Ta tõkestab kehaga oma maja väljapääsu, kus nooruk tema tütrega magab, ning seega on nooruk lõksus ja avalik kihlustseremoonia saab alata. Enne seda on poiss murdeeast alates igal ööl vallaliste tüdrukute juures maganud. Tava kohaselt on tema enda maja tema jaoks suletud. Ta väldib vahelejäämist hulk aastaid, sõbrustab paljude tüdrukutega ning lahkub alati majast aegsasti enne päevavalgust. Kui ta lõpuks lõksu püütakse, siis juhtub see harilikult sellepärast, et ta on ringiuitamisest väsinud ning ühe kaaslase juurde püsivamalt paigale jäänud. Ta ei ole enam nii hoolikas hommikuse ärkamise suhtes. Siiski ei arvata mitte kunagi, et ta on valmis abieluga kaasas käivaks häbistavaks kohtlemiseks ning et pigem sunnib selle talle peale ukseavas seisev vana nõiamoor ehk tema tulevane ämm. Kui külaelanikud, kelleks on tüdruku emapoolne suguvõsa, näevad vana naist liikumatult oma ukseavas seismas, kogunevad nad kokku ja publiku põrnitseva pilgu all laskuvad poiss ja tüdruk alla ning istuvad maas olevale matile. Külaelanikud põrnitsevad neid pool tundi ja lähevad siis järk-järgult laiali ning midagi muud ei toimu; paar on ametlikult kihlatud."
(Ruth Benedict "Kultuurimustrid", lk 156-157)

*






 Delegatsioon K näitus Hullunud Tartu festivalil 2016. Aare Pilve ja Jaak Kikase pildid.




found objects art? pesa, kus enam istuda ei saa. vähemalt ma lõikasin tomativarred täna lõpuks akna pealt ära ja pesin ülemise korruse aknaid.


Matti




Täiuslik kerajas inimene



Ma olen vaikne järv


teisipäev, 25. oktoober 2016

nagu suure paisu tagant

nagu suure paisu tagant
tuleb kuupuhastus
esimene lumi
tuul keerutab öö otsa lehti
ja siis hele vaikus
inimesed lõpetavad tülid




vastköetud ahju vastavatud lõõrist

vastköetud ahju vastavatud lõõrist
kostub valusat oigamist külmas sügisöös
palavikusegane laps näitab hirmunult
näpuga tühja seina: „miks tal on saba ka“
meenub üks sugulane, kes suri noorelt
naise võttis, kaks poegagi sai, aga kõndis purjuspäi
külast külla pikki vahemaid ja jäi auto alla.
ükskord oli paranormaalsetest nähtustest juttu
ja noormees ütles: muidu pole midagi, vot,
aga kui juba mingit maali unes näitama hakatakse,
siis on asi kahtlane. olin laps ja see jäi mulle mõttesse.
vähkresin mõne aasta eest raskel ajal deliirses seisundis voodis,
kui üks metsaline kapjadega mööda mu seinu müttas ning seejärel
mulle kallale tormas. tegin seinale risti, kuid ta oli tagasi.
ja kui teda lõpuks vihaga kägistasin, võttis ta mu lapse näo
ehmatusest lasksin lahti. laps aga magas rahulikult
hoopis teisel pool.
varsti ilmus minu vaimusilma kaks selget pilti, kaks valikut:
kõigepealt suur punane lähivaates nägu,
kollased silmad kiiskamas ja naelu täis löödud pea.
kuid teine pilt oli hea: roheliste puude all sametrohelises kleidis
istus naine, kel oli käes valge vesiroos ja kergelt langetatud pea.
kummardusin tema kohale, et näha seda õit.
täna kerkis üles see nägemus
jooksen veeklaasiga haige lapse ja arvuti vahet
kerin sõrmega mööda internetti – Kuanyin – kas võis see olla tema?
kust võisin teda teada? avalokitešvara, kaastunde ema
helendav lootos ja veepudel käes.

neljapäev, 13. oktoober 2016

Vaid lumikellukesed

vaid lumikellukesed murukamakal
kumavate laternaina hõljumas mööda
galaktikate katkematust

ööliblikad keerutamas nende päid
kui meel on must



Tänane väike kollaaži harjutus digitaalse maalimise tunnis pähe tulevatest asjadest. esimene mõte oli panna antiikne voodi kosmosesse hõljuma, millel hiigelsuured lumikellukesed öiste lambidena kasvavad. lõpuks tuli välja midagi minimalistlikumat.

Jürgen


laupäev, 20. august 2016

Skitse




Aare Pilv ja teisi. Skechbook on täienemas.

Elementaarne, Watson!


Metshaldjas kingituseks Mairele. Akvarell/ tušijoonistus A4 paberil.

Hea valgus voogas minust mõni päev tagasi läbi. Mingi mõtteselgus. Tunnen ennast neil päevil eksistentsiaalselt kuidagi hästi. Hiljaaegu ühel õhtul vaevlesin isekeskis olemisõuduses ja surmahirmus, vaese keha abitu hirm ruumi tühjuse ees haaras mind. Siis aga tunnetasin sealt välja. See kõik on nii imelihtne, kõik teavad seda, kõik loevad sellest, aga ei jõua seda eneses hoida. Kuna me ei tea midagi surmajärgsusest, kas me "hinge" eksistents mingil kujul jätkub, on targem panustada, tasub toetuda mõttele, et kõik on kaduv. Ühel hetkel sureme niikuinii. Seepärast ei tasu selles elus oma eksistentsi ja ego pärast üleliia muretseda, vaid tunda elamisest rõõmu, nii palju, kui see on võimalik. Veeta aega lähedastega, tegeleda sellega, mis tõeliselt meeldib ja huvi pakub. Tunda rõõmu sõpradest, loodusest, aastaaegade vaheldumisest, taimede kasvamisest aias, soojadest päikeselaikudest laual ja käeseljal, küpsetel õuntel, suvikõrvitsatel, sibulatel. Aidata ja armastada, teha ilusaid tegusid, et see maailm oleks vähegi parem paik. Sest see aeg, mis antud, on nii üürike.
Ei ole vaja keskenduda saavutustele, püüelda jumalikke staatusi, vaid olla ise väike rõõmus surelik jumal, kellel on võimalus teha ilusaid asju ja vaimustuda oleva ilu üle, tunda rõõmu uutest teadmistest ja avastustest.
Nagunii tuleb ängistus jälle peale. Siis hingata sisse, hingata mitu korda sügavalt sisse ja suunata tähelepanu mujale, vaadata oma mõttekonstruktsioonid läbi - kas ehk hoopis need pole vildakad. Ja tegutseda rahulikult edasi.
Inimesed kannatavad, sest nad ei oska hoida eneses fundamentaalseid tõdesid. Ihatakse saada legendiks, suureks, targaks, tähtsaks, rikkaks, kuulsaks, parimaks... ihatakse, ihatakse, ihatakse... Kõige targemad on need, kes midagi ei ihka. Vaatad rõõmsat ja rahulikku 50-aastast paari, kes koos toimetavad ja kumbki oma asja kallal nokitseb, ja saad aru, et sinu mõtlemises on midagi fundamentaalselt valesti.
Sellest kõik targad kirjutavad, aga paljud ellu kaasa võtta ei suuda. Nojah, näis, millal mul jälle tuju hapuks läheb.

reede, 8. juuli 2016

Pakamägi


Raikküla kärajad 800

Käsmu



Lootsin küll kirjutada, aga kogu töine aeg läks tellimuspildi joonistamise peale.



 Gruuvin rattaga mööda metsavahet, arutlen endamisi pühaduse mõiste üle, peas kummitab miskipärast Nick Cave´i "They call me the Wild Rose", käin meres ujumas ja siis avastan rannalt uhked kibuvitsapõõsad, südamekujulised õielehed mätastel maas. Ohh, milline ilu! Ahh, kui äge! Ja kukun pildistama.


































Krisztaga tegime sadamas tai-chi´d.











Riiulist leidsin ühe 2008. aasta Loomingu. Mind kõnetas Ellen Niidu tekst väga:
Ellen Niit
Jaanile 25. oktoobril 2006. aastal

Siin seisame nüüd õhtu valguses,
õlg vastu õlga, silmad ehakumal -
kui ahteaegu, päris alguses,
just mõistnud: armastus, see ongi jumal.
Su niudemahl mu üska tormates
lõi uusi kõiksusi ja igavikke.
Nii täiusega tühjust korvates
me saime osaks looja au ja ikke.
Kaks tolmukübet ühte sulatus
ja teine teise varal äkki adus
maailma lõpmatuse ulatust.
Kõik kaduviku hirm me meeltest kadus.
Umbtihnikuis öö, päeva vahemail
meid saadab üha armastuse valgus
ja surma hirmutavail ahelail
on küllap lõppki, kui neil kord on algus.
(Looming 7/2008)
Kes heitleb üksi, kes kahekesi. Inimene pelgab elus. Pelgab surma. Püüab õnne. Klammerdub kaaslase külge. See ka ei päästa. Lähevad kõik. Kõige hullem on vist üksi jäämine kui ollakse aastakümnete jooksul ühte kasvatud. Üks naine rääkis mulle, et pärast mehe surma jäi ta haigeks, närvid on läbi, kuidagi olla ei oska, tunne nagu käsi oleks otsast lõigatud. Nii kohaneb vist enamus elu lõpul taas iseenesega kahekesi olema, tõele näkku vaatama. Salamisi lootes, et teispoolsuses kohtutakse teisega taas.

tuled õhtul koju ja

tuled õhtul koju ja keegi on jätnud sulle elamisse armastuse märke:  väiksed kakajunnid potis millele on unustatud vett peale tõmmata r...