neljapäev, 24. detsember 2015

PILTSÕNASTU LATSILÕ II











http://www.rahvaraamat.ee/p/pilts%C3%B5nastu-latsil%C3%B5-ii/733865/et?isbn=9789949973026
Raamat on võru keeles. Piltsõnastu toetab, abistab ning lihtsustav võru keele ja kultuuri õppimist ning õpetamist. Raamat on järg 2004. aastal ilmunud Piltsõnastule. 
Piltsõnastu latsilõ II teemad mõtlesid välja Vana-Võrumaa keelepesa õpetajad. Mõlemad köited on vajalikud võru keele huvilistele keele õppimisel.

Su hindä esiuma Jeesus

Sõnad usuteaduskonna uhiuuele bändile. Bänd  Amar Annusega eesotsas esitamas oma võrukeelset hitti Depeche Mode´ ainetel "Su hindä esiuma Jeesus"; Taamal minu ja Maia Krikk Jürgensi ehitatud jõuluinglid.



küünütä ja putu usku

su hindä esiuma Jeesus
kiäki kiä kullõs su palvit, kiäki kiä huul
su hindä esiuma Jeesus
kiäki kiä kullõs su palvit, kiä olõman om

sinnu kiäki ei tiiä´ ja sa olõt nii ütsi, liha ja luu uma telehvoni man
nõsta kõnõtoro, ma tii sust uskligu
võta kiä taht, proovi minno, rasõhus rynnal,
sa kergendä süänd, ma vabasta su, ma olõ andisandja

su hindä esiuma Jeesus
kiäki kiä kullõs su palvit, kiäki kiä huul
su hindä esiuma Jeesus
kiäki kiä kullõs su palvit, kiä olõman om

küünütä  ja putu usku









NaNa ehk Naivistid ja Naiivitarid Naiivis 15. jaanuarini





esmaspäev, 7. detsember 2015

KIRIKUSSE, METSA VÕI KAUBANDUSKESKUSESSE

https://www.muurileht.ee/kirikusse-metsa-voi-kaubanduskeskusesse/


Kaader Luc Jacqueti filmist „Oli kord üks mets”.

KIRIKUSSE, METSA VÕI KAUBANDUSKESKUSESSE

Eestlased loevad ennast küll kristliku kultuuriruumi täieõiguslikeks liikmeteks, kuid religioosseid kogemusi käiakse vaarisade kombel endiselt otsimas metsast, kus puudub kogudus ja liturgilise atribuutika moodustavad puud ja sammal.

Konverentsil "Maarjamaa - ajaloo teadmusega eilsest homsesse"  Tartu Ülikooli aulas, mida minagi tudengina kuulamas käisin, pani EELK peapiiskop kolleegidele südamele, et kuna luteri kirikus on rahvast hõredavõitu ja pühapäeviti eelistavad inimesed hoopis supermarketites kolada, tuleb ametivendadel astuda kantslist alla ja minna rahva sekka, tegema misjonitööd otse põllule, sinna, kus on inimesed, kaubanduskeskustesse (nagu näiteks LHV oma kliente kogub?) ja sotsiaalmeedia võrgustikesse ning kõnetada kristluse alal kirjaoskamatuid neile arusaadavamas, algkristlikus keeles.

Minu mõtted kandusid samal ajal hetkeks hoopis teistele teedele, arutlesin hoopis oma metsaskäikude üle tänases päevas, lapsepõlves, keskkooliajal. Mina ei ole kasvanud kristlikus peres, lapsena sattusin kirikusse harva (kuigi minagi sain 8-aastaselt vanaema ettevõtmisel, keda vahest ainsana meie lähikonnas tol ajal need teemad huvitasid, Sangaste kirikus ristitud). Mul olid omad kondamised. Kirikus käimise asemel uitasin nädalavahetustel mööda metsi ja võsastikke, kus avastasin enda jaoks uusi maailmu, leiutasin lugusid ja sain kehale ja hingele kosutust. Ma ei oska praegu hinnata, kas sellist omaette metsas kondamist võiks päriselt hinnata kui religioosset kogemust, aga sarnase elamuse olen ma sealt saanud nagu pärast jumalateenistusel käimistki. Üksi metsas seigeldes saab inimene täiesti transtsendentse kogemuse. Ta tunnetab looduse vägevust, iseenda väiksust, on poole jalaga nagu teispool ja väljaspool tsivilisatsiooni, justnagu teisi inimesi ei eksteerikski. On ainult mina, looja ja loodus. Seal sa kõneled endaga, kompad oma hingeasju, mõtiskled, mediteerid, vahel loitsidki. Kogu meeltega tajutav atribuutika uhkeks liturgiaks on olemas, samuti tühjuse tunnetamiseks, muutunud teadvuseseisundiks, maagiaks ja müstikaks. Väiksena istusin ikka omaette kuskil perifeerias puu otsas, kus laulsin või luuletasin. Meenus, et olen kunagi ühes tekstis sel teemal ka kirjutanud: “toetan selja vastu puud / mu selgroog / hingus ja luud / on temale meediumiks / olen metsausku / ta tuules äiutav lööv / on minule kloostriks”.
Tuleb nentida, et Valdur Mikita on eestlase soomeugriliku maagilise mõtlemise ja loodususu taibanud üsna täpselt ja värvikalt oma “Lingvistilises metsas” kokku võtta. See teos jõudis tõelise hitina massidesse, sest inimesed tundsid ennast nendes kirjeldustes ära.
Ometi ma ei tunne, et peaks seepärast siis kohe kuhugi sekti või maausuliste sekka jooksma ning ennast mingile institutsioonile allutama, laskma teisel inimesel midagi nii intiimset, suurt ja salajast kontrollida. Need on väga isiklikud asjad - kuigi meid õpetatakse praegu usuteaduskonnas individuaalset religioossust väga kritiseerima. Kristlus tunneb ennast praeguste sündmuste juures ohustatuna ja eks ta ongi ohus - kuid eks teisalt jookseb peagi samast hirmust ajendatuna rohkem inimesi ise kristluse rüppe, püüdes hoida õhtumaist kultuuri.

Siiski, suurem osa Euroopast on metsast lage. Vahest pole Euroopas meist lõunapool lihtsalt metsi enam alles, kuhu oma vaimlisi asju toimetama minna? Paratamatult oleme me kõik sünkretistid, mis iganes konfessioon ka kellelgi on või ei ole, meid mõjutab meie kasvukeskkond, meedia, ilukirjandus, uusvaimne ruum, pärimus jne. Viimane on samuti segu nii kristlusest kui maausust. Mul on hea meel, et meil on usuvabadus ja igaüks võib valida/leiutada endale ise tõeliselt kõnetavad mütoloogiad ja isiklike spirituaalsete kogemuste ja tunnetuse läbi vastava religiooni või filosoofia.
Tulles tagasi peapiiskopi kõne juurde, leian, et selles on tal õigus - inimesi on vaja harida religioossetes küsimustes, arvestades praegust kriitilist olukorda maailmas. Tänapäeva noored ei saa enam kristlusest ega euroopa kultuuriruumi taustast aru. Kuid ma ei leia, et kellelegi meeldiks, kui neid poodlemiste juures usuasjadega häiritaks. Pigem võiks pikkida religioonialaseid saateid riigitelevisiooni kavadesse, tööpäeva õhtutel näiteks 8 – 9 paiku, siis, kui inimesed endid kõige sagedamini telerite ette sätivad.














teisipäev, 8. september 2015

Tagore järgi

1.

just siis kui hakkasin lähenema oma kolmekümnendale
kui näis et olen kõik oma pärisnooruse tumedad õied tuulde peksnud
kui mõistsin et olen nii palju otsinud ja õieti mitte midagi leidnud
leidsin ma Sinu


2.


mu armastus on nagu kaev mis keeb üle
ometi on mul janu
ei saa ega saa sinust küll koos olleski
lainetab mu süda nagu varblaseparv
ümber jasmiinipõõsa
igatsusest sinu järele ei saa sind ära suudeldud
ei tihka uinuda
olgugi laud rasked kui lutsukivid
et mitte rebida lahti end sellest soojast avarast kosmosest
mis aurab ja hingab su pupillide taga


3.


juba ongi sügis käes
suvekollaste kuldvitste ja soolikarohtude taustal
uriseb koristatud viljapõldude magus mäda
poolteist kuud pole me pea hetkekski
teineteisest lahkunud
ometi valdab mind pidevalt see uskumatuse tunne -
kas tõesti sina
kas me ise ka aru saame kui õnnelikud me praegu oleme
mu jumal ma olen nii tänulik
hakka või uskujaks


4.


kümneid ja kümneid kordi
olen libisenud sinu lähedusse
ja põgenenud su eest
kõigi nende aastate jooksul
kuid praegu olen sind tihkelt
üleni täis
olen nurka surutud su ees ja nüüd pole mul tõepoolest pääsu
mu südame valitseja
olen nii kaitsetu su ees
kõõksun nutta nagu laps


5.


kirsimarjad akende taga
prisked pruutneitsid
me esimene kord oligi me pulmaöö
suures valges sängis
hell öö täis pisaraid ja naeru
mil kõik kehamahlad neelati alla
su higi nagu ambroosia
su huuled kui vein
su silmad mu armulaualeib
õhuahmimine ja vahelejäänud südamelöögid
kui jah- sõna altari ees

http://aaree.blogspot.com.ee/2015/08/tathata.html

neljapäev, 12. märts 2015

Sven Antsoni sumedad suved



Kultuuriklubis Promenaadiviis, aadressil Ülikooli 1, on 12. märtsini avatud Sven Antsoni näitus "Projektsioon pasuna ja redeliga". Antsoni elulugu on kirju. Tartu hipiringkondades liikunud Antson on paljude muude ametite kõrval töötanud näiteks Jaan Toominga stuudiost välja kasvanud Lasteteatri näitlejana, kitarristina erinevates bändides, puidurestauraatorina ERM-is , masinakirjutajana TRÜ käitumishäirete laboris ja nii nagu ta oma näituse kaaskirjas vaimukalt ütleb: ka kalevipojana Soomes. Sealsamas lisab kunstnik, et aastal 2008 tegi ta lõpu alkoholiga ning asendas selle maalimisega. Ise nimetab ta ennast kunstihariduse puudumise tõttu tagasihoidlikult asjaARMASTAJAKS.

Justnimelt asjaARMASTAJA ta ongi. Kuid seejuures kindlasti mitte amatöör. Antson on täiesti väljakujunenud kunstnik, ta maalib oskuslikult ning tema teosed on valminud silmnähtavalt suure armastuse ja naudinguga. Neis peegeldub kirg maalimise enda vastu. Niisugune väheambitsioonikas tõepoolest „asja (st. maalimist) armastav“ kunstiviljelemine on kaasaegses projektipõhises kunstimaailmas pigem haruldane. Kunstnikud rabelevad enest uusi ideid välja pressides taotlusi kirjutada, et olla kunstnikud, et püsida skeenel.

Sven Antsoni maalid on valminud seevastu meditatiivses rahus. Tema pildid on naivistikud, neis on tunda mõjutusi näiteks Navitrollalt, Rousseau´lt, Toomas Vindilt. Rõõmsale koloriidile vaatamata on Antsoni töödes metafüüsilisele maalile iseloomulik terav valguse ja varju kontrast ning müstiline atmosfäär. Kujutatud õhustik kaldubki pigem maagilisse realismi, psühhedeeliasse, Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ fantastilisse maailma. Antsoni maalid sobiksid suurepäraselt ka lasteraamatuid illustreerima. Õigupoolest ongi kunstnik joonistanud kümme aastat pilte ajakirja „Kodukiri“ lasteleheküljele. Antsoni maalidel on alati soe aastaaeg, suvi, kevad, või sügise algus.  Teoses nimega „Blues“ valitseb suisa lõunamaine ilm. Saviseintele, puudele ja kaevule paistab sumesoe hispaania valgus. Pealtnäha samasugune sume õhtu on maalil „Augustiöö“- suured laternatevalguses pallikujulised puud Supilinna jõeäärt meenutaval promenaadil, puude taga kõrgub aga tundmatu lipuga riigihoone, ülal paisumas apokalüptiline ähvardav pruun pilvemass.

Pehmed vormid, kirkad toonid ning lapselikult stiliseeritud konnad, tiigrid, jänesed ja kakukesed jutlustavad maailma imelisust ja zenbudistlikku rahu, ometi on neis tunda ka eluraskust- kunstnik on oma töödesse sublimeerinud kogu oma olemuse, ka viinavea, nii nagu ta oma näituse „Projektsioon pasuna ja redeliga“ juurde kuuluvas kaaskirjas tunnistab. See on suur võit.

„Promenaadiviies“ on väga hea näitusepind, kunstiteosed on hästi valgustatud veini- või kohvitassi juures on hea õdusas keskkonnas pilte vaadata. Kahjuks on tegemist aga suhteliselt kinnise klubiga, kord on uks avatud, teinekord mitte, sisse pääsemiseks peab koputama aknale, et avataks kiibiga suletud uks. Eks minge ja proovige õnne! 

Kristina Viin
(Tartu Postimees 10. märts 2015)



esmaspäev, 23. veebruar 2015

Mul tekib õud kui sõidan Tartus rattaga linnupeletite alt mööda. Kas inimesed ei mahu enam lindudegagi koos elama? Mind isiklikult pole hakikisa kunagi häirinud, pigem on selles mingi iselaadne võlu. Kunagi olid kõik tänavad hobuserooja täis, kedagi ei häirinud. Nüüd ei või isegi pargipingil linnusitta näha. Isegi koertel on juba kaelarihmad, mis annavad elektrit nii kui ta haukuda maldab. Kelleks inimesed endid õieti peavad? Peaks äkki mõnele kodanikule kah kohe elektrit andma nii kui ta laulda proovib või liiga julgelt kusagil sõna võtab? See on nii nagu antidepressantidegagi, kõige tundlikumad tehakse tuimaks, et ühiskond saaks võimuhierarhia tippude soovide järgi toimida. Tahaks minna maale elama, kasvatada kõik ise, valmistada kõik eluks vajalik ise- kuid see on pelgalt ilus unenägu, eskapism, reaalsuse eest ei pääse. Kõik inimesed võiksid pöörata oma pilgud looduse poole, selle asemel, et mingi jampsiga tegeleda.

24.09.2014



reede, 20. veebruar 2015

Kristus elab Siberis

Vaatasin ka nüüd kinos filmi „Kristus elab Siberis“ ära. Ma ei tea, kas ja mil määral võis seal olla ideoloogilist kallutatust, aga minu meelest oli film humoorikas, soe, maaliliste kaadritega sissevaade vissarionlaste ellu osaliselt läbi süütute lapsesilmade. Ma ei näinud seal erilist sektantlust, põgusa sissevaate põhjal tundus, et et inimesed olid selgepilgulised, normaalsed, kogukond üksmeelne ja toimiv.
Polegi vahet, kas Kristus Vissarion on megalomaania all „kannatav“ s
kisofreenik, valgustunud õpetaja, kaval manipulaator või tõepoolest ümbersündinud Kristus, tundub, et tema ideed on õilsad, masinavärk töötab ning rahvale on antud piisavalt voli ja vabadust tegutseda parema maailma nimel.
Dalai Lamat austavad ja armastavad peaaegu kõik, tema õpetustest peavad lugu ka mittereligioossed inimesed ning tema traditsioonilist ümbersünniideed peetakse iseenesestmõistetavaks. Ma ei näe põhjust, miks peaks vissarionlaste Kristust kuidagi naeruvääristama või põlgama. Olgugi, et tegu on new-age`iga segatud kristlusega, meeldib mulle niisugune looduslapselik positiivsuse kultiveerimine rohkem kui muidu sünguse all kannatav ning kannatamist nõudev kristlus. Miks mitte.

 Pigem pitsitas südant jällegi mõnusa metsase elu positiivsete külgede nägemine, massiivsete põlismetsade taustal võimendus seesama küsimus: mille nimel küll siin linna luitunud tehismaastikel tõmmelda, tahaks isegi metsasemalt ja ökomalt elada. Kõige eluks tarviliku oma kätega valmistamine on tegus, tervistav ja loov. Ning vahetud looduselamused, nende sees elamine mõjub poeetilisele vaimule kordades inspireerivamalt ja elavdamalt kui kaasaegne linnaelu. Hea film.




teisipäev, 3. veebruar 2015

*

Minagi olen kadunud
eelajaloolisse aega.
Olen metsavendade onn tihnikuräsus.
Või metsavend?
Metsnaine?
Orjatüdruk, kes põgenes
esimese öö õiguse eest
laande?
Libahunt?
Ma ei mäleta enam midagi.
Mäletan vaid mässumeelt,
vastuhakku maailmale.

(Heljo Mänd)

Olemise maa

Selline raamat läks trükki. Ja paar sisupilti ka.