esmaspäev, 19. november 2012




 


NÜÜD OLED KAINE, TUGEV JA RASKE

nagu sügisene sammaldunud kalme

mis ei tapa, teeb katki?

sõidan üle  mäe ja tunnen kuidas

koos lindudega tõuseb vägi

soe kergitav pais, õhuvool

mis kasvatab küüned, kihvad ja hobusejõu

ühed naised eritavad naha kaudu

kannikeselõhnalist odoori

teised jooksevad huntidega metsas

ja situvad selle kõige peale

tee pealt keeran padrikusse

ohverdan

pühin lehtedega perset

oh ei, see polnud karuputk

 

toetan selja vastu puud

mu selgroog hingus ja luud

on temale meediumiks

olen metsausku

ta tuules äiutav lööv

on minule kloostriks

las jäägu ükski mets

kasvõi litsmetsa mets

ka lindude jaoks alles

reede, 5. oktoober 2012

hommikuhämaras
tahaksin magada
veel ainult natuke
natuke magada
hämarolluses aimeldes
lüpstes neid niresid
kes mis kust veel
südame alt kisub
laps mu kõrval sängis
kisub mind särgist
kiljub ja kriiskab
nagu eelajalooline lind
üks janune elu nõuab mind
ema ärka palun ole siin



neljapäev, 6. september 2012


"Surm ei ehmata". Tegelane minu sõbra Leifi soemüürilt. Mõnikord on vanad seinad nii kõnekad ja olenditest tulvil, et tekib tahtmine lisada söetükiga vaid paar markeerivat piirjoont ning vägev ikoon ongi valmis.

kolmapäev, 22. august 2012

õunad kukuvad öös
mürtsatavad mademeile
õunad kukuvad öös
prantsatavad katuseile
langevad nii nagu ikka
on langenud õilsate pääd
vabaduse eest
õunad kukuvad öös
pimedus nad matab
hommik läidab
purunenud aknad
mädapritsmeis
südamikud jääs

vaadates filmi "En kongelig affaere"

neljapäev, 16. august 2012


ME JUTLUSTAME ARMASTUST, OMETI OLEME TAPJAIKS SÜNDINUD
mees virutab noaseljaga ahvenale vastu pead
lööb selle otsast, siis roogib ja lõikab rinna pooleks: nii käib elu
ja need kes end taimetoitlasteks nimetavad, on variserid
nagu ka tiibeti mungad, kes liha söövad küll
aga tapatöö jätavad tapjate kanda
ei, ma vist hakkan ikka taimetoitlaseks
sest vähemalt taimedel ei ole ju valus? norin ma
kust sina tead? ju kõigil on valus
kui sa sööd ära vilja, mis kasvas puul
jääb temast ju võsuke saamata
ajan suu prunti ja katkun sõrmedega muru
nagu väike jonniv laps sest elu on kuri
kõik elav toitub teisest elavast
tugev nõrgemast
vahest oleks targem sündimata jäädagi
vaatan meest, ta on jõhker ja kindel
kuid armastab elu vist rohkem kui mina
 
ja me toitume üksteise verest ja väest
tõin ilmale poja, nii määrasin temagi elusse, tapma ja surema, armastama
nägin kord animafilmi reklaamlina kõrgumas keset linna: taevast sajab lihapalle
seisin tookord bussijaama ristmikul otsekui apokalüpsise äärel
üksi keset kuristikku
ja mõtlesin, et olen ühiskonnast võõrdunud, sest ühiskond on võõrdund elust
taevast ei saja lihapalle, kallid disney suurtöösturid, näidake lastele
kuidas seafarmides nohisevad notsud kuupmeetristes puurides
ja eales päikest ei näe
 
ja me jutlustame armastust
koer istub konnaga koos õhtuti metsatalu trepil ja ütleb:
vaata, see on minu sõber, ära talle peale astu
ja ma näen, oo mis maagiline konn, võlukonn
püüab trepil sääski ja loitsib salasosinaid
sealsamas niidan hommikul kastehelmeis muru
ja kümned tema vennad
saavad kümneteks tükkideks rebitud
ja ma näen, hall kudu settib raheteradena järvepõhja
mu sisemises laukasoos
terviklikkuse katkematu vool elu otsatumas liikumises
veel helgivad tulukesed kala klaasjais silmis
ta maigutab abipaluvalt suud ja mina
ei jäta kiusu, ütlen kalamehele,
et vahest oleks õiglane süüa mitte kedagi
keda ise pole suutnud tappa
 
sealsamas sulab ta mu suus, praetud ahvena hõrk mekk
ja ma naeran, mu kõht on täis. me kallistame
väsinud mees vaatab telerist, kuidas teised üksteisel jalgu ja käsi
pahupidi väänavad, mina aga maalin tagatoas kirgiiside vägilast
 kes vaenlasele parasjagu oda rinda surub
 
ja me jutlustame armastust
sest armastus toidab ka
ja andestab kõik
sest kes on ületanud surma, suudab armastada
irdhingena hõljun vahel mööda tuba ringi
ja vaatan all lodevaid jäsemeid
oo kollane kaunis valgus
ah et kõik on illusioon

laupäev, 2. juuni 2012


Elu metsas

Konnad koevad soo veeres, emased konnad.
Isased peavad pulmakrilli.
Väike laps koob lambanahksel pleedil uneledes
ema soojad rinnad  lõimelõngadeks.
Õu on märg ja roheline, taevas madal, hall.
Nartsissid on närbunud. Kuid sealsamas on pojengid
juba tõstmas oma tuumakaid päid.
Ja minu poeg  magab toas õiglase und. Poeg. (Kes ütles – sooneutraal...?)
Elad maal ja suurlinnasid polegi olemas.
New York  on ränkraske ulmeromaan, mida ehk mehed veel loevad.
Pariis pole veel kujunenudki.
Valged pestud marlilapid lehvivad protestilippudena  tuules.
Punamütsike on punamütsike,  hunt on hunt.
Meil on siin elu. Siinsamas. Elusamus. Vaid tulnukad kihutavad
masinlikus šokiseisundis hologrammidena mööda.
Jah, praegu on nii:
Väike laps räägib emaga lindude keelt.
Linnu pole veel olemas, lehti ei loe. (Kes ütles – eskapist?)
Kõik võib olla. Loodus ja süütus
teisel pool kaost.

laupäev, 26. mai 2012

Emadepäev, 13. mai


"Iga kass saab sellega hakkama," ütlevad mehed.
"Naistel on sünnitusvalud, meestel on pohmell," ütlevad mehed.
 Mehed ei tea mitte midagi.


pühapäev, 6. mai 2012

oh sa püha lehm kes sa kõnnid

"Oh sa püha lehm, kes sa kõnnid nõtkel elevandisammul!"
Meile oleks see solvang, aga Indias on see suurim kompliment.
Jah, ma olen nii suur. Te ei kujuta ettegi kui suur,
sest loobusin kultuursetel seltskonnaüritustel ringi vedrutamast.
Nüüd hindan enam turvalist pesa kindlate koduseinte vahel.
Loen National Geographicut ja igatsen omale šimpansi.
Õnnetud ninasarvikud.
Haige maailm. Isegi koaaladel ei jätku enam elukohti.
"Kui armsad nad on, ma tahan omale koaalat!"
Hakkan loomakaitsjaks. Asun võitlema kõigi ohustatud liikide säilimise eest.
Hakkan maailmapäästjaks.
Võtan kätte Gerald Durrelli "Loomaaed saarel" ja unistan paljunduskolooniaist.
Miks ma ei õppinud hoopis zooloogiat?
Toidupoes silmitsen õrnusega seemnepakikesi.
Tahan pista sõrmed juurtena mulda, tahan panna midagi kasvama, tahan istutada lilli,
tunnete, kuidas ma juba õitsen niigi?
Hakkan isegi kuduma. (Esimest korda elus) Laenutan raamatukogust
käsitööõpikud ja kindakirja mustrid. Ostan mitut värvi lõngu, sukavardad
ja loomulikult hakkan kohe kaheksakandadega pihta.
Metsik matemaatika.
Kui ma kahekümne kuuendale reale jõudes
leian alt kolmandast esimese vea,
satun hüsteeriasse ja plahvatan jõuetult nutma:
"Ma ei suuda enam elada!"
Sellele järgneb kolm päeva letargilist hingevaakumist
kottpimedas patjade vahel.
Muudan oma suhtumist esiemadesse.
Nad olid ikka tõeliselt osavad ja targad.
Siis asun küpsetama pirukaid. (Esimest korda elus.)
Ähh, terve õhtu veedan õhetades tainast
tööpinnalt lahti kraapides.
Kuid mu rinnad on nii suured, te ei kujuta ettegi kui suured,
neist valgub nestet. Ja kõht on nii suur, et pean voodis keerama end hüppega
küljelt küljele. Inerts, mäletate? Koolis õppisin.
Täna hommikul halvas mind identiteedikriis,
kes ma olen kus ja miks.
Oh sa püha progesteroon,
ma saan emaks.





laupäev, 5. mai 2012

kas sa tead kui ilus tüdruk on raja teele

Mul on alati olnud kusagil üks koer, kellega koos saan veeta kvaliteetaega, uidata mööda metsi, konnata nähtamatuid radu, koukida rägastikes kui mitteteadvuses. Mõtlesin, kui keegi küsiks mult õnne järele, millises kujutluspildis tunnen end tõeliselt hästi, valguvad koheselt mu silme ette mina, mets ja koer ja kämblatäis udupeent lund kõrgetelt okstelt alla sädelemas.
Mõni päev tagasi võtsime koeraga jälle ühe pikema retke ette, mõnuga ronisime üle koprakraavide nagu merehädalised, kaardistasime tundmatuid maid. Märkasime tärkavat kevadet. Tavaliselt ma ei eksi metsas mitte kunagi ära, linnas küll ja alatasa, aga metsas mitte. Ma tõsiselt naudin seda kui saab panna tööle ärksamad meeled, ja mingi sügavama tajuga sujuvalt õigele teele loogelda. Sel korral jõudsin küll hetkeks tühiseisu, olin jõudnud välja lagendikule, kus vedeles lagunenud saun ja eemal kõrge katusega eluhoone kahe künka vahele pitsitatud. Tükk aega seisin täiesti nõutult, õhk igas kaares ühtemoodi karge, metsatukad ühtemoodi võõrad. Ent siis pöörasin ümber ja ja võtsin nõuks leida kraav, millest mõni aeg tagasi üle ronitud sai.
Hiljem jutustati mulle koha kirjelduse järgi, et seal, kus kus vana saunalagu mädand laudu taeva poole viibutas, oli omal ajal elanud Haava Kadi, ravitseja ja ämmaemand. Naisterahvas, kes ka Kaika Laine omal ajal vastu võttis ja nähtud risti, ussi ja karika märgi järgi lapsukese laubal ta oma mantlipärijaks kuulutas: "see, kes kannab risti minu matustel, ongi minu mantlipärija." Imetohter Kadi Aab oli surnud 1956. aastal, Lainest saigi aga eesti austatuim ravitseja, eile, 4. mail oli tema 85. sünnipäev.
Koeraga on huvitav see, et niikaua kui teekond viib võõrsile, olen teejuhiks ikka mina, aga nii kui ringist saab mingil suvalisel hetkel kodutee, võtab koer kuidagi intuitiivselt teejuhi rolli üle. Või lasen mina tal seda teha. "Läämi kodo är!" ütlesin seekord rohkem endale kindluse saavutamiseks kui koerale, ja imekombel või siis üsna harilikul kombel valisime ühtejalga samaaegselt sama suuna.
Koeraga on ikka parem klapp kui inimestega. Koer on tema parim sõber, aga inimene, vana tõhk, põhjustab ainult valu ja vaeva. Koeraga matkamine läheb ladusalt, midagi ei pea seletama, sõnatu üksmeel, rõõm ja kaastunne ja tingimatu koostöö looma ja inimese vahel. :-)
See on nagu mõnes hiina, jaapani või korea filmis, kus üldise olemislaadi taustaks on zen- budistlik kultuur. Ma olen ikka vaadanud mõnda Kim Ki Duki, Kurosawa, Zhang Yimou või kellegi teise filmi ja imestanud, kui vähe sõnu nad kasutavad, ja vaatamata mõnikord päris julmadele stseenidele, saavad nad üksteisest koheselt aru, mõistmine on. Inimene tajub, mida teine tunneb, mõistab, mida kaaslane mõtleb. Kõik on sõnatult selge. Mitte nagu meil siin läänes, kus käib katkematu loba ja üksteisest üle rääkimine, aga keegi suurt kellestki aru ei saa. Inimene aina ehitab tundmuste summasse tardunult oma niigi suurele egole kaitsevalli teise eest.
kas koeral on buddhaloomus?

neljapäev, 26. aprill 2012

teele, teele, murekesed. kui muresid on palju, tuleb tahtmine kirjutada igasugu lora. 8-´

meie küla onu elmar, katsakümnene
hommikuti välejalgselt kepikõndi teeb
kelkis möödund juubelil
„ma noorõ naasõgi võiss võtta viil!“
talle sama reipalt viipame
me vastu metsateel
siis küsid, "elmar, no mis tiit?“
„ma pake surma iist!
pake surma iist är`!“
ju vanal varahommikuti
on kõige suurem nälg
ta vikat vilgub koidukiiris
nagu  keravälk
kuniks meie kaikakülas
kepikõnd on au sees hoitud
ablas kontmees eal ei kolista
me elmar - kaval-antsu koikus

kolmapäev, 11. aprill 2012




Seadsin kokku Tove Janssoni "Suveraamatu" ja R. Kiplingi "Muinaslugusid" kaanepildid.

" Oluline on elu ja kõige selles peituva sisu. Et elu kulgeks mõnukalt, tuleb olla mõnukates suhetes nii inimestega, esivanematega kui ka loona ehk selle vägedega. Mõnuka elu juurde kuulub tervislik toit, terve elukeskkond jpm. loomulikku. Muuhulgas võimalus käia laupäeva õhtul saunas.
Mõnukad suhted on elujaatavad ja jätkusuutlikud. Ühtegi suhet ei tohi ära kasutada ega kurnata. Osa suhetest peavadki jääma pinnapealseiks, et nad ei muutuks koormavaks ja tülikaks. Samas on suhteid, millesse võiks ja tuleks süüvida."

esmaspäev, 2. aprill 2012

Me säeme su jüripäivast pääle säädüst perrä Palanumäele peremehess, teeme asja kinmäss, kost ma säändsel kehval aal uut peremiist lövvä. Tuu lämmä maa jutt jätä õkva ääga maha, uneta ärä nigu kuri uni. Mesta muud omgi kui unenägu, piiblist kokku loetu. Üits asi om elu, tõne asi unenägu. Talumiis tekku oma tüüd, aagu oma asja, unenäo jäägu vilussohvele. Takan Saksamaal ollev serätse mehe, patsiirvät liina pidi, õbeotsaga toki käen, jooniku püksi jalan. Näil ollev elu traum nink trang, sääl om maa lämmämb kah kui meil, võip niisamate ümbre lökerdädä, aga me piäme tüüd murdma, muidu ei elä ärä.

M. Traat "Puud olid, puud olid hellad velled"

laupäev, 31. märts 2012



Sylva Viin



Minu ema on hästi tubli naisterahvas. Sel kevadel peaks ta lõpetama Tallinna Ülikooli kunstiterapeudina. Küsisin temalt luba nende piltide ülesriputamiseks siia lehele. Need on jõulise positiivse laenguga joonistused. Eriti väeline on parempoolne pilt, milles on kasutatud täiesti harukordset rakurssi, vaataja asub (looteid meenutavate) võtmetega puu suhtes justkui maa sisemuses. Puud läbib pulbitsev vool.


esmaspäev, 26. märts 2012

MEIL SIIN SULAWESI

lasteluule

AHOI! OI-LII! MEIL KEVAD ON SIIN!
EESTIMAAL SULAVESI
JUBA VULISEB KRAAVIDESKI.
METSSIGADEL ON POJAD
JA AEDADES HAIGUTAB KELLUKESI.
KUID SOOMAAL ON HOOPISKI SUURVESI.
AASTAAEGU POLE SEAL NELI, VAID VIIS!

AHOI! OI-LII! MEIL KENA ON SIIN
MÄRTSIS KA SULAWESIL!
SAJAB VIHMA JA JAHUTAB BRIIS.
TONTKANDLASTEL ON POJAD
JA TIIGRIL, SARVLINNUL, MAKAAKIDELGI.
MEIL KÜLAS KÄIS KAUGELT ÜKS SUURVESIIR.
TA KIITIS ME KLEITE JA MAALE
JA KIREVAID ORHIDEELISI.
AHOI! IHHII! MEIL SIIN SAAREL
JUBA POOL AASTAT ON SUUR VESI!


ravija.

Ja Almustafa vaikis ja vaatas kaugele eemale, küngastele ja avarasse laotusse, ja tema vaikimises oli võitlus.
Ja ta ütles:"Mu sõbrad ja teekaaslased, tundke haletsust rahva vastu, kelle süda on küll täis uskumusi, kuid tühi usust.
Tundke haletsust rahva vastu, kes kannab riiet, mida ta ei ole kudunud, kes sööb vilja, mida ta ei ole lõiganud, ja kes joob veini, mis ei voola tema enda surutõrrest.
Tundke haletsust rahva vastu, kes peab röövlit kangelaseks ja arvab hiilgava vallutaja heldemeelseks.
Tundke haletsust rahva vastu, kes põlgab kirge oma unedes, ärgates aga ometi alistub sellele.
Tundke haletsust rahva vastu, kes ei tõsta häält muidu kui matuserongkäigus ega kiitle muidu kui oma varemete vahel ja tõstab mässu alles siis, kui pea kohale on kerkinud mõõk.
Tundke haletsust rahva vastu, kelle riigimees on rebane, kelle mõttetark on petis, ja kelle kunst on varjamise ja võltsimise kunst.
Tundke haletsust rahva vastu, kes tervitab uut valitsejat pasunahelidega, aga saadab teda ära pilkehüüetega- et uut taas pasunatega vastu võtta.
Tundke haletsust rahva vastu, kelle targad on vanadusest tummaks jäänud ja kelle kanged mehed alles hällis magavad.
Tundke haletsust rahva vastu, kes on kildudeks lõhestunud ja kelle iga kild peab ennast rahvaks."

Kahlil Gibran

kolmapäev, 29. veebruar 2012

Üts mälehtüs

Tsirgukõsõ teedüs

Ma olli peris väikukesest pääst hüä virk ja ilolinõ inemiselats, inne ku ma naksõ är laisas ja kurvalidsõs kätte minemä. Ütskõrd, ku ma olli vast nelä- viiene, pandsõmi jäl vanaimä man puid riita.Oll illos suvõaig ja kõivo hõngassiva magusalõ päävä käen. Äkki kuuldu mõtsa puult määndsegi tsirgukõsõ helü.
"Mamma, mamma!" hõisassi ma, "kullõ no, tsirk tei ladvan iku-  iku- ikuu!"
"Tä ütel: inämb ei tohi puid riita panda!"
Tsirk tei tõtõst mõtsaveeren umbõs säänest hellü, a ma mõista- õs kimmähe arvada, määne tsirk tuu oll. Või - olla, et puukoristaja, a üts targõmb miis arvassi, et tuu võisi hoobis meldsas olla. Egäl juhtumisel jätsemi seo puupandmise tüü poolõlõ ja lätsimi är tõisi toimõnduisi mano.



neljapäev, 23. veebruar 2012

VANA RAIPEKÜLA
mu lapsepõlve kasvupaik
vanemad polnud siit pärit ja mul
on vaid kibedad mälestused peas
vana sovhoosiküla
siin lagunevad laudad ja tuul tapamajas
ja kafkakuivati kus rebased on pehkind vilja sisse pesa teinud
lagedad karjamaad kõik viimseni on põlluks küntud
siin pole midagi vaid tühjus laga ja vaimne soo
kus viimasel suvel sõid lehmad
hapnenud heina musta laega
laudas
kuigi väljas lõhnas rohi
siin üksi ohkab muistne kalme
alasti kesk mahavõetud metsa
ja igivana ohvrikivi räämas tammikus
mis mulle alati õõvastav näis
nüüd järsku ainsana on selles külas armsaks saanud
kõik muu on alla käind









neljapäev, 2. veebruar 2012

teisipäev, 24. jaanuar 2012

Hopõn


Noorik istus puulpäävä hummogul unistõllõn köögin lavva takan ni kaes aknõst hobõst. Hopõn sais välän tuisu käen nigu puunott, nõna luminõ.  Ei liiguta hannarootsugi. Ja niimuudu tunne viisi. Tütärlats vahis ja imehtäs, kuis või õks üts eläjäluum niimuudu üttemuudu saista.  
„Tä om vist õks suur filosuuf,“  muhelõs latskõnõ.
Tuulsamal puulpääväl viil inne ku sann valmis saa, vii perremiis noorigu ja naabri väiku latskõsõ saaniga sõitma. No om hobõsõl välle jalg, tälle väega miildüs ku tälle tegemist andas. Saanin teki all hainu pääl om pehme ni hää. Hopõn lask piiru. Tuul om makus nuhe. Väiku latskõnõ lask peenükeist naaru. Latsilõ tege tuu hirmsalõ nalla ku kiäki piiru lask. Noorik kaes kuis perremiis hobõsõlõ huugu and ni kitt:
“Illos perse, uhkõ hand!“


pühapäev, 15. jaanuar 2012

On täiesti võimalik, et koduvana ei suutnud peenemaid varjundeid tajuda ega tundnud alati õigesti, mida ümbritsevad temast arvavad. Aga haistmine oli tal igatahes parem kui koer Nirul. (Pealegi oli Niru haistmine praegu parasjagu rikutud tundelisest mõtlemislaadist.) //

Nüüd olid hundid päris vait. Nad seisid ringis Niru ümber ning see ring tõmbus koomale.
Niru liputas saba ja niutsus, kuid keegi ei vastanud talle. Siis haaras ta oma tuttmütsi peast ja viskas selle õhku näitamaks, et ta tahaks meelsasti mängida ja on tegelikult päris süütu loomake.
Ent hundid ei vaadanud ta mütsi poolegi. Äkitselt sai Nirule selgeks, et ta oli eksinud. Need polnud ta vennad ja nendega ei saanud seltsis lõbutseda.
Nende juures sai ta olla ainult nahkapandu ja võib-olla jõuab ta veel vihastuda, et oli käitunud nagu viimane eesel. Niru jättis sabaliputamise ja mõtles: kui kahju! Ma oleksin parem võinud kõik need ööd rahulikult magada, selle asemel, et istuda siin lumes ja ennast haigeks igatseda.
Hundid tulid lähemale.
Korraga tungis metsast läbi selge sarvehääl. See oli vägev pasunamäng, mis raputas puudelt lund maha ja pani kollased soesilmad pilkuma. Sekundi pärast oli hädaoht möödas ning Niru istus üksildaselt oma tuttmütsi kõrval. Koduvana tuli oma laiadel lumelaudadel mäest üles.
Ta seljakotis lesis soojas väike unine mutukas Salomee ja kuulas muusikat.
"Koerake, sa oled siin?" küsis koduvana. "Kas sa said mind kaua oodata?"
"Ei," kostis Niru.
"Varsti on lumel koorik peal," sõnas koduvana rõõmsalt.
"Ja kui me Üksildastesse Mägedesse jõuame, saad mu termosest sooja piima."
Nende sõnadega kaatsas koduvana tagasi vaatamata oma teed.
Niru sörkis talle järele. See tundus kõige õigem, mis ta üldse teha sai.

T. Jansson "Muumitroll"

Paks munk

(Toimetamata, nõuab edasiarendamist) Paks munk armastas väga kesklinna alkoholipoodi külastada. Must kleidisaba lehvimas, pea uhkelt püs...