pühapäev, 25. detsember 2011
une nägu
olles kõik võltsid näod eneselt veesilma heitnud
põlesin sinise leegiga buddhas
tasase tiigi kaldal püha kuju sees
tuuleks ja tuhaks
ma lamasin loksuvas paadis
kesk ruumi täis niiskust ja vett
seinte ääres kuldsed sarkofaagid
taamalt kostus laule palvusi
tahtsin põgeneda
kuid jälle ma lamasin seal
siis ärkas üks surematu
see oli vist tema
ta ütles mulle
kui sa rahuneda ei suuda
räägi mulle vähemalt midagi huvitavat
ei ei! ma karjusin
mul pole kellelegi midagi öelda
kabuhirmus panin jooksu
kõik aknad selles hoones olid liig kitsad ja väikesed
et neist läbi mahtuda
ja kui paistiski pääs siis pärast taevast
tuli jälle vastu sein
ta jooksis mulle järele
toiskunud lihaseid kukkus ta luudelt
ta oli suur ja ta seisis mu ees
iginoore ja kauni ja puhtana
ning lausus nüüd rahune
me istusime lauda
temaga koos
ja ta õpetas
sa pead sööma omaenese keha
nii nagu mina seda teen
leivatikuga võtsime enestest tükke
ja see oli hea
põlesin sinise leegiga buddhas
tasase tiigi kaldal püha kuju sees
tuuleks ja tuhaks
ma lamasin loksuvas paadis
kesk ruumi täis niiskust ja vett
seinte ääres kuldsed sarkofaagid
taamalt kostus laule palvusi
tahtsin põgeneda
kuid jälle ma lamasin seal
siis ärkas üks surematu
see oli vist tema
ta ütles mulle
kui sa rahuneda ei suuda
räägi mulle vähemalt midagi huvitavat
ei ei! ma karjusin
mul pole kellelegi midagi öelda
kabuhirmus panin jooksu
kõik aknad selles hoones olid liig kitsad ja väikesed
et neist läbi mahtuda
ja kui paistiski pääs siis pärast taevast
tuli jälle vastu sein
ta jooksis mulle järele
toiskunud lihaseid kukkus ta luudelt
ta oli suur ja ta seisis mu ees
iginoore ja kauni ja puhtana
ning lausus nüüd rahune
me istusime lauda
temaga koos
ja ta õpetas
sa pead sööma omaenese keha
nii nagu mina seda teen
leivatikuga võtsime enestest tükke
ja see oli hea
teisipäev, 20. detsember 2011
Üks maal
2009 tartu naki kirjandusseminaril merilai juures jõin end nii purju, et kukkusin trepist alla, olin sinikaid täis ja verine ning kurtsin seltsilistele halemeelselt oma rasket elu. siin enese üle sõbralikult irvitav mälestus sellest.
kolmapäev, 14. detsember 2011
reede, 9. detsember 2011
kolmapäev, 7. detsember 2011
"Omaeluloolisus: Kes ma olen?"
TKK galeriis Noorus: Omaeluloolisus: Kes ma olen?
Teisipäeval, 6. detsembril avati Tartu Kõrgema Kunstikooli galeriis
Noorus näitus "Omaeluloolisus: Kes ma olen?" Näituse
uurimisobjektiks on oma elu looks kirjutamine. Seda ülesannet täites
kerkivad esile erinevad, huvitavad, edasiviivad küsimused, kuid peamiseks
on ja jääb: kes ma olen?
Elulookirjutus (inglise keeles: life writing studies) on praktika, mis
mängib suurt ja olulist rolli kultuuri toimimismehhanismina. Kirjutatud
ehk fikseeritud tekst on meedium, mõistmaks maailmas toimuvat ja toimivat.
Tekstiks võib olla nii kirjatähtede formaat, kui ka visuaal: video, foto
või heli. Tekst on kui keha, (kes) mis suhtleb mänglevalt, jutustavalt või
hoopiski ilma sõnadeta.
Olen elu-uurija. Elu kui selle protsessi eksploratsiooni avastaja
ja kinnipüüdja. Külmutatud mälestushetked (i.k. frozen memories) on võtnud
omale uue elu - siin, galerii pinnal, seinal - kirjas, pildis, -
ütleb näituse kuraator Kristina Kivirand näitust iseloomustades.
Näitusel osalevad kunstnikud: Inge Baauw, Margot Kask, Kristina Kivirand,
Veiko Klemmer, Paavo Käämbre, Wim Lamboo, Kristina Viin ja Nina Potrykis.
Näituse kuraator on Kristina Kivirand.
Näitus on avatud kuni 23. detsembrini.
Galerii Noorus asub Tartus, Riia 11 ja on avatud T-L kl 12-19. Näituse
külastamine on tasuta.
Teisipäeval, 6. detsembril avati Tartu Kõrgema Kunstikooli galeriis
Noorus näitus "Omaeluloolisus: Kes ma olen?" Näituse
uurimisobjektiks on oma elu looks kirjutamine. Seda ülesannet täites
kerkivad esile erinevad, huvitavad, edasiviivad küsimused, kuid peamiseks
on ja jääb: kes ma olen?
Elulookirjutus (inglise keeles: life writing studies) on praktika, mis
mängib suurt ja olulist rolli kultuuri toimimismehhanismina. Kirjutatud
ehk fikseeritud tekst on meedium, mõistmaks maailmas toimuvat ja toimivat.
Tekstiks võib olla nii kirjatähtede formaat, kui ka visuaal: video, foto
või heli. Tekst on kui keha, (kes) mis suhtleb mänglevalt, jutustavalt või
hoopiski ilma sõnadeta.
Olen elu-uurija. Elu kui selle protsessi eksploratsiooni avastaja
ja kinnipüüdja. Külmutatud mälestushetked (i.k. frozen memories) on võtnud
omale uue elu - siin, galerii pinnal, seinal - kirjas, pildis, -
ütleb näituse kuraator Kristina Kivirand näitust iseloomustades.
Näitusel osalevad kunstnikud: Inge Baauw, Margot Kask, Kristina Kivirand,
Veiko Klemmer, Paavo Käämbre, Wim Lamboo, Kristina Viin ja Nina Potrykis.
Näituse kuraator on Kristina Kivirand.
Näitus on avatud kuni 23. detsembrini.
Galerii Noorus asub Tartus, Riia 11 ja on avatud T-L kl 12-19. Näituse
külastamine on tasuta.
laupäev, 3. detsember 2011
esmaspäev, 28. november 2011
RONG GALOPIB, tiirane täkk,
Lõunamära kuumava kingu poole.
Silm võbeleb, suduuimades pää
tilgub tõrva ja tummi.
Kodumaa madalad puud
alandlikud kui palvetavad
templimungad.
Emakas venib ja praksub,
leivaahi mu sees.
Miski küpseb ja taheneb.
Maailmalõppu ei tule veel.
Raksudes lagunevad sarved.
***
enesetapja häbitu mõrvar
rinnus mustavad vaakummugulad
kes elu võtta suudab endalt
maha tappa võiks teisegi?
jüri üdi nägu täis õõva, haiglane hull
aga hermaküla, ilus, hell?
rinnus lopendamas lõhe
juskui vana litsi arm
inimesed arvavad
kogu aeg kõik me arvame midagi
me midagi ei tea
kadriorus kollased vihud
kui naatriumkusi
söestunud varjud nälkjaina
lohisemas järel
inimesed surevad üksildusse
armastuse puudusse ja hirmu
õudusunedesse
mis vaid ilmsi on pääs
kas me jäämegi kodutuks?
Lõunamära kuumava kingu poole.
Silm võbeleb, suduuimades pää
tilgub tõrva ja tummi.
Kodumaa madalad puud
alandlikud kui palvetavad
templimungad.
Emakas venib ja praksub,
leivaahi mu sees.
Miski küpseb ja taheneb.
Maailmalõppu ei tule veel.
Raksudes lagunevad sarved.
***
enesetapja häbitu mõrvar
rinnus mustavad vaakummugulad
kes elu võtta suudab endalt
maha tappa võiks teisegi?
jüri üdi nägu täis õõva, haiglane hull
aga hermaküla, ilus, hell?
rinnus lopendamas lõhe
juskui vana litsi arm
inimesed arvavad
kogu aeg kõik me arvame midagi
me midagi ei tea
kadriorus kollased vihud
kui naatriumkusi
söestunud varjud nälkjaina
lohisemas järel
inimesed surevad üksildusse
armastuse puudusse ja hirmu
õudusunedesse
mis vaid ilmsi on pääs
kas me jäämegi kodutuks?
kolmapäev, 23. november 2011
devoirs
Avant et maintenant
Quand j´étais enfant, j´habitais à la campagne. J`étais très timide et j´aimais rêver. Il n` y avait pas beaucoup d’enfants. Je préférais jouer seule dans mes fantaisies ou flaner avec mon chien dans le bois. J´aimais écouter
personnes âgées de parler de leur vie. J´aimais aussi beaucoup dessiner et quand j´avais 4 ans, je montais sur la table et disais aux autres: „Je suis une artiste!” J´étais très sûr de moi-même. J´écrivais aussi des poèmes. Parfois je voulais devenir balerine, mais comme j´étais rondelette, les gens riaient de moi. J´étais blonde et j`avais les cheveux courts, j´étais comme un garcon et je trouve que je ressemblais à Tjorven- un personnage d’ Astrid Lindgren- avec un grand chien.
Maintenant j`habite à Tallinn. J`ai 26 ans. Je suis étudiant en maîtrise des beaux- arts. Je fais des sculptures et des peintures et je dessine des illustrations pour les livres d’enfants. J´écris aussi des poèmes. Je suis plus sociable que dans mon enfance. J´ai plusieurs amis. Jusqu’à cet automne j´habitais à Tartu. J´aimais Tartu plus, parce que c´était plus domestique et comfortable. Par contre, il n´y avait pas autant d’anonymat qu’à Tallinn.
Quand j`habitais à Tartu, ma vie était plus bohème qu´aujourd´hui. Je buvais et faisais beaucoup la fête et je fumais tout le temps. Maintenant je ne fume plus parce que je suis enceinte. Au printemps je serai plus grande que pour le moment et en mai j’aurai un bébé. Peut- être je déménagerai a Võrumaa chez le père de mon enfant. Ma vie sera plus responsable que maintenant. Parce que, maintenant, je me sens encore que encore comme un enfant moi-même.
Avant et maintenant
Quand j´étais enfant, j´habitais à la campagne. J`étais très timide et j´aimais rêver. Il n` y avait pas beaucoup d’enfants. Je préférais jouer seule dans mes fantaisies ou flaner avec mon chien dans le bois. J´aimais écouter
personnes âgées de parler de leur vie. J´aimais aussi beaucoup dessiner et quand j´avais 4 ans, je montais sur la table et disais aux autres: „Je suis une artiste!” J´étais très sûr de moi-même. J´écrivais aussi des poèmes. Parfois je voulais devenir balerine, mais comme j´étais rondelette, les gens riaient de moi. J´étais blonde et j`avais les cheveux courts, j´étais comme un garcon et je trouve que je ressemblais à Tjorven- un personnage d’ Astrid Lindgren- avec un grand chien.
Maintenant j`habite à Tallinn. J`ai 26 ans. Je suis étudiant en maîtrise des beaux- arts. Je fais des sculptures et des peintures et je dessine des illustrations pour les livres d’enfants. J´écris aussi des poèmes. Je suis plus sociable que dans mon enfance. J´ai plusieurs amis. Jusqu’à cet automne j´habitais à Tartu. J´aimais Tartu plus, parce que c´était plus domestique et comfortable. Par contre, il n´y avait pas autant d’anonymat qu’à Tallinn.
Quand j`habitais à Tartu, ma vie était plus bohème qu´aujourd´hui. Je buvais et faisais beaucoup la fête et je fumais tout le temps. Maintenant je ne fume plus parce que je suis enceinte. Au printemps je serai plus grande que pour le moment et en mai j’aurai un bébé. Peut- être je déménagerai a Võrumaa chez le père de mon enfant. Ma vie sera plus responsable que maintenant. Parce que, maintenant, je me sens encore que encore comme un enfant moi-même.
pühapäev, 6. november 2011
Hullunud Tartu
11. novembril
TÜ vanas anatoomikumis (Lossi 38)
18.00 näituse avamine
19.00 teatrietendus „Õudukas” (E .A. Poe ainetel) – esitab Altermanni Teatritrupp
12. novembril
TÜ vanas anatoomikumis (Lossi 38)
16.00 esimene kogus kirjarahvast: Andres Ehin, Ervin Õunapuu oma filmiga “Taevavõti”, Mehis Heinsaar, Marko Kompus
17.20 Helena Tulve pala “Silmaja” esitab kandlel Kristi Mühling
17.30 teine kogus kirjarahvast: Triin Soomets, Urmas Vadi, Peter Sragher (Rumeenia), Maarja Pärtna
18.50 DAstrugistenDA: Philip Meersman (Belgia), Peter Waugh (UK/Austria), Sergej Birjukov (Vene/Saksa), Fjorton (Belgia), Luulur + KreatiivRoomet
20.10 Carolina Pihelgase raamatu “Õnnekangestus” esitlus: Carolina Pihelgas & Sven Vabar
20.45 neljas kogus kirjarahvast: Asko Künnap, Karl-Martin Sinijärv, Valdur Mikita, Elo Viiding
22.00 Mart Siimeri kooripala “Võrusse ehk Võrru” maailma esiettekanne (segakoor MaSk ja Vanemuise keelpillikvartett)
22.15-22.45 siirdumine Kirjanduse Maja krüpti (Vanemuise 19; sissepääs hoovi poolt)
Kirjanduse Maja krüptis
22:45 DJ-d Mart Velsker, Jaak Tomberg, Chungin Han Minjujui, Berk Vaher
Festivali toimumise ajal on üleval kaks näitust – TÜ vanas anatoomikumis ja Kirjanduse Maja Krüptis. Kas mõlemal või ühel pool on esindatud Kristina Viin, Enn Põldroos, Priit Pangsepp, Priit Pajos, Jaan Toomik, Anne Rudanovski, Rauno Thomas Moss, Asko Künnap ja Albert Gulk.
“Hullunud Tartu” kuraatoriks on Jaan Malin, korraldajateks Eesti Kirjanduse Selts ning Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond.
laupäev, 22. oktoober 2011
Jim de Korne „Psühhedeeliline šamanism"
Toredaid lõike.
Kolmemõõtmelise ruumi seisukohast on loogiliselt absurdne, et anum oleks väiksem kui see, mis tema sees on, kuid teisi mõõtmeid võrrandisse tuues pole see sugugi vältimatu järeldus. Teine võimalus seda ette kujutada on mõelda ruumist/ajast kui sisemise lõpmatuse „välisest” projektsioonist. Kujutlege, mida tunneks kahemõõtmeline olend, elades ühel kuubi kuuest tahust. Kuigi ta ei tajuks seda vahetult, puutuks tema maailm kokku viie nähtamatu kahemõõtmelise „universumiga”, mis sarnanevad tema omaga ja millest igaühes elab ainulaadne olendite populatsioon. Kujutlege seda nüüd pahupidi pööratuna kolmemõõtmelisena ja te saate intuitiivselt aru, kuidas me sissepoole, teistesse mõõtmetesse pääseme.
Et tunnetada tegelikult kolme mõõdet "objektiivselt", peaksime neid tajuma väljastpoolt, "perpendikulaarsest" mõõtmest, see tähendab neljandast ruumimõõtmest." Neid ideid šamanistlikku mudelisse paigutades näeme, et inimeste jaoks on kolme- ja vähemamõõtmelised ruumid "välised" ja rohkem kui kolmemõõtmelised "sisemised". Seetõttu on meie jaoks kõik rohkem kui kolmemõõtmelised ruumid vaimsed või hingelised. Sellest järeldub, et kolmemõõtmeline olend kogeks neljamõõtmelist olendit subjektiivselt kui sisehäält või meelepetet, kui sisemist nähtust. Peatu hetkeks ja püüa kujutleda neljamõõtmelist ruumi. See on siinsamas su kõrval, kuid suunas, mida sa ei saa näidata. Ükskõik kui hästi sa end ka ei peida, neljamõõtmeline olend suudab sind alati suurepäraselt näha, nii väljast kui seest.
Toredaid lõike.
Kolmemõõtmelise ruumi seisukohast on loogiliselt absurdne, et anum oleks väiksem kui see, mis tema sees on, kuid teisi mõõtmeid võrrandisse tuues pole see sugugi vältimatu järeldus. Teine võimalus seda ette kujutada on mõelda ruumist/ajast kui sisemise lõpmatuse „välisest” projektsioonist. Kujutlege, mida tunneks kahemõõtmeline olend, elades ühel kuubi kuuest tahust. Kuigi ta ei tajuks seda vahetult, puutuks tema maailm kokku viie nähtamatu kahemõõtmelise „universumiga”, mis sarnanevad tema omaga ja millest igaühes elab ainulaadne olendite populatsioon. Kujutlege seda nüüd pahupidi pööratuna kolmemõõtmelisena ja te saate intuitiivselt aru, kuidas me sissepoole, teistesse mõõtmetesse pääseme.
Et tunnetada tegelikult kolme mõõdet "objektiivselt", peaksime neid tajuma väljastpoolt, "perpendikulaarsest" mõõtmest, see tähendab neljandast ruumimõõtmest." Neid ideid šamanistlikku mudelisse paigutades näeme, et inimeste jaoks on kolme- ja vähemamõõtmelised ruumid "välised" ja rohkem kui kolmemõõtmelised "sisemised". Seetõttu on meie jaoks kõik rohkem kui kolmemõõtmelised ruumid vaimsed või hingelised. Sellest järeldub, et kolmemõõtmeline olend kogeks neljamõõtmelist olendit subjektiivselt kui sisehäält või meelepetet, kui sisemist nähtust. Peatu hetkeks ja püüa kujutleda neljamõõtmelist ruumi. See on siinsamas su kõrval, kuid suunas, mida sa ei saa näidata. Ükskõik kui hästi sa end ka ei peida, neljamõõtmeline olend suudab sind alati suurepäraselt näha, nii väljast kui seest.
CAROLINA PIHELGAS
KA UNENÄGUDES TULEB
pidevalt valida Võimalused on
paukuvad uksed tinased jalad
Tuul puhub majadest läbi teadmisega
et lõpuks ei jõutagi kusagile Aga kui piisavalt
kannatlikult aina minna? Kajakad õppisid selgeks
kasside keele ja trügivad nüüd nokakoputuste
saatel tuppa Rohi on roheline on roheline
on roheline ja soe Õppida end mõistma
on sama mis oodata talvelt halastust
pidevalt valida Võimalused on
paukuvad uksed tinased jalad
Tuul puhub majadest läbi teadmisega
et lõpuks ei jõutagi kusagile Aga kui piisavalt
kannatlikult aina minna? Kajakad õppisid selgeks
kasside keele ja trügivad nüüd nokakoputuste
saatel tuppa Rohi on roheline on roheline
on roheline ja soe Õppida end mõistma
on sama mis oodata talvelt halastust
Luulekogu
Kristina Viina joonistused
pühapäev, 9. oktoober 2011
Tulin Tallinna kunstimagistrantuuri. Septembri algul selgus aga, et asjad on nüüd sedaviisi. Hirm ja õud vahelduvad rahuliku unelusega. Kes see laps siis ikkagi on, kes end naise üska sisse seadnud? On ta osa temast, tema moodi, tema „laiendus” ja and ja geenikoodi edasikandja? Või on ta Võõras, parasiit, „hing”, kes naise kehasse sisse tunginud, tema üsa omale kasvukohaks valinud, tema geenikoodi oma keha ülesehitamiseks. Ja imeb ja imeb ja imeb, toitaineid, energiat, elujõudu ning pärast sündi orjastab oma kandja terveks eluks. Võib- olla emaarmastus polegi nii puhas. Laps on emaga ennekõike seotud, sest tal on teda vaja, ema lapsest sõltuvuses, paljudele on laps kinnisideeks ja elu mõttekski.
Aga võib- olla tõesti on ta kingitus, elu ime. Võimalus tunda tingimusteta armastust, kellegi eest hoolt kanda, jälgida uue olendi kasvu ja arengut, temaga suhelda, avarduda isegi. Kindlasti on selles midagi võrreldamatult ilusat.
Ma ei tea, kas olen pessimist, tegelikult on maailmas elus olemine minu jaoks midagi kohutavat, traumaatilist. Elu on pidev võitlus elus püsimise nimel, teades, et nii või naa tuleb surra. Inimestel on veel hästi. Loomariigis rebitakse elusatelt poegadelt tükke vanemate silme ees. Elu toitub paratamatult teisest elavast. Juba enne lapse sündi pean teadma, et temagi peab ükskord surema. Mis õigus on minul kedagi sellesse kohutavasse kuristikku, mis on elu, saata? Kas ema on vastutav, kas ema on süüdi kui laps leiab, et see maailmakorraldus niisugusena nagu ta on, polegi kõige parem keskkond, kus eksisteerida? Või oli see tema, sündinu enda vaba valik siia elama asuda? Kas eksistents eelneb olemusele? Või vastupidi? Kes me oleme? Kust me tuleme? Kas meie tulime siia omatahtsi või oleme siia saadetud? Mitte midagi ei tea. Jah, võib hämaralt vastata- me oleme oma kaugete esivanemate järeltulijad.
Vahel tajun maailma on tohutu peeglitesüsteemina. Sa oled see, mis sa mõtled ja teed. Maailm on selline nagu ta on vastavalt sellele, millesse sa usud. Kõik olev tajub teist olevat ja peegeldab teda, vastab talle vajalikul moel. Evolutsioon on minu jaoks hämmastav. Kuidas teab näiteks orhideeline kärbesõis kasvatada enesele putukat, kaevurherilast, meenutavad õied, olemata kordagi putukat näinud? Või määratleb õie välimuse ja lõhna hoopis isase herilase tajusüsteem? Või loome tõlgendusi ainult meie, niipalju kui meile antud maailma tajuda ja tegelikult kõik lihtsalt on ja hoopis teisiti. Ja mis selle kõige arenemise ja peenestumise mõte siis ikkagi on, kuhu see elav siis peaks ükskord välja jõudma? Kas inimese teke oli juhuslik või määratud? Kas Nihe on jumal?
Kas laps minu üsas oli juhuslik või määratud?
Soodsam on mõelda, et muidugi määratud ja kindlasti annab see heitlikule olemisele teeviida, uue tarkuse, uue stabiilsuse ja tõukejõu. Kevadel põgenesin suisa maale, igatsesin omale õpetajat, igatsesin rahu ja metsavaikust, et eneses selgust leida, olemise sügavusi uurida, mida ma pean tegema, et ma muutuksin, et minu elu muutuks, mis mul puudu on, et ma kogu aeg nii lohutamatult elus olemist kannatan, et olen kurb. Mida ma siis õppisin? Mida ma teada sain? Kas see ongi vastus?
„Sa pead lapse saama,” ütlesid puud?
reede, 23. september 2011
teisipäev, 13. september 2011
neljapäev, 1. september 2011
Pühitsus
Praegu on uutel herilastel valminud uus pesa ja suvel ronis nii mõnigi neist mulle teki alla. Muidu elasid nad sumisedes oma elu ega häirinud, aga kui õhtuti lambikese valguses lugesin, olid nad helenduse peale hopsti kohal ja siis oli küll tükk tegemist.
Põllukivi
Selle kivikese tõi mulle osakonna meister Lauri vastu oma maakohast Vastseliinast. Sest maa oli veel jäätunud kõik kooli õuel vedelevad kivid olid sügaval lume all. Mind ei lastud tollal teisiti lõputööle kui oma võlgnevuse (graanitskulptuuri) ära esitan. Siis ma võtsin kätte ja tegin puhtalt kuisu ja laiskuse ja ajapuuduse ja võib-olla ka tigeduse pärast konkreetse putsi. See idee meeldis õppejõududele ja tegi kõigile nalja. Tahud teistel külgedel poleerisin veepritsiga siledaks ka. Seal on ilus muster kivimisegust, justui viljapõllukaar ja valged pilved ülal. Vahepeal jäi kivike kooli seisma. Nüüd tõin ta sealt ära toksisin augustis Võrumaal lõkke ääres pisut peenemaks. "Maamakõnõ_ks mu kuku maamakõnõ... mu maaimäkõnõ" kostis plaadilt. Sinna võiks mõne taime istutada... :)
kolmapäev, 3. august 2011
teisipäev, 2. august 2011
esmaspäev, 1. august 2011
SUVISE
LINNA JÕEÄÄRSES SLUMMIS
väsinud
rattas, mis kaheksaks keerdus
tardunud majade vaikivas väreluses
telliskivikarbis tikutoositoas
usjalt kuumava pliidiraua ääres
istub naine
tema igatsev pilk tungib läbi
kümnete kilomeetrite mateeria:
maale! maale! tagasi maale!
kuidas püherdaks ta, nüüdsama
naistepunapuhmaste, kerakellukate
tardunud majade vaikivas väreluses
telliskivikarbis tikutoositoas
usjalt kuumava pliidiraua ääres
istub naine
tema igatsev pilk tungib läbi
kümnete kilomeetrite mateeria:
maale! maale! tagasi maale!
kuidas püherdaks ta, nüüdsama
naistepunapuhmaste, kerakellukate
angervakste
kui armukeste rüpes
kuis maarjaheintega end vihuks:
loodus! loodus!
ja juba tõusebki ta vikervärvilise
puurist pääsnud linnuna
üle välude ja väljade, läbi valuväljade
tumetihkete võrumaa metsade kohale
juba ta sööstabki süstiknokaga läbi niiske jaheduse
kõdikülma vagiinakujulisse järve
uhub eneselt maha kõik linnade lahused
ja väljub halli hundina
end uhkelt raputades huumavaisse kuusetihnikuisse
neid hingemaastikke näljaselt nuuskima.
naine! naine!
maaema!
kuis maarjaheintega end vihuks:
loodus! loodus!
ja juba tõusebki ta vikervärvilise
puurist pääsnud linnuna
üle välude ja väljade, läbi valuväljade
tumetihkete võrumaa metsade kohale
juba ta sööstabki süstiknokaga läbi niiske jaheduse
kõdikülma vagiinakujulisse järve
uhub eneselt maha kõik linnade lahused
ja väljub halli hundina
end uhkelt raputades huumavaisse kuusetihnikuisse
neid hingemaastikke näljaselt nuuskima.
naine! naine!
maaema!
teisipäev, 19. juuli 2011
See maja on hallitand nõiaseen
kesk Võrumaa uduseid metsi.
Juusrasket vihma
keerleb ja pladistab
ta kübara limasel pinnal.
Settib aeglaselt minugi roiete põhja
nuuksuv ja nuusutav öö.
Siin kolmnurkse tahuka silmas
on õhku, valgust ja vaimu,
mida mina, karvane ussike,
endasse ahmin
küürakil raamatu helenduses.
Rida-realt kerkib katus
ja täpid ta peas
löövad helendama.
Aga vaablane, väikseke, mitte sugugi suurem kui mina,
ihkab samuti valguse poole
ja rudjub ja peksab
oma kõrbekuivi tiibu
vastu kuumavat altarit.
Nüüd mõtleb fosforne jaaniuss,
kas kustutada tuli väetikese pärast,
lugeda võib homme, lugeda võib pärast,
röövikust liblikaks saada aega on küll.
Kõik elav
aina ja aina peab jagama
ja liitma ja korrutama
ühte ruumi
kõikse olevaga
ja temaga lepitust leidma.
Kustutan pirni.
Mina ja vapsik jääme koos
üha hoogsama ritsikasirina saatel
päikese tervitust ootama,
öö lummas tasahilju moondudes
ühest olemisest teise.
***
kevadel leifi juures
taevas on niiske
ja liblikad laperdavad tuules
all järves juba pahiseb niiska
ja allika vetruval huulel
kilkavad kollased tütred
veel põlluke puhkab
kui maaema puus
*
haiku
surnud vaablane
puhkab polümeerõiel
keda see kotib
*
õpetajale
sinu silmad on põlevad viirukisöed
meel rohetab kevadet
käed kuumad suvepaistes kivid
millel maod just pikutand
olen vihmapiisk kevadises tuules
kukkusin vastu su põske
vikerkaareks taevasse
*
taas sajab aasta esimene vihm
ja minu silmad on talvisest
letargilisest tampimisest auku vajunud
alt koopavarjust hiilin kevadet kui uss
esimese kõuehooga lasen lahti
liturgilise melu
ma ööbikuna kriiskan kaseladvas
uut sündimist ja elu
kesk Võrumaa uduseid metsi.
Juusrasket vihma
keerleb ja pladistab
ta kübara limasel pinnal.
Settib aeglaselt minugi roiete põhja
nuuksuv ja nuusutav öö.
Siin kolmnurkse tahuka silmas
on õhku, valgust ja vaimu,
mida mina, karvane ussike,
endasse ahmin
küürakil raamatu helenduses.
Rida-realt kerkib katus
ja täpid ta peas
löövad helendama.
Aga vaablane, väikseke, mitte sugugi suurem kui mina,
ihkab samuti valguse poole
ja rudjub ja peksab
oma kõrbekuivi tiibu
vastu kuumavat altarit.
Nüüd mõtleb fosforne jaaniuss,
kas kustutada tuli väetikese pärast,
lugeda võib homme, lugeda võib pärast,
röövikust liblikaks saada aega on küll.
Kõik elav
aina ja aina peab jagama
ja liitma ja korrutama
ühte ruumi
kõikse olevaga
ja temaga lepitust leidma.
Kustutan pirni.
Mina ja vapsik jääme koos
üha hoogsama ritsikasirina saatel
päikese tervitust ootama,
öö lummas tasahilju moondudes
ühest olemisest teise.
***
kevadel leifi juures
taevas on niiske
ja liblikad laperdavad tuules
all järves juba pahiseb niiska
ja allika vetruval huulel
kilkavad kollased tütred
veel põlluke puhkab
kui maaema puus
*
haiku
surnud vaablane
puhkab polümeerõiel
keda see kotib
*
õpetajale
sinu silmad on põlevad viirukisöed
meel rohetab kevadet
käed kuumad suvepaistes kivid
millel maod just pikutand
olen vihmapiisk kevadises tuules
kukkusin vastu su põske
vikerkaareks taevasse
*
taas sajab aasta esimene vihm
ja minu silmad on talvisest
letargilisest tampimisest auku vajunud
alt koopavarjust hiilin kevadet kui uss
esimese kõuehooga lasen lahti
liturgilise melu
ma ööbikuna kriiskan kaseladvas
uut sündimist ja elu
reede, 3. juuni 2011
laupäev, 26. märts 2011
Raamatukogu kohvikus
Raamatukogu kohvikus
Heledad päikesetriibud
Kriibivad mu rinnale
Kuumaveeallikaid
Kas hakkab parem või ikka on halb
On juba kevad ja ikka veel talv
Omaenese raskus ja rabedus
Kisub mu maadligi
Rebib mu Karlova korteri
Higised laed põranda ligi
Määriks ka selle kohviku
Heledad aknad
Jämeda tahmaga kokku
Kui siia liiga kauaks
Istuma jääksin
Tegelikult polegi vahet
Kus viibid
Valguselaigus või kiduras härmas
Kui su enese kese on habras
Ja hämaras triiviv
***
Ma ei karda enam surma nii väga
Aga tahaksin olla valmis
Siis kui on aeg
Lasta end lahti
Õppida eluajalgi
Vabalt tõusma ja langema
Olla lumehelves
Helge ja soe
Langeda muretult
Hea inimese
Pehmele põsele
Sulada kevadise sulaveena
Ta naerukurdude tõeks
Olla lihtne
Ja lohutav
***
Üle kilgendava tänava
Variseb koormatäis lund
Katuselt alla
Häbenesin just
oma kaenla alt valla-
Rebenend palitut
Üle teegi ei taltunud minna
Aga tunne on targem ja
Teadjam kui mina
Taamal pahiseb emajõe pind
Nagu silmavesi puhas ja selge
Higine pais mida terve talv
Raske kooriku all
Kinni on hoitud
Viletsus valu ja hirm
Las minna
Põlvitan patjadel
Traageldan armu ja hoolega
Päevinäind kasukat
Iga nõelapiste siin ja praegu
Jääb kuskile alatiseks alles
Talv tuleb taas
Ja kanda on palju
Heledad päikesetriibud
Kriibivad mu rinnale
Kuumaveeallikaid
Kas hakkab parem või ikka on halb
On juba kevad ja ikka veel talv
Omaenese raskus ja rabedus
Kisub mu maadligi
Rebib mu Karlova korteri
Higised laed põranda ligi
Määriks ka selle kohviku
Heledad aknad
Jämeda tahmaga kokku
Kui siia liiga kauaks
Istuma jääksin
Tegelikult polegi vahet
Kus viibid
Valguselaigus või kiduras härmas
Kui su enese kese on habras
Ja hämaras triiviv
***
Ma ei karda enam surma nii väga
Aga tahaksin olla valmis
Siis kui on aeg
Lasta end lahti
Õppida eluajalgi
Vabalt tõusma ja langema
Olla lumehelves
Helge ja soe
Langeda muretult
Hea inimese
Pehmele põsele
Sulada kevadise sulaveena
Ta naerukurdude tõeks
Olla lihtne
Ja lohutav
***
Üle kilgendava tänava
Variseb koormatäis lund
Katuselt alla
Häbenesin just
oma kaenla alt valla-
Rebenend palitut
Üle teegi ei taltunud minna
Aga tunne on targem ja
Teadjam kui mina
Taamal pahiseb emajõe pind
Nagu silmavesi puhas ja selge
Higine pais mida terve talv
Raske kooriku all
Kinni on hoitud
Viletsus valu ja hirm
Las minna
Põlvitan patjadel
Traageldan armu ja hoolega
Päevinäind kasukat
Iga nõelapiste siin ja praegu
Jääb kuskile alatiseks alles
Talv tuleb taas
Ja kanda on palju
pühapäev, 27. veebruar 2011
Varesed peksavad
VARESED PEKSAVAD end
vastu varahommikust udu,
justkui põgeneks sõja eest.
Ma magan ikka veel.
No kuidas sa ei oska, no kuidas ei suuda
siis luua! Maailm juba ammu ootab,
hammas verevil, ihu elevil, et su kurvastusest juua
end silmini täis: ”Jah see on midagi! Vohh see on midagi!”
püherdaks parv ruigavaid kriitikuid
su uusimas okses.
Ei suuda armastadagi.
Parv püherdisi on rüüstanud su templigi.
Ei kõlvanud sina, ei kõlvanud nemad.
Kuskil sügaval lekib juba ammu.
Ja aeg mängib oma väikest kurja kremplit,
kuidas me kõik nii erinevaks kasvame.
Leia siis see.
Päike on ammu loojas.
Ma magan ikka veel.
Vahel on tunne, et ma ei ärka kunagi üles.
Peksan end kildudeks vastu südaöist ollust.
Veri tõmbub pruuniks. Ma lämbun. Mul on hirm.
Kes sa oled? Kus sa oled kui need mustad linnud
kriiskavad jäiste akende taga mu
tinaraskes unenäos?
Kas keegi teine saab mind päästa
mu enese vanglast?
Avada aken, viia mind süles
vastu päikese heledat tõusu,
ajada üles.
Ükskord ometi
ärgata üles.
Lasta lahti.
vastu varahommikust udu,
justkui põgeneks sõja eest.
Ma magan ikka veel.
No kuidas sa ei oska, no kuidas ei suuda
siis luua! Maailm juba ammu ootab,
hammas verevil, ihu elevil, et su kurvastusest juua
end silmini täis: ”Jah see on midagi! Vohh see on midagi!”
püherdaks parv ruigavaid kriitikuid
su uusimas okses.
Ei suuda armastadagi.
Parv püherdisi on rüüstanud su templigi.
Ei kõlvanud sina, ei kõlvanud nemad.
Kuskil sügaval lekib juba ammu.
Ja aeg mängib oma väikest kurja kremplit,
kuidas me kõik nii erinevaks kasvame.
Leia siis see.
Päike on ammu loojas.
Ma magan ikka veel.
Vahel on tunne, et ma ei ärka kunagi üles.
Peksan end kildudeks vastu südaöist ollust.
Veri tõmbub pruuniks. Ma lämbun. Mul on hirm.
Kes sa oled? Kus sa oled kui need mustad linnud
kriiskavad jäiste akende taga mu
tinaraskes unenäos?
Kas keegi teine saab mind päästa
mu enese vanglast?
Avada aken, viia mind süles
vastu päikese heledat tõusu,
ajada üles.
Ükskord ometi
ärgata üles.
Lasta lahti.
reede, 18. veebruar 2011
laupäev, 12. veebruar 2011
laupäev, 29. jaanuar 2011
Rivaal
Hallitab ja halvab
Nälgiv parasiit su sees
Ei ole põhjust
Piisab naeratusestki
Piisab vastunaeratusestki
Ja oled süüdi mõistetud
Maailma paralüüsi
Ilmeksimatult laotab
Oma kuninglikud tiivad
Pigipritsmeina
Su lõpusekäärdude vahele
Maailma paralüüsi
Rivaal
Kallistab ja valvab
Juudanälkjas voodipeatsil igal ööl
Pilkamiseks põhjust
Piisab elus olemisestki
Su elus olemisestki
On ta pimedusse mõistetud
Maailma paralüüsi
Kas tõesti nõnda kiivalt
Kaks sarnast ühte aega
Üksteist riivamatagi ei mahu
Ei muud kui siiralt
Ta kutsu lõunale
Hõbekandikul
Serveeri verevalumeid tromboose
Ängide udumerekastmes
Ja kopitanud kopse jah võta maitse
Eks jagage siis saatust
Ehk leiate jaatust
Jah küllalt saab jah küllalt saab
Või ikka keegi süüdi jääb
Miks ikka ikka
kardad kadedust
Miks vihkad vihkamist
Või on see pime armastus
Kaks külmunud krevetti
Krampi kooldunud
Kaks hingitsevat tulukest
Maailma paralüüsis
Hallitab ja halvab
Nälgiv parasiit su sees
Ei ole põhjust
Piisab naeratusestki
Piisab vastunaeratusestki
Ja oled süüdi mõistetud
Maailma paralüüsi
Ilmeksimatult laotab
Oma kuninglikud tiivad
Pigipritsmeina
Su lõpusekäärdude vahele
Maailma paralüüsi
Rivaal
Kallistab ja valvab
Juudanälkjas voodipeatsil igal ööl
Pilkamiseks põhjust
Piisab elus olemisestki
Su elus olemisestki
On ta pimedusse mõistetud
Maailma paralüüsi
Kas tõesti nõnda kiivalt
Kaks sarnast ühte aega
Üksteist riivamatagi ei mahu
Ei muud kui siiralt
Ta kutsu lõunale
Hõbekandikul
Serveeri verevalumeid tromboose
Ängide udumerekastmes
Ja kopitanud kopse jah võta maitse
Eks jagage siis saatust
Ehk leiate jaatust
Jah küllalt saab jah küllalt saab
Või ikka keegi süüdi jääb
Miks ikka ikka
kardad kadedust
Miks vihkad vihkamist
Või on see pime armastus
Kaks külmunud krevetti
Krampi kooldunud
Kaks hingitsevat tulukest
Maailma paralüüsis
laupäev, 22. jaanuar 2011
neljapäev, 20. jaanuar 2011
Mõnikord
Mõnikord tõmbun nii enesesse, nagu oleksin justkui musta sulapigina reaalsusest välja voolamas. Kuhugi määramatusse. Umbes nädal aega olin nõrk ja tõbine. Teine ja varsti kolmaski nädal on möödumas koduselt oma asju nokitsedes ja muretsedes. Unerütm on ka sassis. Öösel joonistan oma pooleliolevaid töid ja illustratsioone ja olen internetist sõltuvuses, siis jälle ei suuda otsustada, millist raamatut pooleliolevate või veel alustamata olevate vahel täpselt lugeda tahan, millisel teemal peaksin end harima. Pärastlõunal tuleb uni peale. Istun justkui oma elu malelaua taga, päev tõuseb ja pimeneb, ega suuda ikka õiget käiku välja mõelda.
Inimestega suhtlemine on tundub väsitav. Korterikaaslastega muidugi lobisen, aga see on kuidagi orgaaniline ja enesestmõistetav. Tegelikult tahaksin suhelda küll, aga vähestega. Aga ühed on Tallinnas ja teised armsad Taimaal reisimas ja Räpinas ja eiteakus ja kolmandal- neljandal on lihtsalt kiire elu või olen lasknud neil nii kaugeks jääda, et justkui ei tahagi ennast jagada. Ja kes siin Tartus nii väga ongi- vähesed on jäänud, vähesed, aga väga kallid. Ja siis ringkond vähem tuttavaid meeldivaid võitluskaaslasi, kellele pigem eemalt pöialt hoian. Olen suur pidudel käija, armastan pidusid, veini ja napsu, nüüd ei ole juba mõnda aega eneselegi üllatuseks pähe tulnud, et ennast mõnele üritusele kohale vedada või vähemalt Genklubissegi sisse põigata.
Igatsen Emajõe äärde, nende Supilinna paplite alla, mida tänasel päeval ähvardatakse maha raiuda. Aga ka selline käik näib hirmutav. Pärast pikka aega avalikust ruumist eemal olemist hakkan kogelema kui keegi mind kõnetab, õhk lõikab nahasse haavad ja silmad paistavad läbi. Aga tuleb minna. Õnneks on mul raamatukogus tähtaeg juba nädal aega möödas, see on nüüd küll piisav stiimul oblomovlusest väljumiseks.
Ilmselt tulevad peagi kiired ajad. Siis pole mahti niimoodi uneleda. Adrenaliini on vaja. Elada, võidelda ja surra. Ja elada. Reedel sõidan Tallinna. Tuiskan nüüd...
Mõnus! Käisin ka nüüd üle mitme päeva päevavalges väljas. Täitsa valgustumise tunne kohe. :) Emajõe kõige tagumises rannas polnud ühtki jalajälge ega inimest ja lumi oli perseni. Soe, puhas, valge.
Inimestega suhtlemine on tundub väsitav. Korterikaaslastega muidugi lobisen, aga see on kuidagi orgaaniline ja enesestmõistetav. Tegelikult tahaksin suhelda küll, aga vähestega. Aga ühed on Tallinnas ja teised armsad Taimaal reisimas ja Räpinas ja eiteakus ja kolmandal- neljandal on lihtsalt kiire elu või olen lasknud neil nii kaugeks jääda, et justkui ei tahagi ennast jagada. Ja kes siin Tartus nii väga ongi- vähesed on jäänud, vähesed, aga väga kallid. Ja siis ringkond vähem tuttavaid meeldivaid võitluskaaslasi, kellele pigem eemalt pöialt hoian. Olen suur pidudel käija, armastan pidusid, veini ja napsu, nüüd ei ole juba mõnda aega eneselegi üllatuseks pähe tulnud, et ennast mõnele üritusele kohale vedada või vähemalt Genklubissegi sisse põigata.
Igatsen Emajõe äärde, nende Supilinna paplite alla, mida tänasel päeval ähvardatakse maha raiuda. Aga ka selline käik näib hirmutav. Pärast pikka aega avalikust ruumist eemal olemist hakkan kogelema kui keegi mind kõnetab, õhk lõikab nahasse haavad ja silmad paistavad läbi. Aga tuleb minna. Õnneks on mul raamatukogus tähtaeg juba nädal aega möödas, see on nüüd küll piisav stiimul oblomovlusest väljumiseks.
Ilmselt tulevad peagi kiired ajad. Siis pole mahti niimoodi uneleda. Adrenaliini on vaja. Elada, võidelda ja surra. Ja elada. Reedel sõidan Tallinna. Tuiskan nüüd...
Mõnus! Käisin ka nüüd üle mitme päeva päevavalges väljas. Täitsa valgustumise tunne kohe. :) Emajõe kõige tagumises rannas polnud ühtki jalajälge ega inimest ja lumi oli perseni. Soe, puhas, valge.
enese väärtust ja väärikust
enese väärtust ja väärikust
on imelihtne tõsta
paned tapjakontsad alla
ja oled hetkega
kümme sentimeetrit
sirgem ja kõrgem
siis lähed ja piinad ennast
haiglase mõnuga
selle eest et sa
nii pehme ja soe ja
maavillane oled
tipid uneledes
punase tule alla
keset ristmikku
jääd peaaegu auto alla
kukud tänavale pikali
nikastad jala
pole viga
küll keegi koju viib
mõne aja pärast
oled jälle
piisavalt suur
et punastes ketsides
porilombis pilvi
puruks trampida
on imelihtne tõsta
paned tapjakontsad alla
ja oled hetkega
kümme sentimeetrit
sirgem ja kõrgem
siis lähed ja piinad ennast
haiglase mõnuga
selle eest et sa
nii pehme ja soe ja
maavillane oled
tipid uneledes
punase tule alla
keset ristmikku
jääd peaaegu auto alla
kukud tänavale pikali
nikastad jala
pole viga
küll keegi koju viib
mõne aja pärast
oled jälle
piisavalt suur
et punastes ketsides
porilombis pilvi
puruks trampida
teisipäev, 18. jaanuar 2011
paar korda elus
paar korda elus
mõni erkpunane rong
kihutab sinust läbi
ega tule enam
kunagi tagasi
ma mäletan
nüüd vana laisa jõe
tahmunud sooned
on ammu
jäässe külmunud
see linn on mind jätmas
enam ei hoia mind
vangis ta varesejalad
siin mageneb vesi
siin tumeneb taevas
ja õhk on otsa saamas
paar korda elus
mõni erkpunane rong
kihutab sinust läbi
ega tule enam
kunagi tagasi
mõni erkpunane rong
kihutab sinust läbi
ega tule enam
kunagi tagasi
ma mäletan
nüüd vana laisa jõe
tahmunud sooned
on ammu
jäässe külmunud
see linn on mind jätmas
enam ei hoia mind
vangis ta varesejalad
siin mageneb vesi
siin tumeneb taevas
ja õhk on otsa saamas
paar korda elus
mõni erkpunane rong
kihutab sinust läbi
ega tule enam
kunagi tagasi
kolmapäev, 5. jaanuar 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)
Johannes Klimakusest, “Vooruste redelist”, pisarate annist ja armastusest Kristina Viin Õigeusu müstiline te...
-
Lugesin Aldous Huxley esseed "Taju uksed" (Vikerkaar 10/1991). 53. aastal manustas kirjanik indiaanlaste püha narkootikumi meskal...
-
Autorist Kirjanik Lao She Kodanikunimi Shu Qingchun Sündis 3. veebruaril 1899. aastal Pekingis vaesunud mandžu aadliku, keisri kaar...
-
Üks uurimustöö India usundite arvestuse tarbeks. Ülesehituselt mitte ehk kõige õnnestunum, aga panen selle ka siia. Tartu Ülikool ...