kolmapäev, 29. detsember 2010

Noorpoetessid- kunstnikud Kristina ja Joanna ehk
Gena ja Potsataja soovivad hääd uut aastat!

esmaspäev, 20. detsember 2010

Panin oma kunstika lõputöö blogisse. http://turvatunderuumid.blogspot.com/

Pühapäeva öö

Istume Joannaga minu juures. Mina üritan lugeda, tema laob tarot´d. Oleme juba mõnda aega nagu sukk ja saabas. Teen talle süüa ja silitan pead ning tema on minu jaoks olemas. Sest on rasked ajad, tõesti, ma pole ammu tunnetanud enese ümber nõnda lämmatavat pimedust. Hetkel pole tööd, pole aimugi, kust seda enesele leiutada, ei tea ka, mille eest maksta üüriraha. Kool on läbi, uude kooli saab astuda alles suvel, ja mina olen siia linna, aegade vahele kinni kiilunud. Looming ei edene, ideed ei hakka hargnema. Praegu ma ei leia enesele kuidagi seda õiget väljundit. Loen erinevaid raamatuid, tegelen vaheldumisi meditatsiooni ja vabastava hingamisega ning suhtlen sõpradega kodudes, pidudel, kultuuriüritustel. Inimestel ümberringi, sealhulgas minu korterikaaslastel ja sõpradel, on mured ja pained, tunnetan kannatusi nii elavalt et selg valutab ja jõuetus räsib hinge.

Kell on kaksteist öösel. Aga magada ei taha, ei taha enam sekunditki toas istuda. On vaja mõtteid tuulutada, teha pühapäevaöine jalutuskäik läbi jäise Tartu linna. Pakime end riideisse, pistame kotti märkmiku, pastaka ja paar luulekogu, et istuda Illegaardis ja juua üks tee, koos, vaikides, naerdes, uneledes, kirjutades.
On tõesti külm. Linn on tühi. Ainult raekoja platsil särab jõulupuu ja lodi, lipud lehvivad. Majad on ilusad. Enamus inimesi elavad toredat perekonnaelu, puhkavad kodudes, et hommikul minna tööle ja kooli. Kas tõesti selles linnas me elamegi? Ülikoolilinn, valguse ja vabaduse linn. See peaks seostuma hariduse, helgete tulevikulootuste ja lustliku nooruse vaimuga. Minu jaoks on ta aga ennast ammendanud. Seostuvad viletsus ja depressioon, labiilsed sõbrad- kunstnikud, kirjanikud, loomeäng ja purjus ööd.

Illegaard on täna kinni. Mis siis ikka. Suundume siis Genklubi poole, seal oleks teine variant mõnusaks istumiseks. Aga ei. Gen on täna reserveeritud. Nojaa. Vaatame Joannaga teineteisele nõutult otsa. Kas tõesti pole pühapäeva öösel lahti ainsatki hubast nurgakest peale Zavoodi, kuhu sisse pudeneda. Selle hämara põrguurka, mille väravate keeviskaheksad kuulutavad dekadentlikku lõpmatuseringi. „Kõik teed viivad ükskord Zavoodi” võiksid öelda noored tartlased, „ükskõik, kust sa oma teed ka ei alustaks”.

Allaandnult kõmbimegi Zavoodi poole, lootuses, et see on inimtühi. Hubane seal ei ole, aga sooja saab siiski. Laial tänaval, baari akende ees passib kamp purjus tüüpe. „Õu, näe, litsid tulevad!” hüüatab üks neist. Kamp dressides töllakaid ja üks vanem päss. Kahtlen hetkeks, kas pöörata ots ringi, ent otsustame siiski sisse minna, ehk õnnestub tüütajad eemale hoida. Võtame laua. Nii kui oleme maha istunud, istutab seltskond mehi endid meie sekka toolidele. „Palun minge minema,” käratan ma, „me ei taha teid siia”. „Õhhõhhõhh!” kumiseb seltskond. „Me tahame omaette olla,” Ei midagi. „Mine perse!” karjun ühele kiimas troppidest otse näkku. „Oota, mis sa ütlesid?” jõmiseb tüüp. „Ma ütlesin, et mine perse!” kordan ma. Mehe silmades välgatab valulik raev. Mõtlen, et kui ma poleks murdosa sekundi jooksul pead kõrvale pööranud, oleks ta mind näkku löönud. Vaikides libiseme kõrvallauda. Hoiame mõlemad vaikides hinge kinni ja kätega peadest kinni. „Masendav.”

Meenub, kuidas paari päeva eest üks eks mul külas käis. Kohvi joomas. Enne ärasaatmist hakkas ta mind silitama ja käperdama. „Oh, Kristina, sa oled nii armas!” „Ära tee,” ütlesin. „Kas sa peksa ei taha saada või?” küsis ta sisisedes. „Ei, ma ei taha peksa saada,” vastasin. „Ehh, Kristina, sa võtad ka kõike nii tõsiselt,” mõmises ta piinlikkusest. „Sul on aeg minna.” Saatsin ta alla uksele. Enne lahkumist oli tal veel midagi lisada. „Näed, mina küll paitasin sind... aga sina ei andnud mulle mitte midagi!” Ahah. Ma olen talle viissada krooni võlgu. Aga ma ei uskunud, et nii palju.

Pärast mõnda hetke vaikust imbub meie lauda orelimängija Joel. Kes Joelit ei teaks. Armas ja hea inimene, aga surmani tüütu. „Tüdrukud, tüdrukud, ega te minu peale pahased ei ole,” lömitab ta üle laua ja haarab meil kätest ja õlgadest kinni. „Ei ole pahased, aga tahame omaette olla, palun sind.” „Mul suri just kirikuõpetajast vanaisa ära ja naine läks ka jälle ära, mis ma tegema pean?” „Mine koju magama, kuula muusikat ja mine koju magama.” „Ma ei taha koju minna, ei taha üksi koju minna. Kas te ei taha minu juures muusikat kuulata?” „Tead, mul on kõigi inimeste tahtmistest ja hädadest kõrini, mul on praegu endal halb olla ja ma hakkan kohe nutma kui sa meid omaette ei jäta.” „Okei okei okei,” räägib orelimängija pärast pikka tüütamist. „Aga kas ma tohin teid Facebookis sõbraks panna?” „Jah, ikka tohid,” vastame Joannaga ühest suust, „aga mine praegu ära”. „Okei, ma praegu lähen, aga viieteist minuti pärast tulen tagasi,” hoiatab Joel.

Kõrvallaua töllid on haihtunud. Hoiame mõlemad Joannaga kätega peadest kinni. Ägisen, et mul ütlevad kohe närvid üles. „Joo nüüd kiiresti oma klaas tühjaks, see Joel on kohe tagasi,” ütleb ta. Järsku silman ühte endistest kõrvallaua- tüüpidest. „Ära vaata sinna, Joanna,” sosistan. Kuid on juba hilja.
 Dressipüksitüüp istub juba meie lauas ja alustab:”Ilusad tüdrukud, kas te teate, mida kõik naised tahavad ja mis on kaheksateist senti pikk... kas ma võtan kohe rahakoti välja?” Villases, kurguni mustas ja pruunis... silmitsen end ja Joannat... no ei ole väljakutsuvalt riides. „Viissada euri!” sosistab tüüp Joannale. Otsustan mehele nii siiralt otsa jõllitada kui oskan, sest sõnad enam ei aita. See väljendab meeleheidet ja raevu. Selle peale kutt leebub ja ütleb Joannale:”Kuule, see teine tüdruk on sinust armsam, sest tema on lihtsalt vihane, aga sina oled kuri.” Vaikus. „Okei, ma olengi juba minemas,” annab dressimees alla ja lahkub.
Peale seda asume Joannaga endid hirmkiiresti riidesse mässima, aga oh ei, sealt tuleb orelimängija: „Tüdrukud, ärge olge minu peale pahased, ma tahan lihtsalt...” Puksime end temast mööda ja kiirustame pooljoostes kodu poole.
„Ma ei taha enam sekunditki selles linnas elada,” sonin Joannale läbi jäise õhu koju tormates. Uskudes ja teades, et head ajad on ees, saab ainult paremaks minna. Ja ongi juba hea, päris sisimas on hea. Hea valge soe energia täis armastust ja määramatut jõudu. Andku kõiksus vabadust see ellu rakendada.

Kõik möödub. Inimese meel on muutlik nagu tuul.

neljapäev, 11. november 2010

Lemberaamat




Armastusluule kogumik


Luuletuste autorid Vahur Afanasjev, Contra, HuupI, Aapo Ilves, Kauksi Ülle, Mihkel Kera, Jüri Kolk, Hasso Krull, Leo Luks, Veiko Märka, Jaan Pehk, Kadri Pettai, Jan Rahman, Olavi Ruitlane, Priit Salumaa, Andra Teede, Kristina Viin ja Wimberg.

Illustratsioonide autorid HuupI, Marja- Liisa Plats ja Kristina Viin

Küljendanud ja kujundanud Andres Rõhu

Toimetaja Andra Teede

Tegevtoimetaja Priit Salumaa




laupäev, 23. oktoober 2010

see sügis

See sügis



Nätsked niisked sügisesed lehed
nagu elatud päevad ja lühike lapsepõlv.
Kollased, punased, oranžid ja pruunid.
Põhiliselt mäletad iseenese emotsioone,
hirmu, häbi, kurbust ja rõõmu,
puude praginat koldes,
mitte seda, mis päriselt toimus
samaaegselt väljas
tuhandete toonide tihedas liikluses
vihmas ja tuules.

Vesi seob, õhk seob, maa seob elu
päikese paituses aegapidi edasi.
Tekivad uued mõtted, uued oksad ja pungad.
Neis on lootust, loovust, lohutust.
Sina võid. Sina võid liigelda
puude taga metsas heletumeroheluste
vahelduvvoolus,
kuulata kulunud tihnikute sooje salasosinaid,
hoides pihus ühtainust tillukest lehte
siin ja praegu keset seda linna
vihmas ja tuules.


***


KOLLASED, PUNASED, oranžid ja pruunid.
Kõik kõduneb, kõik kaob käest.
Ma pean siit põgenema, see linn rebib mu tükkideks.
Rakkhaaval, tasahilju, väga aeglaselt.
Pakin asjad, sõidan maale. Ei, mitte kauemaks
kui ainult paariks päevaks,sest linn
hoiab mind nähtamatut nööripidi enese küljes kinni.
Ja seal, maal, kisuvad omaksed teistpidi lõhki, sõnadega.
Sõidan maale koera pärast.
Ja nende üksildaste uneluste pärast, mida koos loomaga
ikka mööda metsi ja kraavisid on põues kantud.
Vaatan bussiaknast mööduvat elu ja muretsen,
kas loom enam tunnebki mind ära.
Nii ammu pole end näole näidanud.
Tegelikult vilksab see murelus minus
igal õhtul mööda. Siis püüan mõttes
koeraga rääkida. Et ta ei pahandaks,
et ta saaks hakkama ilma minuta,
sest niimoodi peab.

Vanematekodus on hubane ja soe.
Aga mul pole siin kohta.
Siin pole nurgakestki, mis oleks minu moodi,
kus saaksin rahus olla.
Ainult väljas, ainult metsas ja metsade taga,
seal linnas, nende katkiste andekate inimeste juures
on minul väheke ruumi.
Minu sõbrad ja kaaslased, ainult nende kõrval
saab pisut hingata.
Nemad on minu moodi. Neis on õhku ja umbsust üheaegselt.
Neis on vabaduse paine.

Kollased, punased, oranžid ja pruunid.
Alles hommikul saan loomaga kokku.
Öösel oli olnud ulapääl.
Ema on mind ikka narrinud, et mina ja meie koer
oleme nii ühtemoodi.
Kui on vaja minna, siis on vaja minna
ja mitte miski ei saa takistada,
mitte keegi ei saa keelata. Siis on sööst.
Unesegasena, veel poole teadvusega und nähes kuulen
talitsematut segadust, rõõmu ja lõõtsutamist.
Tunnen külma niisket niutsumist vastu oma põske
ja sekundipärast on terve see hiigelsuur
must, porine, ägisev, halisev,
kiljuv pika külma ninaga olevus
minu kõrval voodis.
„Sa tulid, sa oled elus, misasja,
ma suren kohe, ei ma ei sure,
ma ei anna sulle andeks, ei, kõik annan andeks,
appi, appi, hurraa, tule, lähme nüüd,
lähme õue, metsa, koos, nendesse hetkedesse
kus ainult meie kaks oleme maailma kõige õnnelikumad.”

Ent mina olin uuesti magama jäänud.
Oli vaja veel unesid töödelda.
Siin voodis pole ammu magatud
ja võõrsil on palju elatud.
Teiskorda ärkan pärastlõunal.
Pole kedagi. Koer on kusagile õue jooksnud.
Teen kohvi, tuima unelusega vaatan aknast
 neid sügisrõskeid maastikke
ja sean end allaandnuna rahus Rilket lugema.

Kõik kõduneb, kõik kaob. Hakkab juba hämarduma.
Järsku tabab mind määratu sööst.
 Appi, hurraa, ma pean kohe minema õue,
kus on koer, kus olen mina,
ma tahan seda seda sügist,
seda kõdu, neid oksi ja kaduvust,
seda värskust, mida linnas ei ole.
Tahan püherdada selles kõdus ja ligas ja lagas.
Tahan seda sügist enda ümber,
suus ja silmas ja üleni tunda.
Topin jalga kõige suuremad kummikud,
pähe isa vanunud suusamütsi
ja lähen ja kaon.

laupäev, 16. oktoober 2010

KALLIS KUI SA VÄHEGI SAAD
ära enam kunagi armu
ära jookse tallinna bussile
öösel kell kolm
ära joo ennast silmini täis
selleks et öelda tere
ära saada sellele
vanale kõrbehundile
tobedaid kirju tal on
niigi tegemist
ära poe sellele heale
patsidega poisile
kaissu kui on kurb ja külm
ära enam kunagi lase selle
kirjaniku uksekella ihuüksi
pimedas ja tuisus
ära vaiki koos selle teisega
kaks tundi vastu hommikut
tilkuva räästa all
ära mitte mõtlegi
meeleliigutusest nutma hakata
kui taevast langeb
esimest lund
selles pole kunagi midagi uut
romantika on ogar
varjumäng koopaseinal
ära ole rumal
ära tee mitte midagi
püsi paigal armasta end ise
elu on niigi raske

reede, 8. oktoober 2010

NAKatus!

                          Plakati autor Marja-Liisa Plats


Rühmitus Tartu NAK pole ammugi enam pelgalt kirjameeste selts.  Läbi aastate on NAKi ringis liikunud kauneid ja andekaid kunstnikisikuid.  Nii mõnigi NAKi igiliige on muuseas tuntud ka visuaalkunstnikuna.  Aapo Ilves oli suurepärane graafik enne kui hakkas geniaalseks fotomanipulaatoriks. Koos Vahur Afanasjeviga, kes on harrastanud filmikunsti,  teeb Ilves kaastööd kuulsa kunstniku Allah Pugatschova blogis (http://pugatchova.blogspot.com/ ).  Priit Salumaa on tuntud fotograafina. NAKlased on üleüldse kirglikud fotograafid, meelisteemaks  akt.  Alates aastast 2008 on NAKiga liitunud kursilane Albert Gulk  ning tänaseks Kõrgema Kunstikooli lõpetanud noored kunstnikud Marja- Liisa Plats, HUUPI ja Kristina Viin.
Olete oodatud avamisele  14.10.2010 kell 17.00

esmaspäev, 20. september 2010

Pihlakad põlevad verandal
Päev pole veel jahtunud
Kas tead kui hea siin on
Aga ikkagi kuidagi vilu
Tule istume üksteise sisse
Kahena ühte kesta
Veri saab paksem ja soojem
Ma näitan sulle karget sügistaevast
Ja sina ilmutad fantoome
Oma punasest pimikust

***

Ja ta sõidab ja sõidab ja sõidab
Jalgrattal läbi lompide
Päike leegitseb roostetand lehtedes
See uni ei lõppegi ära
Ja ta sõidab ja sõidab ja sõidab
Paremal kõõritab vikerkaar
Vasemalt tungib viinakuu sõõrmeisse
Pööraselt ilus sügis
Ja ta sõidab ja sõidab ja sõidab
Pisarad voolavad palgeilt kaelale
Kurgus nöörib valus hingatagi
Kaaslane väntab paar meetrit eespool
Tema ei tea ja võib-olla teabki
inimese mured ei saa kunagi otsa
Öösiti tõstab lapsepõlvekodus
Raskeid sektsioonkappe ühest seinast teise
Koledas köögis on hiigelsuur ujula
Hele ja puhas ja vett pole põhjas
Kitsas koridoris kus tuled ei põle
Kohtab ta lumivalget kassi
Ja ta sõidab ja sõidab ja sõidab
Vikerkaar niriseb põskimööda alla
Kurbus sillerdab maanteelompides
Lõputu ärkvelunenägu
Mis ei saagi otsa
Mis ei leki mitte kunagi
Mis ei lase endast välja
Tahaks ärgata karjub ta endamisi
Tahan üles ärgata
Kas kuuled?

teisipäev, 7. september 2010

Silmapõhi


Minu silmapõhi, täiesti ainulaadne
Vahetult enne ärkamist nägin oma teki pealispinda. See oli suur lapitekk, mis kujutas euroopa kaarti. Ainult et Baltikumi ja üldse kogu endist NSVL-i piirkonda kattis suur nimetu beebiroosa mass. Saaksin ilmselgelt kere peale kui päriselt säärast kaltsu tekina kasutaksin.
 Olen Eestist väljas. Kergel läbisõidul mõjusid Läti ja Leedu sedapuhku nagu mööduv depressioon. Poola restoranis olid kõikuvad lauad, kelner ei osanud ei vene ega inglise keelt, köögist tuli nõukaaegse koolisöökla haisu ja kohe-kohe hakati mängima kohalikku sülti. Kõikjal asjatasid ringi vuntsidega mehed ja poodides olid teenindajaiks vanamutid, mitte kaunid geelküüntega tibukesed nagu meil. Tänaval andsid kaks joodikisikut teineteisele täie tõega pasunasse. Jah, ja ilmselt säärane ksenofoob olen seetõttu, et ei mõista nende keelt. Tšehhis algas juba üsna tänapäev, ilus on ta, ja ikka seetõttu, et olen imetlenud mõnda sellemaist kunstnikku ja kirjanikku. Ning Austria on kõige selle kõrval juba tõeline sanatoorium.
 Linzis on toimumas igaaastane Ars Electronica festival. Eksponeeritud on lugematul hulgal keskkonnateemalisi kunstiprojekte, animatsioone, bio-arti.
Tutvusin toreda Hiroshi Ishiguro uusima geminoidi Telenoidiga. Telenoid on äärmiselt sõbralik ja suhtlusaldis pehme silikoonkestaga robot, kellele meeldib inimestega kallistada ja juttu puhuda. Tegelikult vahendab Telenoid hoopis teise inimese poolt lausutud sõnu ja miimikat, kes istub eemal ja näeb meid arvutiekraanilt. See on ilmselt tulevikumeedium eemal viibivate sõpradega kallistamiseks ja vatramiseks, kasutades vahemehena pehmet robotnukku. Eriti meeldib minimalistlik Telenoid muidugi naistele ja lastele. Ishiguro tuntuim teos on robotkoopia temast endast. http://spectrum.ieee.org/robotics/humanoids/hiroshi-ishiguro-the-man-who-made-a-copy-of-himself
Samuti on näiteks leiutatud süsteem, mis võimaldab halvatul silmaliigutuste abil kirjutada ja joonistada, info projitseerub ekraanile. Niisugune leiutis oleks "Liblika ja tuukrikella" kirjutapanemisel kõvasti marjaks ära kulunud. Ma pole jõudnud paljudesse projektidesse süveneda,  kõiki töid endises hiiglaslikus Tabakfabrikus ja uues Ars E. Centeris vaatamas käia. Idee poolest võlus mind Adam Zaretsky äramärgitud idee, mis selgitabm et on võimalik arendada olendeid, kes on pooleldi loomad, pooleldi taimed ning omistades ja tootes kloroplasti, on nad võimelised toituma suurelt jaolt päikeseenergiast, vähendades seega meie ökoloogilist jalajälge.
Muuseas mängiti üleeilsel kontserdiõhtul põhiliselt Arvo Pärdi teoseid, tema Lamentate, mis on pühendatud Anish Kapoorile ja tema skulptuurile  “Marsyas”, ajas oma vägevuses kananaha ihule küll.

esmaspäev, 6. september 2010

„kui naine ütleb, et armastab lilli, aga unustab nende eest hoolt kanda, ei saa ta öelda, et armastab neid”
E. Fromm

eks ikka elus
peavad ühed õppima õrnust
teised taipama tugevust

tulin koju pikalt reisilt
üks hüljatud olend
hingitses aknal
küürus ja kortsus
ehk mitte veel laip

õudusest krampis
tormasin vee järele
kastsin palusin
vabandust
kuulsin kuis ammutas
janune elu
mahl nirises
soonipidi üles
ta liikmed paisusid
kui kättemaks

õrnusest kahvatu
ahmisin õhku
tabamatuil hetkil
tärkas tahe troonile
kõikvõimas elujõud
kõrgus mu ees

ma langetasin
alandlikult pea

pühapäev, 29. august 2010

Seest tuli üks vahva puntratants

ajakurjanik kristina viljandi folk 2010 http://www.lounaleht.ee/?page=1&id=4848


Seest tuli üks vahva puntratants


XVIII Viljandi pärimusmuusika festival ehk rahvakeeli Viljandi Folk sai sel suvel tantsule pühendatud. Teema „Seest tuleb üks tants“ väljendus ülemeelikult juba Tõnu Kuke kujundatud suursündmuse logol, millel on kujutatud lõõtspillist välja kasvavat tantsujalapuud.

Lustakas embleem äratab lähemal vaatlusel rikutumas silmas üsnagi erootilisi nägemuspilte. Sealjuures ei saa kiitmata jätta kujundaja ilmselgelt sihilikku pahupidi huumorit ja tugevat absurditaju.

Tõepoolest, tants nagu ka igasugune muu loominguline väljendusviis tuleb ikka seestpoolt, vabastades inimese füüsilisi ja vaimseid piire, ühendades sõpru, armastajaid, kogukondi, rahvaid ja ajaloolist kultuurilugugi pärimuslikest tantsudest urbanistlike variatsioonideni välja. Ja nii nagu lugejagi on usutavasti täheldanud, et pärimuslik kultuur üha rohkem populaarsust kogumas, kaunis ja oluline, tõestas seda ka tänavune pärimusmuusika festival.

Jaani kiriku ette vallikraavi oli sel aastal laotud tantsupõrand, kus õpitubades rammestavale suveleitsakule vaatamata väsimatult jalga keerutati, tutvudes Poola, Hispaania, Venemaa ja mitme teise maa rahvatantsudega.

Viljandi spordihoone vanasse osasse oli aga rajatud tantsuteater. Eurovisioni lauluvõistluse võitja Aleksander Rybaki taustatantsijatena tuntuks saanud Norra tantsutrupp Frikar osutus oma sürrealistliku etendusega „Mjølk“ niivõrd ligitõmbavaks, et ehkki saal mahutanuks ligi viissada inimest, ei mahtunud suur hulk huvilisi lihtsalt piletikontrollist läbi ning oli seetõttu sunnitud elamusest loobuma. Ent mõned usinamad, kel õnnestus sisse jõuda, kiitsid truppi taevani.


Armas-napakad vene poisid

Festivali päälik Ando Kiviberg oli seekord südameasjaks võtnud ka programmivaliku. Kava sai loomulikult rikkalik ja hea.

Publiku kirgliku poolehoiu võitis Piiteri ansambel Otava yo (Отава ё). Nendesse armas-napakatesse poistesse oli lihtsalt võimatu mitte ära armuda. Russian beat´i viljelev grupp esitas vanu tuntud ja seni tundmatuid vene rahvalaule, esitledes seejuures virtuoosset torupilli, viiuli, kitarri, basskitarri, vene gusli ja löökriistade käsitsemise oskust.

Lisaks tempokale tantsutamisoskusele jagab lõbus kamp ka vene külaromantika humoorikat biiti: lava ehtisid pesunööridel rippuv väljaveninud pesu ja sokid, saunavihad. Palavusele vaatamata jäid poisid stiilseiks – läkiläkid peas ja maikad seljas ning ühel kitarrimeestest kärtspunased nu-pagadi-trussikud kelmikaid puusanõkse õilistamas.

Niiviisi hoidsid nad tundide viisi ülal nii meeletut kütet, et tantsust hullunud rahvas neid enne lavalt minema ei lasknud, kui üks korraldajaliikmetest reedeöisel kontserdil bändi eest välja astus ja palus neil minna lasta − muusikud on ka inimesed.
Ülimalt heatujumuusikat mängis rahvusvaheliste tiitlitega pärjatud Ale Möller Band Rootsist, oma eksootilise kooslusega mõjusid nad tõelise mutionupeona. Vaimukas koosluses põimusid Quebecki, Lääne-Aafrika, Kreeka ja Skandinaavia kõlad, millesse rahvas ennastunustavalt käsi plaksutades märkamatult sisse sulas.


Eesti publikuhullutajad


Paljude kaasakiskuvate välismaiste bändide kõrval hullutasid publikut ka eesti folkansamblid. Näiteks Zetod, kes oma tuntud headuses sobivad kõigile. Jõulist „regirööki“ esitas folk-rokkbänd Nikns Suns ehk võro keeli Purõja Pini. Uut plaati tutvustas Celia Roose oma lüürilise pundiga Suurõ’ pilvõ’.

Folkansambel Svjata Vatra mõjus järve ääres tehtud purjevarjuteatri taustana suisa tuliselt ning Pantokraatori esinemine koos Lauri Saatpalu ja Triinu Tauliga oli värske ja üllatav.

Torupillimeister Ants Tauli tütardest Triinust ja Anust ei maksa rääkidagi. Kui need pöörased ungarlaste Csürrentö esinemise ajal lavale tungisid ja lõõritama kukkusid, tekkis küsimus, kas tegemist pole mitte jumalannadega. Sel viivul ununes kõik muu.

Festivali programm oli tihe ja kõikjale polnud puhtfüüsiliselt võimalik kohale jõudagi. Kokku toimus 70 konserti, lisaks õpitoad, ööülikool, filmiprogramm, näitused ja nõnda edasi. Programmiväliselt sain suurepärase kunstielamuse Viljandi uue kunsti muuseumis eksponeeritud kunstiakadeemia soome-ugri ekspeditsiooni muljetest kokkupandud näituselt „Komiromantika“, see on avatud 1. augustini.
Samuti soovitan soojalt tutvuda ansambliga Maikameikers, kelle esinemist võis näha klubis Puhas Kuld. Sellele punki, jungle- ja diskomuusikat ühendavale bändile võiks ennustada kuulsusrikast tulevikku eeskätt tänu solist Alan Proosa peaaegu prohvetlikuna mõjuvale esinemisele. Need mehed teevad laval pillikäsitsust improviseerides ja dub-tehnikat kasutades puhast kunsti.


Eesti oma vuudstokk


Kuid ega krõbedat piletihinda maksmatagi festival nautimata jää. Üks vahva päikesest võetud meremees seletas, kuidas tema kontserdile piletita sisse libises: „Pistsin ühele tüdrukule, kellel oli endal pass kaelas, käe sügavale pluusi alla ja möödusin kontrollist temaga samal ajal suudeldes, ilma et keegi oleks jõudnud midagi küsidagi.“

Paljudel folgilistel olid omal pillid kaasas ja lõbusad seltskonnad kumisesid ka kõikjal teispool kontserdiväljakuid. Käharpäised Pärnu poisid Julius Koppel ja Kalle Pilli panid Pärimusmuusika Aida ees ise lõõtsa ja kitarriga kontserdi püsti. Lummatud rahvas kogunes tiheda ringina noormeeste ümber ning avatud pillikast moosekantide jalgade ees täitus kibekähku kahekümne viie ja isegi sajakroonistega.

Võrumaalt pärit kunstnik Albert Gulk on olnud aastaid usin folgikülastaja. Tema eelistab üritusel lihtsalt sõpradega õlut juua, inimesi vaadata ja joonistada. Ent sel korral osales Albert ka meestetantsu toas. „Kõigepealt anti rahvale kast õlut. Siis ma vihtusin tundide kaupa tantsida, kuigi ma ei jõudnud ja higi lahmas, aga tantsisin ikkagi!“ rõõmustas Albert.

Tuleb tunnistada, väike naps käib ikka folgi juurde. Kohtusin festivalil kunstikooli aegsete sõpradega, kes ringis kitarri tinistasid. Osakonna legendaarsed naljalood lõid taas kord kooris kõlama: „Sööstan läbi kõrrepõllu, mõlemas käes poolik, päev on ere, vili sirgub, olen alkohoolik...“

Kuid mis see Viljandi pärimusmuusika festival ikka muud on kui üks vana hea eesti oma vuudstokk, kus mättal istuvad kõrvuti president Ilves ja rahvalaulik Ilves, napsulemb ja karsklane, habetunud vanataat ja tillukene laps. Tantsitakse ja lauldakse, kohatakse sõpru ja tuttavaid, kellega muul ajal teed kokku ei pruugi viia. Kaotatakse ja leitakse.

Mõni leiab uue armastuse, mõni kaotab näiteks kingad. Siinkirjutaja kaotaski suures rahvasummas asukohti vahetades oma kingad ära, ent leidis õige folgilise kombel paljajalu festivali väisates mitmeid vanu ja uusi tuttavaid, põnevaid muusikaelamusi ja tantsis ennast valla. Kohtume folgil!


Autor: KRISTINA VIIN

neljapäev, 12. august 2010

Ekspromt

http://www.youtube.com/watch?v=ShHP6DRjcqE&feature=player_embedded
algaja rõõm ehk juba või alles teist korda jõudis kohale, et ka luuletamine võib päästa näljasurmast. esinesime eile NAKiga Tartuffil, nädala eest Kütioru filmifestivalil.

neljapäev, 5. august 2010

facebook on edumaailm
päevast-päeva laigid sõprade postitusi
neid kes on sinust edukamad, ilusamad, vaimukamad
ja laigid iseennast siis kui sind laigitakse
nagu päriselus

aga sellest ei maksa kunagi kirjutada
et oled kurb või väsinud või hirmunud
seda ei laigi keegi
inimesed armastavad rõõmsaid ja edukaid
energiad kanduvad ju edasi
ka facebookis

mõni üksik sõber tuleb päriselus
ütleb kullake sa oled nii kinnine
oma teeseldud avameelsuse maski taga
tahan näha sinu kurbust ja väsimust ja hirme
tahan sind päriselt tundma õppida


***
Lõhn

Koristan. Pakin oma riideid lahti ja kokku,
suuremast kapist nüüd juba väiksemasse.
Hilpe on palju,
hulgima jao tahaks minema visata.
Ja lugematud tühised mälestused koos nendega.
Edasi, ikka edasi.
Üks seelik on nii kena,
ainult pihast poole kitsam kui ma ise.
Aga ära ei viska, ehk kunagi,
ehk ükskord olen poole kergem ja astraalsem,
lihtsam ja sujuvam.
Ühel kleidil on Itaalia lõhn, kauni mägilinnakese lõhn.
Selle viskan ära, liiga räbal on ta, liiga narts.
Ühel sallil on selle mehe lõhn veel küljes,
tema kodu lõhn, eduka ja ilusa elu lõhn.
Kuidas võiksin seda maha kanda?
Nagu reliikvia pistan ta kappi,
kuigi ei tea, kas ka kannan.
Ühel jakil on teise mehe lõhn,
tummise higi ja seikluse lõhn.
Selle peaks küll ära pesema,
ehk kunagi õnnestub tagasi anda,
külma eest selga voolitud kalts.
Ja vanaema lõhna,
vanaema kingitud rõivaste peent lõhna,
puhta ja väärika kodu lõhna
võiks hingama jäädagi.
Enamusel neist on ikkagi minu lõhn,
pesupulbri ja seismise lõhn,
talve ja suve lõhn,
segaduse ja selguse lõhn,
aegade hais.
Peseks nad kõik ära ja asetaks kappi
või topiks suurde musta kotti
ja viskaks kõik minema.
Või paigutaks iga hinguse
omaette karpi,
seoks uhke punase paelaga kinni
nagu kingitused, mida ema
vastu jõuluõhtut hoolega pakkis
kui olime väikesed.
Niimoodi ma kükitan
kirevate hunnikute vahel
nagu sombune siil piimakausis,
suveleitsakust umbne ja higine,
aegade vahele kinni kiilunud.

***
(2009)
saame kord kokku ja läheme lahku
elu on unelm-ei otsa ei äärt
kui mina mäletaks enese sündi
teaks oma surma ma peast juba ka

läheme kokku-saame kord lahku
unelmais näen oma otsa ja äärt
mina tean peast ju, et varsti ma sünnin
ja mäletan paljusid surmasid ka

***
(2009)

õues on jahe
ja ilm on sompus
aga tuju on lahe,
sest rõõmsaid pilte
maalib meile
marko kompus

:D

kolmapäev, 23. juuni 2010

nii suur vabadus
et polegi kusagile minna
istun verandatrepil
süda on suur ja külm
paplipilved mööduvad
kui üksildased planeedid
päike pleegitab naha valgeks
puudes õõtsub igivana tuul

polegi kusagile minna
lenda või lõunasse prostituudiks
hakka pariisis tänavakunstnikuks
roni mägedesse kerjusmungaks
või rooma soomaale ussikuningaks

nii suur vabadus
ja polegi kusagile minna
istun verandatrepil
aed on suur ja tasane
suvi hingab
raskete pojengide vahel
olen vanatüdruk vaarema
väike süütu tüdrukutirts

***

mul hakkas sel hetkel
kogu keha valutama
kui sind nägin
sain ühekorraga
sünnitusvalud
sünnijärgse trauma
juuksed läksid halliks
otsaette tõmbus korts

aga süda juubeldas sees
kusagil horisondi piiril
miski polnud pärisem
kui see hetk

tegelikult ma valetasin
võib-olla pole ma sind
kunagi näinud
aga sa oled kusagil
minu sees
päriselt olemas

neljapäev, 17. juuni 2010

Luuledebüüt Vikerkaares

Debüteerin seksi ülistava erootilise poetessina vastses juunikuises Vikerkaares. Saatsin toimetusse hunniku erinevaid kurbi, kibedaid, aga ka elujaatavaid tekste, välja valiti siiski need, mis pajatavad peamiselt kepist ja kanapraadimisest. :)

reede, 11. juuni 2010

Tänases Postimehes

on artikkel minu lõputööst. http://www.tartupostimees.ee/?id=275045

Lõputöö

Lõputöö on edukalt kaitstud. Minge kaubahalli vaatama! Ja kindlasti proovige sees lesida. Kõikide armsate toetajate nimed on kirjaliku töö tagumisel lehel ära märgitud ja tänatud. Nüüd saab mõnda aega lugeda, kirjutada, veini juua, vedeleda... :) Mõne aja pärast lisan blogisse fotod.


Tänan armsaid sõpru ja toetajaid: Sven Vabar, Mart Velsker, Carolina Pihelgas, Maret Veldre, Raivo Kelomees, Aare Pilv, Kristiina Hüvato, Vahur Afanasjev, Mare Sabolotny, Madis Asu, Peeter Piiri, Janis Alver, Aapo Ilves, Lili Pilt, Joanna Ellmann, Hasso Krull, Liisa Veber, Einar Viin, Sylva Viin, Merilyn Viin, Liina Viin, Silja Valdner, Margarita Mürk, Maia Tammjärv, Raul Keskküla, Kaupo Karelson, Kaisa Eiche, Mari Sarv, Lauri Tamm, Laila Talunik, Mati Karmin, Andrus Kasemaa, Jaanus Kivaste.


Siin Al Paldroki suurepärane retsensioon:

Kristina Viina diplomitöö “In Utero” uurib eskatoloogilist nostalgiat. Eskatos – tähendab siis maailmalõppu - suunatud maailmalõpu poole. Aga samas on see ka tagasipöördumine algusesse. Nostos tähendab otsetõlkes kojuminekut, Algos – valu. Nagu keeleteadus, nii ka filosoofia, arendab edasi sõna „nostalgia” täpset tähendust: algselt on tegemist „hääbumise ja igatsuse seisundiga, mille on põhjustanud sünnikohast eemalolekust tingitud painav kahjutunne: koduigatsus; [seejärel] melanhoolne igatsus mõne ihaldatud asja järele või millegi järele, mida pole kogetud; [lõpuks] rahuldamata jäänud ihalus”.

Lisaks sellele tähendab „nostalgia” igatsustunnet kellegi või millegi järele. Samas uurides termini „nostalgia” etümoloogiat, mis annab meile selle mõiste täpse sisu, näeme, et see on pisut erinev filosoofide pakutud tähendusest. Nost-algô liittegusõnana tähendab „hingepiina kannatades kedagi või midagi ihaldama.” Eelpoolöeldut aluseks võttes näeme, et nostalgia võib mõnel puhul olla seotud millegagi, mis leiab aset tulevikus.

Nii nagu nostalgia ei tähenda tingimata minevikku suunatust, siis ei tähenda ka

emaüssa minek tagasipöördumist, vaid sama keskkonna loomist ehk siis Utoopilist tuleviku ühiskonda. Utoopiate motivatsioon on seesama eskatoloogiline nostalgia. Utoopia - Paradiisi maa peale ehitamine. Nagu teoloogias taevane jeruusalemm. Paradiis on paik, kus kõik on turvaliselt kodune, “liikumine ringis tuttavate asjade keskel” ja isegi täpsemalt öeldes “igav”, igavene infantiilne relaksatsioon. Sama seisundini pürgib ka Viin selle diplomitööga. Selles keskkonnas ei toimu midagi ootamatut, võõrast. Eriti hästi tuleb see välja saksa keeles, kus siis



HEIMLICH – HEIM HEIMAT – unHEIMLICH

Õdus – kodu – õudne



Muumitroll ärkas enneaegselt talveunest ja kogu maailm oli teistsugune, kodune muumiorg oli muutunud õudsaks. Siis ta lõi endale keset seda valget lagendikku mööblist pesa ja tundis end turvaliselt. Tühjus ja lagedus on nii mütoloogias kui filosoofias midagi kurjakuulutavat ja selleks ülesaamiseks on tihti vajatud religiooni ja jumalat. Jumal ongi tühjuse võrdkuju ka visuaalkunstis – tyhi ruum tähendab jumala kohalolekut.

Psalm 21 Taaveti laul

Kui ma ka kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga.



Sartre, keda ka Kristina Viin siin korduvalt on tsiteerinud, ytleb, et inimese vabadus seisneb selles, et ta viibib täielikus tyhjuses, seismine kuristiku serval ja miski ei hoia.

Kirkegaard räägib sellest samast kuristiku servast, aga tema hyppab kuristikku uskudes, et miski teda pyyab. Usuhüpe, all on udu, aga sa hüppad, sest see ei ole tähenduseta.

Sartre seda ei leidnud ja tema lõpetas oma elu enesetapuga.



Looteasend on teine selle teose märksõna. Kui inimene paneb end põlema, siis põledes tõmbub ta looteasendisse. Mul on selline kogemus elus olnud, aga muidugi katse läbiviimiseks pole vaja tingimata nii ekstreemseid vahendeid kasutada. Samuti teeb ka põlev tikk. Sama asendi võtavad sisse ka restoranilaual kuumal pliidil elavalt grillitavad krevetid, kui vastu klaaskaant pekseldes on nende kered roosaks ja liikumatuks rabeletud.



Nüüdsama Diverse Universe Euroopa tuuril tegime performance “The Beauty of The Car Accident”, mis põhines ühe osaleja tõestisyndinud isiklikul kogemusel, kus alkoholi ja nartikootikume täistuubitud juht kaotas kiirteel auto yle kontrolli ja paarteist korda yle katuse käinud ja 180 kraadi all maandunud masinas tagaistmel maganud kaasreisijad isegi ei ärganud. Kui juht nad siis lõhkise bensiinipaagi hirmus läbi klaasikildude välja lohistas, tõmbusid shokis verised kehad põõsaste vahel looteasendisse.



Kui rääkida “In Utero” idée aktuaalsusest, siis peab mainima et relaksatsiooniihalust on õhus. Eelpool nimetatud selsamal tuuril, siis paar nädalat tagasi, eksponeeriti Pariisi tänavatel ratastel moodulit, millel oli pehme must tekstiilist sisemus ja millesse kunstnik kutsus inimesi magama. Peaaegu helikindlas ruumis metropoli kära unustades nägi vaid korstnataolise luugi kaudu tükikest helesinist taevast ja pilvi. Ja kui nüüd tõsisest rääkida performancekunstist, ja relaksatsioonist, siis nädal tagasi sulgusid Moskvas 6 vabatahtlikku kosmosemoodulisse 520 päevaks.



Autori isikupärast lähenemist ja loomingulisust hinnates tuleb öelda, et kindlasti on preili Viin lähtunud oma küsimustest. See ei ole vaid projekt, vaid kunstnikul on eksistensiaalne seotus teemaga, mis on väga tervitatav lähtepunkt igasugusele loomingulisele tegevusele. Samas minul isiklikult emaüsa igatsust ei ole. Kui tsiteeritavad Lacanid, Adamsonid, Bachelardid ja Kundera tegelased põevad kollektiivset Oidipuse kompleksi, siis on see nende endi probleem ja ma oleksin märksa tagasihoidlikum selle kanaliseerimisel kogu inimkonna pärusosaks.



Seaksin üldse kahtluse alla selle matriarhaalse egotripi, et tagasi algusesse minek on võrdsustatud emaüsaga. Kui minna tagasi algusesse, siis hakkas kõik ikka suure pauguga ja Kaplinski luuletuse asemel peaks alustama Orelipoisi tsitaadiga



Tahaks tagasi väikeseks poisiks

Tahaks tagasi spermatosoidiks



Aktivism ja kollektiivne pingutus, kui kõik koos vallutasime selle sügava oru, paiskusime tornaadona nagu hunnide võitmatu armee, TSINGIS KHAANi mongolid valged sabad taga üle finishijoone. Kui otsida kõige algust, peaks Skulptuur vaikselt tuksuva emaüsa asemel olema hoopis hiigeltürbel, kust kunstinautlejad saavad võimaluse valges limakostüümis helikiirusel paiskuda tuhandete omasuguste seas sooja tunnelisse, teisi jalge alla tallates jõuda esimesena pärale ja alfana röökida võidurõõmust. Seepärast ihaleme me mitte turvatunnet ja infantiilset peidupaika vaid armeed, korporatsioone, parteid.



Kristina Viina teoreetiline töö on pihtimuslik ja siiras, hea sõnakäsitlusega ja hästi loetav. Loogiline ülesehitus ja narratiiv, sügav filosoofiline ja kogemuslik mõõde ja selge intellektuaalne selgroog. Oma seisukohad leiavad tuge maailmakultuurist, sidusus on loomulik ja nauditav. Enne Kristina lõputöö lugemist-nägemist võtsin kokku Ferrodrummi kvaliteedikontrolli nõukogu liikmeist ühe diplomeeritud filosoofi ja teoloogia doktori ja vestlesime soojenduseks sellel “emaüsasse naasmise” teemadel. Paaritunnise elava keskustelu käigus üles kerkinud märksõnad, motiivid, tsitaadid olid minu üllatuseks muu hulgas pea kõik mingil viisil olemas ka hiljem loetud Viina teoreetilises töös. Praktiline osa, skulptuur ise on teostatud eesmärgipäraselt. Idee materialiseerimisel annab eri meediumite ühendamine nauditava lõpptulemuse, mille kogemiseks peab objekti ka sihtotstarbeliselt kasutama. Eksponeerimisel vajaks ta ideaalvariandis oma ruumi. Toimimaks tõelise “isoleeritud heaoluruumina”, emaüsaunelusena eeldab skulptuur muidugi täielikku suletust. Kunstnik leidis peale eksponeerimist ka ise, et grupinäitusel teiste kunstiteoste vahel, peaks sissepääs külastaja sisenedes sulguma.

Võib öelda, et diplomitöö ületab oma mahult ja sügavuselt kindlasti bakalaurusele kehtestatud standardeid ja skulptuur on täiesti näitusekõlbulik.










teisipäev, 4. mai 2010

Oksjon



Olete oodatud Tartu noore kunsti kevadoksjoni näituse AKT! avamisele
restoranis Volga 6. mail kl 17.
Oksjonitöödega saab tutvuda alates näituse avamisest Volga restoranis
ja internetiaadressil www.lmk.ee/akt.

Oksjon toimub 27. mail kl 19. Oksjoni viib läbi Georg Poslawski.


Külli Hansen
Tartu Loomemajanduskeskus
510 6865

Kaisa Eiche
Tartu Kunstikuu
510 5575

Kiwa
näituse kuraator
5399 4864

kolmapäev, 28. aprill 2010

Toetage Kristina lõputööd!



Mina, Kristina, lõpetan sel suvel Tartu Kõrgema Kunstikooli. Selleks on lõputööna tegemisel suur emaüsk, mille olulisim funktsioon leidub skulptuuri sees. Osalusskulptuur „In Utero” on suur munakujuline emaüska meenutav objekt, millesse näitusekülastaja saab välismaailma eest peitu pugeda, taaskogeda privaatsele sünnieelsele kogemusele lähedast atmosfääri „ema kõhus“.

Teose idee tekkis teooriast psühhoanalüüsis, mille kohaselt on kõigisse inimestesse kodeeritud tung põgeneda tagasi emaüska- sooja, turvalisse, pehmesse, kaalutusse, väliskeskkonnast eraldatud ruumi, saada üheks ema kehaga. Sellest lähtuvalt püüab kunstnik läbi kunstiobjekti regenereerida sünnieelset kogemust ja pakkuda inimesele võimalust kapselduda skulptuuri kui teraapilisse otstarbega objekti.


Vormi sisse on paigaldatud helitehnika, nii et inimene kuuleb võimendatud, summutatud kujul „ema” südametukseid ja muid sisehääli.

Väliskoor on kergelt läbikumav ja reljeefselt sooniline. Selle sees on veekeskkond, milles omakorda hulbibki kõrvakujuline paadike, mille pehmesse voodrisse saab inimene mugavalt sisse vajuda. Tekib välismaailmast eraldatud omaruum.

Kunstnik Kiwa aitab luua teosele kõige lahedamat helikeskkonda ja vaatab, et minu lõputöö kontseptuaalses ja kirjalikus osas segaseks ei kipuks, Lauri Tamm suunab tehnilist taipu.

Probleem on aga selles, masu tingimustes ja kulka vaesuses ei ole mul selleks koolitööks raha. Ja isegi mu pliiatsid on sentimeetriseks kulunud ja otsast närituks saanud. Minu paberitega kunstnikukssaamise lõputöö valmimist on mai lõpuni võimalik toetada 10, 25, 50, aga ka 100 krooniga.

Minu projekt on innovatiivne ja väljakutsuv. Osaluslik skulptuur on Eesti kunstis laialt juurutamata mõiste, kuid rahvusvaheliselt on selle nähtusega tegemist läbi erinevate 20. sajandi kunstivoolude, nii traditsiooniliste kui elektrooniliste raames.

221019384376




kolmapäev, 14. aprill 2010

Värvuline


Olin terve öö modelleerinud keraamilisest savist figuure. Seejuures mõtlesin igasugustele asjadele ja kuulasin lakkamatult Johnny Cashi plaati "The Man Comes Around". Lugu "Give My Love To Rose" kannab endas lihtsalt tohutult ilusat ja kurba sõnumit.

I found him by the railroad track this morning
I could see that he was nearly dead
I knelt down beside him and I listened
Just to hear the words the dying fellow said

He said they let me out of prison down in Frisco
For ten long years I've paid for what I've done
I was trying to get back to Louisiana
To see my Rose and get to know my son


Give my love to Rose please won't you mister
Take her all my money, tell her to buy some pretty clothes
Tell my boy his daddy's so proud of him
And don't forget to give my love to Rose

Tell them I said thanks for waiting for me
Tell my boy to help his mom at home
Tell my Rose to try to find another
For it ain't right that she should live alone

Mister here's a bag with all my money
It won't last them long the way it goes
God bless you for finding me this morning
And don't forget to give my love to Rose


Umbes üheksa paiku hommikul tundsin, et enam ei jaksa ärkvel olla. Pidin kohe magama heitma või muidu oleksin kaotanud teadvuse sealsamas. Kui olin juba teki alla pugenud ja peaaegu unne suikumas, kuulsin midagi hämmastavat. Üks lind oli tuppa lennanud. Ta kriiskas ja sabistas meeleheitlikult tiibu. See pole võimalik, mõtlesin. Aknad on ju kinni. Tahtsin juba pead tõsta, et näha seda uskumatut värvulist, aga korraga suundus ta mulle kallale, kiskus nokaga mu juukseid, tahtis ligi pääseda mu näole, püüdis tungida teki alla. Tõmbasin teki üle pea, mässisin ennast üleni sisse, et see hull mind ei vigastaks. Agressiivne kädistamine ja tiivasabin minu ümber jätkus. See on nüüd küll pesuehtne hallutsinatsioon, mõtlesin. Kui ta oleks päris, peaksin ma teda ju nägema. Püüdsin teda vaadata. Näha seda lindu ei olnud. Ainult tuba oli heledat hommikuvalgust täis. Kuid värvulise rünnakud jätkusid. Siis sain aru, et ainus viis peletisest lahti saada, on temale järele anda. Ma ei puksinud enam vastu ega kaitsenud ennast. Ja juba ta jäigi vait ja oligi teki all ja võib- olla isegi minu sees. Tundsin suurt rahu ja vajusin unne. Uskumatu, et lihtsalt magamatusest võib nii elavaid hallutsinatsioone kogeda.

pühapäev, 11. aprill 2010

Nagu kaks tilka vett.


Kaks naist

Naine kohvikus

Üks naine istus kohvikulauas. Millises kohvikus, seda ma ei mäleta ja tema nägu ma ka ei mäleta. Ilmselt tal ei olnudki nägu. Seal kohvikus oli kaks inimest. Mina ja see naine. Sel hetkel kui meie pilgud kohtusid, lasi ta lihtsalt peeru. Pikalt ja mõnuga.

Naine voodis

Üks teine naine lamas üksinda voodis ja ootas und. Aga und ei tulnudki, kuigi ta oli väga väsinud, ta pea oli muredest paks ja tervis ka kehvavõitu. Umbes kella seitsme ajal hommikul hakkas ta naerma. Ta naeris oma mõtte üle üleni peeretavast naisest. Ta naeris umbes 10 minutit, siis tõusis üles ja läks kartuleid koorima.


(Paistab, et Harmsi surematu hõljuv vaim on ka mind üles leidnud. Harms oli tõesti, aasta aega tagasi umbes samal ajal mu ainus mõistlik elumõte kui ma selle Harmsi- etendusega tegelesin. Ja ma olen väga tänulik, et ta elas ja kirjutas.)
Ma olen mõelnud, miks mõned inimesed hakkavad kunstiga tegelema, luuletama, maalima, looma, ja teised ei hakka. Üks põhjus on otse loomulikult see tohutu väljendusvajadus ja maailma kirjeldamis- ja tõlgendamisvajadus. See suurt rahuldust pakkuv tegevus, mida armastatakse, mille läbi vabanetakse, saadakse edasi elada. Ja kindlasti ka edevus.

Aga mina mõtlen ikkagi sellest lapsusest loojas, mis kunagi otsa ei saa. Paljudel inimestel kaob see lapsele omane väga elav fantaasia ja tõeline sisseelamisvõime suuremaks saades ära, lahtub laiali. Loomingulistel inimestel ei kao. Need omadused hoopis arenevad edasi ja kui hästi läheb, siis hakkab kunstnik oma ideid ja tundmusi maailma looma, annab neile vormi, keha ja elu. Niimoodi mõeldes on loovinimene justkui kerge psüühilise väärarenguga, teistsugune, nihkes- ta ei tule kunagi lapsepõlvest välja. Õigemini ei ole ta ei laps ega täiskasvanu, ei taim ega loom, vaid midagi vahepealset, ta on seen. Kunstnik on seen. Naljakas leid ju, et on kolm iga, et on lapsed ja täiskasvanud, ahjaa, siis veel puberteedid ja raugad ja siis veel kunstnikud. Väärarenguga, nihkes, eluaegsed. Kunstnikud. No kuulge! Bioloogide arvates tekkis isegi esimene elusrakk täiesti juhuslikust ja haruldasest nihkest. Mingid ained said täiesti veidral moel kokku, tekkis rakk, mingi ebatavaline ja ähvardav ollus, mis võttis kätte ja hakkas ennast ohjeldamatu jõuga paljundama. Sealt edasi läks kõik juba väga keeruliseks. Kuidas kõik need olendid välja arenesid ja miks nad kõik sellised on nagu nad on, sellest ma ei saa vist elu lõpuni aru.

Kuid sellest ma saan väga sügavalt, kuid hämaralt aru, kuidas kunstnik võtab kätte ja hakkab ohjeldamatu jõuga maailma ruumi juurde looma. Ja looming on minu arust ainus meedium, mille kaudu siia ilma ruumi juurde saab tekitada. Jah, ilmselt ka religioon.

Aga tõesti, vahel tunnen minagi, et kõiki neid tekste ei kirjuta mina ise. Mina ise olin täiesti väsinud ja mõttetu kott, kes hakkas just magama jääma ega mõelnud üldse millestki. Kuid siis saadeti täiesti ootamatult justkui mingi fail mulle ajukäärudesse, et ma selle info arvutisse trükiksin. Ja ma ei kahelnud mitte sekundikski selle ettevõtmise õigsuses, mul justkui polegi sel hetkel muud funktsiooni. Ja siin ma siis nüüd olen- kirjutav robot.
Veel üks Alice.

Tere. Mina olengi Alice Imedemaal. Vahel ma olen liiga suur, vahel liiga väike. Praegu ma olen väike. Tibatilluke nagu jaaniuss. Ma ei julge isegi ööseks tuld ära lasta, sest siis tulevad mustad varjud mu kohale. Valges neid ei näe, aga see ei tähenda, et neid seal poleks. Aga neid mustasid varjusid polegi võimalik päriselt näha, sest nad on alati kusagil silmanurgas. Väga nähtavad ja hõljuvad ja lähedal, aga alati fookusest mööda. Kui ma nendest varjudest aru saaksin, siis ma neid ei kardaks. Me kõik kardame ju põhiliselt neid asju, millest me aru ei saa. Võib- olla ma peaksin kolima. Mõnes kohas, kus elanud olen, on õhk täiesti puhas. Aga see tuba on paksult igasugu tegelasi täis. Ja kõigele lisaks on mul väga elav kujutlusvõime.

Mul on palju imelikke sõpru. Aga nad elavad hoopis teiste kehade sees kui mina. Ma ei saa mitte kunagi olla päriselt kellegi teise sees. Minu sees saab küll mingitpidi olla, siis kui ta minuga seksib. Aga see pole see. Põhiliselt toimub seks ikkagi ju meie eneste peades. Kahekesi on siiski palju parem seksida kui üksinda, sest siis ei pea teise ette kujutamiseks nii palju energiat kulutama. Siis ta lihtsalt ongi päriselt sinu ümber ja see on üks maailma paremaid ja ilusamaid asju, mida kaks inimest teineteisele pakkuda võivad. Kui võivad. Kui armastavad. Armumine on ka üks viis teise sisse minemiseks, aga sel juhul võtab teise enda sisse see, kes on armunud. Aga see on väga tõsine asi. Sest kui see armastatu sinu sees hakkab sulle mingil põhjusel haiget tegema ja kõhtu lõhki kiskuma, võib ikka väga valus olla. Siis peab teise vägivaldselt ja väga suure vaimujõuga endast välja mõtlema. See on tõesti väga kurnav ja pikaajaline protsess.

Tegelikult ma ei tea isegi päris täpselt, kes minu välja mõtles. Minusuguse inimese. Ühel hetkel ma lihtsalt olin ja vaatasin oma silmade seest maailma. Ma olin sellest väga kohkunud. Mind on siia maailma sisse toodud ja ma ei saa sinna midagi parata. Kummaline.

Maa peal elamiseks pean ma väga palju maa all käima. Mul on vaja ikka ja jälle läbida kõiksuguseid sügavaid ja salajasi ja hämaraid koopaid, et maailmast aru saada. Praegu just tulin ühest neist. Mul on juuksed sassis ja küüned on pikaks kasvanud, mu pea on täis murelikku hooletust ja ma jään kogu aeg varrukatpidi ühe ja sama ukselingi külge kinni. See ukselink tahab mind hoiatada- nüüd on tõesti aeg maa peale tagasi tulla.

laupäev, 10. aprill 2010

tere. mina olengi Stiihia.
ja ma armastan sind
ma ei tea küll, keda, aga sind.
kas sina tead, mida see tähendab
kui loodusjõud armastab inimest?
mina tean.
vaata kõiki neid koledaid ja ilusaid asju,
mida ma elus teen.
see kõik on armastuse pärast.
vahel ma ei saa isegi aru,
on teda liiga palju või vähe või parasjagu.
tähtis on, et ma oleksin
elu lõpuni armastusest laetud.

teisipäev, 6. aprill 2010

Tartu Kõrgema Kunstikooli noored skulptorid ja Soome Saimaa Rakenduskõrgkkooli kaunite kunstide osakonna tudengid on vorminud oma põnevaimad ideed ja tundmused küll kivisse ja pronksi, küll kipsi ja paperisse, küll silikooni ja puitu ja rauda ja tulle ja... – Võru Linnagalerii avarad näitusesaalid teavad, millesse veel.

Täna on kõik need teosed just Sinu jaoks kohad sisse võtnud, et haarata Sind oma lustakasse vestlusringi. Nii et ära ole nagu kinnine ja tukkuv kolmemõõtmeline objekt, astu aga uksest sisse, ütle selge ja kõlava häälega ”Tere päevast!” ning asu koos vastärganud eksponaatide ning võimalusel koos teiste näitusekülastajatega agarasti diskuteerima!

Vestluse teemad on jäetud targu vaikimisi, kohapeal kunstiteostega tõtt vaadates üles tõstatamiseks. Kui tekib vastupandamatu tung arutleda teemadel ”Kas see siis ongi kaasaegne kunst???”, ”Millest mõtleb noor kunstnik?” või ”Millisest Emajõe lõigust latikas kõige paremini võtab?” või paelub teid hoopis millal Euro tuleb - kõik on lubatud. Võib juhtuda, et oled kidakeelne diskuteerija, ka sellest pole lugu - kunstiteosed räägivad iseenda eest ning isekeskiski üsna häälekalt. Ja tee või tina - enamasti räägivad nad
tõtt.

Tartu ja Soome tudengite ühisnäitus on varem olnud üleval ka Tartus Y galeriis ja galeriis Noorus. Siiski on näitus igas kohas eriilmeline,sellel on erinev lähenemine ja teema.

Näituse kuraatoriks on Kristina Viin, noor kunstnik Võrust.

Näitused ootavad huvilisi E-R kella 12-18:30. Näitus on Võru Linnagaleriis avatud kuni 16. aprillini 2010. Näituse külastamine on tasuta.

esmaspäev, 15. veebruar 2010

M-ile

sa küpsed vihmajärgses hommikus
kui raske vili puul ja raagest rahutu
su isa toidab sind, see tugev juur su all
on kaevund otsapidi maasse
ja niiskes mullas näeb ema imetabast und
ta kuuleb, kuidas helisevad lilled
ma tean, et oled suurem kui sa ise
su pilk vist narrib päikest nagu vikerkaar
kord ise oled suurem kui sa oled
siis pillad lennult seemneid mulda nagu marutuul
ja sinu pärast tõusebki see päev
et näeksid mõistatada oma küsimuste koormat
ja sinu päralt käia on see tee
mis viib su omaenda sala- ukseni

kolmapäev, 10. veebruar 2010

Hoolimata käredast talvest pole mõned suvelinnud veel lahkunud.

HOOLIMATA käredast talvest pole mõned linnud veel lahkunud. Hoolimata KÄREDAST TALVEST pole mõned linnud veel lahkunud. Hoolimata käredast talvest POLE mõned linnud veel lahkunud. Hoolimata käredast talvest pole MÕNED LINNUD veel lahkunud. Hoolimata käredast talvest pole mõned linnud VEEL LAHKUNUD. Suvelinnud.

„Ma kummardusin, et puid ahju panna ja mul tuli oksemaik suhu. Ma sõin vist liiga palju. Mäletan, ükskord juhtus see algkoolis. Söögivahetund oli just enne keka tundi. Kujutad sa ette? Ma hakkasin just palli korvi viskama...“

Mida sa ütlesid? „Ma ütlesin, et hoolimata käredast talvest pole mõned linnud veel lahkunud.“ Noo, ja mis siis sellega on? „Ah ei midagi. Mul juba paar nädalat vedeleb üks ajalehest väljarebitud artikkel ahju kõrval. Ma pole raatsinud seda ära visata.“ Noo ja, mis linnud need siis on sellised, kes veel lahkunud pole? „Ma ei teagi. Ega ma pole seda artiklit lugenud. Ei tundu eriti huvitav.“ Aga mispärast sa seda siis alles hoiad? „Ma ei tea, mulle meeldib see ilus punane lind valgel taustal. Metsvint vist.“ Ahsoo. Ja kui kaua sa kavatsed seda ajalehetükki põrandal vedelemas hoida? „Ma ei tea. Algusel mõtlesin, et kleebin selle ahju külge. Mul on ilus suur valge ahi. Ja see pilt artikli juurest valgel taustal asetseva punaka laiguga sobiks sinna suurepäraselt. Läheks kuidagi kokku ja. Ja üks lind saaks kujutluses end mõnusasti soojendada. Või vähemalt kujutis temast. Ajalehetükk. Aga siis mõtlesin, et parem ikkagi ei kleebi.“ Aga miks sa seda siis ei tee? „Ma ei tea. Sisetunde pärast.“ Ja kui kaua sa kavatsed seda paberit seal ahju kõrval maas hoida? „Ma ei tea, siis kui villand saab.“ Millal see juhtuda võiks? „Ei või iial teada.“ Ok. (Sõin just šokolaadi.)

Mamma. Jaa, halloo! Sa pole mulle ammu helistanud. (Miks?) Hästi läheb. Ma usun, et mul läheb hästi. Kuidas sul tervis on? See on hea. Jah. Ma arvan, et inimesed peaksid tegelema sellega, mida tehes nad end kõige õnnelikumana tunnevad. (Üks naine ütles mulle seda). Kasvõi tänavapühkimisega. Kui see inimesele tõesti meeldib, rahu hinge toob ja iseloomuga sobib. (Sa ei ole nõus? Me saame ilmselt maailmaasjadest erinevalt aru). „Tead, ma arvan, et see skulptuur ei olnud sinu jaoks ikka õige valik. Sellega sa läksid ikka täiesti rappa. Sa oled ikka maalija ju.“ (Või siis pigem...) Jah, ja aastad lähevad raisku ja. (Aga võib- olla on see õige?) Tõsi, tõsi. Aga mitut elu pole antud. Ju siis oli vaja. Mis seal ikka. Kõigepealt püüan selle ära lõpetada. Ja siis vaatan edasi. „Kas sa võiksid mulle ka oma uuematest maalidest fotosid meilile saata?“ Jah, muidugi. Mis su meiliaadress oligi? Ah, õigus jah. Tuleb meelde. Ei taha enam isegi lilledega tegeleda? Ah! See sobis sulle nii hästi. Sul on alati olnud imeilus aed. Muidugi. Eks sa ise tead. Peaasi, et sa ennast hästi tunneksid. (Peaasi, et sa ennast hästi tunneksid). Ok. Ok. Jaa. No tsau. Jaa. Kalli- kalli. Musi. Kalli- kalli. Jaa, sulle ka. Jah. Ok. Tsau. Tsau.“

(Ai. Selg hakkas valutama. ) Oeh. Veel keegi. Jaa! „Tead, ma mõtlen ikka veel su peale. Meil oli väga tore koos olla.“ (Jaa, minu arust ka.) „Sa oled mu unelmate naine. Mu seksuaalfantaasia. “ Ah. Lõpeta. Mis sa tõesti tahad öelda, et tõesti mingi mees peksab kodus minule mõeldes pihku või? (Mis võib ju olla küll). „Ei. Miks ma seda tegema peaksin?“ Ma ei tea, minu meelest teevad kõik mehed seda... „Tead, sa meeldisid mulle alati ka pärast seksi. Isegi pärast seksi olid sa ikka veel minu jaoks nii ilus, et ma tahtsin sind igavesti kaisus hoida.“ Ot mis mõttes? „Enamus naisi muutuvad pärast seksi nii koledaks, et tahaks neil teki üle pea tõmmata ja jooksu pista. Üldiselt on meestel pärast seksi selline tunne, et tahaks lihtsalt vee peale tõmmata.“ Kuule, mida sa endast arvad? Vee peale tõmmata? Mina pole küll selliseid mehi kohanud, kes tahaksid mulle vee peale tõmmata. „Aga võib- olla pole sa osanud neid õigesti vaadelda? Usu mind, kõik mehed mõtlevad niimoodi.“ (Idioot.) Vee peale tõmmata? „Ma ei rääkinud endast. Mulle sa väga...“ Vee peale tõmmata? Tead, mine sa ka kuu peale. Head aega.
Kohutav. Kohutav. Kohutav. Peaks nende jobudega igasuguse suhtlemise lõpetama. Mulle aitab. (Ei tea, kas ta solvus?) Ah, parem ongi. Las mõtleb järele, mis sousti ta suust välja ajab.

Nii. Millest ma alustaksin oma uut lühijuttu? „Valge vihmavari.“ Ah see... Ma ei tea. Ma pole täna kooli jaoks oma kavandeid edasi teinud. Maalima peaks veel täna. Silmad on liiga lähestikku. Suu peaks olema heledam, piirjooned ähmasemad. Nahk on üldse liiga kahvatu. Peaks elavam olema. Rõõmsam. Taustaga on vaja tegeleda. Teos peab ellu ärkama. Siis kui teos ei vaja loojalt enam midagi, kui ta ei vaata kunstnikule vastu nagu abitu laps, vaid hakkab iseseisvat elu elama, siis ta on valmis. Ei tea, kas täna jõuab. Sõin kõhu liiga täis. Ah, joon paar tassi teed, küll siis paari tunni pärast eluvaim jälle sisse tuleb ja väsimus on kadunud.

„Kuna Arne polnud juba pool aastat ennast näole andnud,“ Ei.

„Ühel külmal talvehommikul tõusis Livia rõskete linade vahelt istuli ja vahtis heledas ärkvelehmatuses oma viimaste nädalate elutegevuse käigus segaminiaetud toaga tõtt. „Jälle. Miks ma ei saa rahulikult normaalse inimese moodi elada? Pudelid. Kohvipaksused tassid. Riided- põrandal. Ja konspektid- laiali maas. Nii, mulle aitab!“ Kerge pohmelli tõttu liigutustelt hell ja konarlik, pani naine end riidesse, keetis endale teed- ja mitte kohvi, see oleks olnud liiast- ja seadis ennast poodi minema, et süüa osta. Millegagi oli ju vaja oma mürgitatud keha kosutada. Kui ta esikusse jõudis, nägi Livia oma sünge olemise juures midagi eriti trööstitut. „See koletu valge vihmavari, mida see ikka veel siin teeb?“

Kuna Arne polnud juba pool aastat ennast kordagi näole andnud, võttis Livia selle tüütu poolmeelega pandiksjäetud räbala, mis oma soliidse disaini järgi kuulus pigem mõnele naisterahvale, endaga kaasa ja astus lumisele tänavale. Hell lunastav lumi langes ta õlule ja karge külm õhk puhastas ta kopse. Jalutanud kodust paar kvartalit linna poole, tõstis naine käe küljele üles ja viskas,sammu aeglustamata, pilku pööramata, valge vihmavarju justkui närtsinud kimbu, nagu muuseas, suvalisele teepervele kohevasse lumme. „Kah mul asi,“ mõtles ta ja kõndis edasi.“ Kõik.

„Kui sul oleks niisugune omaenda väljamõeldud olend, kellega sa aeg- ajalt juttu puhud, missugune ta välja näeks?“ Ei tea. Ei taha mõelda sellele. Muidu tekibki ja vahib, silmad punnis, otsa. Ma tean küll, et paljudel on. Eriti lastel. Ükskord ma rääkisin naabritüdrukule, et mul on oma kaitseingel. Ta uskus ka. Võib- olla ma valetasin. Aga loodan, et siiski mitte. „Aga ikkagi. Kui sul oleks. Mis ta nimi oleks?“ Oleks, oleks. Ma ei tea. Mingi Huu... Aga tead. Neid Hu-sid on juba üsna palju. Ma tean vähemalt kolme. Ja siis on veel The Who, mis on ka ju häälduselt Hu ja siis veel Hu- man, Who- man, Woman. Tead. Ma lihtsalt ei ütle sulle. Inimesel peab ju mõni asi enda teada ka jääma. „Mida sa nüüd sellega öelda tahad? Kuule, kui sa väidad, et mõne asja ainult enda teada jätad ja mulle ei ütle, siis ei saa sa ju seda ise ka teada. Mina tean ju neidsamu asju mida sinagi tead.“ Nüüd sa rääkisid küll enesele vastu. Aga mida sa üldse küsid siis, kui sa täpselt samu asju tead, mida minagi ja ei tea neidsamu asju, mida minagi ei tea. „Aga võib-olla saad sina mõnest asjast natukene paremini aru kui mina. Ja mina ainult aiman mõnda asja, mis on sinu jaoks nagu sulaselge vesi. Me ei ole ju päris ühesugused. Üks meist on targem öösel ja teine päeval. Ja üldse sõltub see tujudest ja tahtejõust ja teadvusseisundist ja kasvõi kuufaasist.“ Hea küll, oled tark küll. Tead, mul tuli just idee. Kirjutaks koos sellise lasteraamatu ühest tüdrukust, kes mõtleb öösel üht- ja päeval teistmoodi. Ja tal on raske aru saada, kes ta ikkagi on. Kuid see- eest juhtub temaga igasuguseid põnevaid seiklusi. „Ah, see on nii tavaline.“ Võib- olla tõesti. „Aga kas sul paremaid ideid ei ole?“ On küll. Aga ma ei saa sellest sulle praegu rääkida. Äkki keegi loeb. „Ah! Kas sa kavatsed selle teksti oma blogisse panna?“ Mine tea... „Kuule, mõnikord ma ei saa sust kohe üldse aru. Me ei ole vist tõesti üks ja sama.“ Muidugi ei ole. Kust sa üldse võtsid seda, et me üks ja sama oleme. Me oleme erinevad ja meid on peale meie veel üsna palju, ma kujutan ette. „Kuule! Tss! Keegi kirjutab meid praegu.“ Ah, mina... Kes siis muu. (Mina jah. Kes siis muu.) Miks ma siukseid lollusi kirjutan praegu? Ahjaa, lugesin mõned päevad tagasi üht uut raamatut... Aga sellest ei hakka ma siin kirjutama, eksju.

„Aga kas sa hulluks kardad minna?“ Ei, ei karda. Ma lihtsalt ei saa hulluks minna. Selleks, et minusugune inimene saaks hulluks minna, peaks ta kõigepealt hästi- hästi terveks saama. Mitte et ma haige oleks, aga. Kõigepealt kavatsen hästi terveks saada ja seejärel, juhul kui on tunne, et nii ei ole ikka päris see, siis kavatsen küll hulluks minna. Heas mõttes, noh. Ja kui, siis ikka korralikult. Kui inimene on sisemiselt kindel, kui tema kese on kui oma telje ümber pöörlev silinder, mis kordagi kõrvale ei paindu, võib ta väliselt igasuguseid vahvaid tempe teha. Kasvõi hulluks minna. Näiteks minu Õpetaja A. Ta on vana mees, ta on täiesti terve ja terviklik inimene (kui nüüd kehalised hädad, reuma välja jätta) ja ei karda enam paljusid asju, ka surma mitte. Aga ta käitub nagu hullumeelne. (Ma ei tea peale kunsti ja ta hullumeelse käitumise, ja võib- olla poegade, midagi muud, mis talle veel olulisem oleks. Jumal?) Ja see on mäng. Spiel.

„Nojah. Aga miks sa üldse kirjutad seda teksti praegu?“ Ma ei viitsinud midagi muud teha lihtsalt. „Ok.“
Ma panen nüüd ahju kinni.

laupäev, 30. jaanuar 2010

kuu on prügikast

minul ei olegi
kuud täna taevas
sinavas nurgas on
Recycle Bin

Ühmasin eile sõbrannale, et vanasti oli ikka kuidagi romantilisem juua. Olid ikka tundmused ja lõhnad ja jaburused. Nüüd lähed välja ja kõik on kuidagi... tavaline. Tema vastas, et ei tea jah, kas peaks siis pika pausi tegema, et taasavastada neid purjus retkede võlusid. :)

luuletus väiksele tartu tüdrukule

ta oli nii puhas ja
noorusest hull
hull- mu jumal-
võib- olla lihtsalt rumal
õunapuu õitses end ogaraks
kui pulmatort
ta suure linna akna all
õrnroosa seeliku all
värisesid sääred
sääl väikeses maailma ääres
laulis tühine sääsk ja
linn kumas kuud
nii magus ja uus
ja nii kuum
ootamisest

ootamatult hõiskas ööbik
ta ilmsüütuse hukku
kui nukku visati veelsamal kuul
säältsamast aknast alla
ta päikesed ja päitsed ja
üheksa padjasooja õit
algas vabalangemises sõit
õhutu liftiga alla
märjale asfaldile maha
kurt pime ja lohutu öö
sagivad võõrad zavood
nõgised linad ja õllene soo

ja ei olnud enam
seitseteist üheksateist
kakskümmend
püüdis üht ja viskas teist
siis kakskümmend
kokku ei saanud vist ühtegi
mõistlikku aastat või
seda teist

ta tuli koju
asetas väsinud kingad
tasakesi toanurka
van Gogh oleks maalinud neid
(või Munch?)
kuid teid mida käidud
maalis nüüd ise
istus tasakesi
peegli ette
pani sõrme vaikselt
suu ette
ta juuksed olid jälle
pikad ja soravad
silmad hirmsuured kuid
selged ja osavad
vaatamaks-
mu jumal
kui ilus sa oled

laupäev, 2. jaanuar 2010

Aastavahetus möödus Kütiorus, parim koht ja seltskond armsaks olemiseks. Väljas hõbevalge talv ja külm, meil toas kõige maitsvamad road, kassid, koerad, tantsud ja veinid, heale kuulajale pean ennastunustavalt monoloogi, öösel nutan voodis purjuspäi end "boreaalsest kurbusest" tühjaks. Järgmisel päeval läheme kohevasse lumme sumpama ja viskame endid keset metsalagendikus hiilgavat labürinti pikali, õhtul on suitsusaun, lasen end oimetuks vihelda, et siis jälle lumme karata, metsavaikust kuulata, ja sooja tagasi. Nüüd olen Tartus, hakkasin kohe kütma kui jõudsin, aga ikkagi on külm, nii külm, et olen tekikoti sees ja joon juba kolmandat teed järjest. Las ta siis olla.

nukkumisaeg

tõmban teki üle pea, ehitan omale onni,
see on minu pärisoma, sumesoe ja õhkuv öö.
mitte keegi mind ei näe, mina näen küll-
laugudeski voogab tähemustreid ja igivõõraid silmi.
mitte keegi ei saa minuga mängida, mina mängin küll
sadatuhat võimalikku elu, unelust ja hingepilku
südamevatsakeste sulgudes oma silmakoopais läbi.
on veel liiga vara, et minna edasi,
liiga hilja, et tagasi kaeda,
tiivad on väiksed ja õrnad nagu esimene lumi,
mis kõrbeb kergesti poriks.
keha on koorikus kaardunud ubajaks,
idusid ajab ent küll,
aga väljas on külm, et võrsuda võõrsile.
olen magusust täis kui talvine kartul,
ent krampis kui ehmumiseelsuses loode,
kes teab, et tuleb kord minna.
mu suhkurdatud palgeis peitub summutatud naer,
see vabaduse ootus, mil valget tärklist
lendub minu tiivalöökidest kui lund
kirikukellade sillerdavas kajas,
rõõmukilgetes sagivatele
peanuppudele pärgadeks.