kolmapäev, 30. detsember 2009


Mul ei olnud öösel und, siis istusin hommikuni orkutis ja facebookis ja mujal ja harjutasin hommikuni kätt, kuni pilt eest ära läks. Head vana aasta lõppu!!!

neljapäev, 24. detsember 2009

Mu luuletajast sõbranna rääkis, et oli eile ühe noormehega jalutades näinud tähelaeva puude vahele laskumas. Ma olin täna terve päeva kerge pohmelliga voodis ja vaatasin youtubeist ära kõik väidetavad videosalvestised tähelaevadest, vaatasin nii palju, et mul hakkasid silmad valutama ja mitte mõhkugi ei saanud aru.
Mäletan, ma olin kuu aega kopsupõletikuga kodus, enne seda kui hakkasin muudkui ära armuma, ja X- files oli mu elu. Ema sundis mind matemaatikat õppima, sest olin teistest maha jäänud, ma nutsin, sest ei saanud mitte milleskti aru. Mina mõtlesin tulnukatest ja ufodest, ma nägin neid unes, nägin Mulderit ja Scullyt unes ja vahel kontrollisin endal ka kogu keha üle, ega kusagile kiipi ei ole pandud. Ühel öösel oli tuba helendavat sinakat valgust täis, ma vähkresin unesegasena põrandal, miski tundmatu jõud tõmbas mind akna poole ja kuulsin häält oma peas, mis ütles, et me tahame su endaga kaasa viia. Kasutasin meeletult vaimujõudu, et sellele tõmbele vastu võidelda. Sealtkohast minu teadvus katkes ja hommikul ärkasin kenasti voodis. Samasuguse vägivaldse energiaga ja sama sõnumiga oma peas võitlesin teistkordselt siis kui elasin juba Tartus, magasin lahtise akna all, aga suutsin selle enda küljest lahti raputada. Mingi imelik hirm on sees küll, et see miski tuleb ükskord ka kolmandale katsele mind endaga kaasa tõmmata ja kas ja mis siis juhtuks kui ma ei rabeleks vastu ja nõustuks, et jah, ma tulen.
Nüüd loen omale Doris Kareva luulet kõva häälega ette, et enda juurde tagasi laskuda. Tema on tõepoolest väga palju lahti mõtestanud, väga palju ära öelnud. Paljude, paljude naiste eest.

Universum

pühapäev, 20. detsember 2009

Ma ei saa mitte midagi parata, lugesin lihtsalt kõige liigutavamat lugu T. Lehtsaare "Suhtlemiskonflikti psühholoogiast"(2.2 Eelarvamused lk 82), et ma pean selle siia ümber kirjutama:

"Naistepäeval ma läksin turule, et osta emale lilli. Järjekorras minu ees seisis vana mees. Miski tema välimuses pakkus mulle huvi. Tal oli vana, parandatud ja kulunud riietus, kuid puhas ja korralik. Ka tema vanad botased olid läikima löödud. Nägu, tema nägu oli tavaline vana mehe nägu, kuid tema pilgus oli midagi järeleandmatut ja uhket, vaatamata kõigele. Ta astus lillemüüja juurde, mina jäin tahapoole. Vanamehe küsimusele, kui palju maksab mimoosioksake, oli vastuseks müüja sõim.

"Mine siit ära, joodik, anuma otsustasid tulla või!"
Vanamees tegi veel ühe katse:
"Ma paluks oksakest... kui palju maksab, perenaine?"
Kuid vastuseks oli järjekordne müüja sõim. Ma nägin, et vanamehe silmi tulid pisarad. "Perenaine" ei soovinud vanamehega tegelda ja jälle ajas ta "joodiku" välja. "Perenaine, sa lihtsalt ütle, kui palju maksab, ja ära karju minu peale..." ütles vanamees kuidagi hästi vaikselt.
"Olgu, Sinu jaoks, joodik, 7 krooni oks", ütles müüja muhelusega ja kuri naeratus tuli tema näole.
Vana mees tõmbas väriseva käega taskust 5-kroonise kupüüri ja ulatas müüjale.
"Perenaine, mul on viis krooni, võib-olla Sa leiad minule viie krooni eest mingit oksakest?"

Ma nägin ta silmi. Siiamaani ma polnud näinud ühe mehe silmades nii palju kurbust ja valu. Ta värises külmast nagu paberileht tuules. Müüja hakkas kaua korvis koperdama ja lõpuks leidis sealt ühe keskelt katkise mimoosioksa. Taat püüdis teise käega hoida oksa püsti, kuid see murdus ikka keskelt pooleks. Taadi käe peale kukkus pisar. Ma oleksin tahtnud lüüa seda kurja ja rumalat naist. Vaatasin müüjat pilguga, millest võis välja lugeda, mida tunnen, ta langetas silmad. Ostsin oma lilledele lisaks kolm kõige ilusamat mimoosioksa ja ulatasin need taadile, kes lihtsalt nuttis vaikselt. Ma kuidagi toppisin talle lilled kätte.
Ta ütles vaikselt: "Meie... meie... 45 aastat oleme koos... ta on haige... ma ei saanud teda täna jätta ilma kingituseta... aitäh Sulle...!""


Kaunist jõuluaega Sulle!

Ja mine vaatama Tartu kunstnike aastalõpunäitust 17.12.09-17.01.10 (Vanemuise 26)! 2009. aasta Ado Vabbe nimelise visuaalse kunsti preemia laureaat on Albert Gulk!:)

kolmapäev, 16. detsember 2009

Katan veranda ukse, oma lemmikruumi selles korteris, kus elan ja olen, paksu purpurpunase rõivaga kinni. Ehk aitab sooja kinni hoida. Aknad on kõrged ja ruumi on, aga külm tungib sisse. Vahel on üldse hea asju kinni katta, silma alt ära, ja mitte külma või häbi või valu pärast. Vaid selleks, et teiseneda, luua uut ruumi, et unustada ja rõõmsa üllatusega taasavastada. Nagu näiteks skulptor Christo tegi, pakkides rahvale pimesikumängu etendades kangasse mitte ainult monumente ja hooneid, aga ka terveid saarestikke ja jõgesid. Hästi unustatud vana on hea uus, eks ole.

Ilus on ikkagi. Inimesed tormavad tänavatel, nina krae all nohisemas, mitte et just kiire oleks, aga karm põhjamaa talv on end tunda andmas ja unistus soojast toast, liikmed ahjupaistel üles sulamas, annavad koibadele samavõrra hoogu juurde. Nõnda ruttan minagi veel hilja õhtul välja, enda juurest ära, soov armsat sõbrannat näha on veel kangem kui külm. Kaks paarikest suudlevad samaaegselt ühel trepil, veel treppidest üles, iga hingetõmbega väljuv aurupahvakas tuletab meelde, et olen elu lõpuni väliskeskkonnaga üks ja sellest paratamatult sõltuv. Ma ei ole kuigi palju erinev kui on miski muu, mida tean. Siis jõuan oma sõbranna juurde, kelle vanaema helistab ja ütleb, et jää homme koju, lubas 24 kraadi külma. Vaatan ta ilusaid tarku silmi, naerame, ajan täielikku möga, et kuidas oleks ikka suudelda armastatut, kes on külm nagu metallpost pakases ja iga kord tuleb nahk maha ja veri välja. Ja selleks, et terveks jääks, tuleb temperatuurid ühtlustada.
Ikka on vaja välja minna, valada kapinurgast leitud viinapõhi Jägermeisteri pudelisse, minna Genklubisse. Seal on elavate kitarrivirtuooside meloodiad ja helgus, laual on hapukurgid ja salat ja palju noori inimesi. Ja koju. Üks tuntud muusik läheb ka. Võiks ju tutvuda, aga ei tihka ja polegi mõtet ja polegi midagi öelda, mida ta varem kuulnud poleks. Ja vaevalt et tal meilegi midagi uut öelda oleks. Ikka vana jama- ah, elu ja masendav ja vana ja väsinud... ja noh võtame? Pealegi on ta sama väsinud ja külmakipras nagu meiegi. Ilmselt läheb kuhugi baari, võtab ühe konjaki ja soigub. Ka meie hüppame korraks ühte baari sisse, et ülejäänud koduteeks sooja koguda. Siis edasi. Sõbranna on nii õhinas, rääkides luulest ja inimestest, et pean talle käe ette panema, et ta auto ette ei hüppaks. Siis tõmban talle kapuutsi pähe, sest mütsi ju ei ole. Ta on nii ilus inimene, et ma võiks talle ka mütsi ja salli ja kindad ära anda. Ja ise jookseks, põsed jääkirmes, ööga võidu läbi lõikava õhu.

Ja homme raiun paekivi. Nagu täna ja eile ja veel mõned päevad. Täitsa mõnus on. Graniit on märksa jäigem. Aga mine tea, ehk ei puutu niisuguse tööga enam kunagi kokku.

reede, 4. detsember 2009

ma ei osanud ju minna
ilma kukkumata

vihmaraskes ilmas
jäävad õienupud puhkemata

arvasin et arm on mujal
aina põgeneb mu eest
armastus ei kasva mujal
kui vaid iseenda sees

kolmapäev, 2. detsember 2009

Usaldus on moondunud üleüldiseks skeptitsismiks. Aga armastuse tunne kasvab nii suureks, et hakkan kahtlema, kas ma juba ei kannagi oma vasakus hambas Buddhat. Mõista, ainult mõista.
Siiski, mida raskem on, seda pöörasemalt tuleb pidutseda. Ja kui raha on täiesti otsa saamas, tuleb korraldada enesele kõige rikkalikum roog. Ning kohustusliku kirjanduse asemel igal juhul kõike muud.

Vägikaikaveos bürokraatiaga koolis tuleb enese päästmiseks nüüd juba mägesid paigast liigutada. Võib- olla kasutan selleks telekineesi. Oma viimase raha annan üüri katteks lahkesti käest ära. Homme on ka päev. Kaks poolikut maali vedelevad juba mõnda aega seinanajal. Igaks juhuks praegu ei puutu. Loodetavasti tuleb kevadel teostada diplomitöö. Ma ei tea hetkel üldse, mis on see teema, mis see on, mis mind kõige sügavamalt puudutab. Valged lehed ja kiiskavheledad hommikud tekitavad kaamost.

Eile õhtul istusime Jo ja Ja-ga minu juures ja leidsime, et kõik depressiooni tunnused on paigas. Siis mõtlesin, et aitab mandumisest, ja panin meid kõiki kollaaži tegema. Otsisime hunniku värvilisi naisteajakirju ja igivanu Sirpe, kolm suurt paberit, kolm paari kääre ja liimi. Väga lõbus oli. Isegi nii mõnus, et saime oma kunsttükid valmis alles nelja paiku öösel. Ja kui kell sai 13 ja mina, olles möödunud tundide jooksul kolmel korral poolunes äratuse kinni pannud, ent lõpuks ärkasin, oli psühholoogia seminar juba tund aega käimas...

"Saa täiskasvanuks!" kuulen juba neljast kõrvast. Viiendast hiilib välja.

teisipäev, 17. november 2009

Noore poetessi Joanna Ellmanni luulekogu "kõrbenud galaktikad" esitlus toimub 26. novembril kell 18 Tampere majas. Autoriga vestleb Hasso Krull. Kõik on oodatud.

esmaspäev, 16. november 2009

"Kas sa ei teagi siis, et täna on rahvusvaheline kägispäev?" küsis täna hommikul unenäos külavaheteel üks kahest vastikust poisiklutist, kes mu jalgrattasõidult kinni pidasid ja nööridega kinni sidusid, et röövida minult viimased 25 krooni, mille eest kavatsesin minna kauplusse jäätist ostma.
Hommikul käisin korraks koolis, nüüd vedelen teki all ja ei taha mitte kuhugi minna, mitte midagi teha ega mitte kedagi näha. Aeg- ajalt tuleb lihtsalt kole masendus peale. Tuleb eiteakust ja ei kavatsegi ära minna.

kolmapäev, 11. november 2009


TORISEV VANATOI
Illustreerinud Kristina Viin. Kirjastus A-Disain
Priit Aimla
ISBN 9789985971888 Kõvas köites, a5, 56 lk
R11051809
Vanaisale meeldis alati hilja ärgata. Ta magas hommikul poole kümneni. Veel meelsamini oleks ta tõusnud alles kolmveerand kümme, aga nii kaua ei olnud võimalik magada, sest kella kümneks pidi ta tööl olema. Tema töökoht oli Tähtsate Tegelaste Kogu, lühendatult nimega Tähekogu. Ameti poolest oli vanaisa Tähtis Nina, lühendatult Täht.
Hind: 103 kr.

Esitlus on 18. nov. 2009 kl. 13.00
Tallinnas, Musta laega saalis

neljapäev, 22. oktoober 2009

liiga palju tähendusi
seal kus polegi tähendust
liiga palju lähedust
mis polegi vist lähedus
keda sa usaldad siis
kui miski pole päris
läbi saju kukun
iseenda sisse

liiga palju valet ja õudust
liiga palju jõudu
mida pole kunagi kasutatud
kuhu sa lähed siis
kui tee on metsaks kasvanud
kinni kuivanud silmad
vajuvad vette

ka sina sa hoiad mind praegu
kas tean kus oled homme
kas tean kellena ma ise
sajan alla inimeste peale
siis kui mind ei ole
Sel sügisel kütsin alles täna esimest korda ahju. Kui sütt segama läksin, lehvitas üks päevakoer oma oranže mustatäpilisi tiibu soojal ahjuseinal. Paistab, et tuleb kirju talv.
(Ja "Eesti elusloodus" kirjutabki: "Köetavaisse ruumidesse sattudes võivad liblikad südatalvel virguda ning kulutada ära kevadiseks lennuks mõeldud energiavaru. Tuppa sattunud liblikad tuleks viia jahedatesse kõrvalhoonetesse...") Kui õnnestub, viin ta verandale.
Nunnu

esmaspäev, 12. oktoober 2009

Aga mina istun juhmi näoga, hallollus suudab suu kaudu väljutada kõigest jõuetu ohke. Koos selle ohkega olen kujutluspildis võimeline istutama Buda kuju oma vasakusse hambasse, joonistama laugudele teised silmad, otsa ette lööma naela, sõrmeotstesse kasvatama kolbad, rinnakule raiuma risti, rüüga kaitsema seda, kuklasse lööma kristallid, midagi üldse küljest ära lõikama, oma suule kinnitama koodiga luku, nii et seda ainult peegli ees avada saab, kaela riputama küüslaugurõnga, selgroole kinnitama terastoe ja igaks juhuks abaluudele langevarjud külge panema, pärast suurt Pidusööki, tähistamaks kaunist elu...? Aga kõige mõnusam idee on minna kohe magama nagu kõik teised normaalsed inimesed, kes kavatsevad jõuda hommikul kooli, et õppida, et tööd teha ja saada heaks, targaks ja ilusaks inimeseks. Minna magama. Kui elu oleks kaks korda pikem, võiks terveks talveks magama jäädagi, vajuda talveunne ja seedida vaimus läbi mustmiljon unenägu ja elude võimalikku varianti.

teisipäev, 6. oktoober 2009

Tartu Üliõpilasteater Minskis

Käisime Tartu Üliõpilasteatriga Minskis. Toimus igaaastane üliõpilasteatrite festival. Päevad möödusid kiiresti, linna olemusse süvenemiseks polnud kuigi palju aega, sest etendus järgnes etendusele ja pidevalt oli vaja kusagile tõtata.

Minski üldmulje oli kompleksne. Linna sisse sõites möödusime kilomeetreid ja kilomeetreid silmapiiri varjutavast hiigelmagalarajoonist, mille kõrval Lasnamäe on alles titekasvu, ka selles osas, mis puudutab lugematuid korruseid betoonkastide õõnsustes. Siis sain aru, kuhu on topitud kõik need 2 miljonit elanikku.
Ja siis tulid ufomajad. Need näevad välja midagi sellist, kui sulatada kokku kosmoselaev Tivoliga.
Südalinn on isegi kena. Palju kohtab stalinismi. Linna keskväljakud oma avaruses ja ehitised oma suuruses meenutavad Roomat ja ja Püha Peetri kiriku esist kompleksi. Minskit läbib Nezavisimosti tänav, mida peetakse pikimaks maailmas, seetõttu pole kerge ära eksida, ent vahemaad see- eest suured. Kui fassaadid on värvilised, silmapaistvad ja ilusti läikima löödud, siis kulissidetagune on vastandina vilets. Tuul tõmbab läbi. Üsna kentsaka mulje jättis ka koolimaja, kus pooled etendustest aset leidsid, naiste wc- kõik oli korras, plaaditud, puhas. Käte kuivatamiseks töötas puhur. Nii nagu peab. Ent peldikupoti jaoks ei paistnud neil raha jätkuvat või siis on see nende arvates lihtsalt üleliigne. Naised kükitavad europeldikus põrandaaukude kohal ja ei kurda.

Ent kes võtab pähe Lukashenko ehk Vuntsi, nagu me teda igaks juhuks omavahel vesteldes nimetasime, majast pilti teha, see võetakse vahele ja kästakse jalamaid jäädvustused kustutada. Valgevene on külaliste suhtes paranoiline, inimesed pigem vaesed. Tundus, et kestab helge nõukaaeg. Alkohol ja tubakas on üliodavad, ravimid ka. Naistekambaga uudistasime kohaliku kosmeetika poes, igaüks sai endale soodsalt nii mõnegi kreemi, šampooni või tabletikuuri. Kohalikud naised aga heitsid meie Eesti-Euroopa meeste peale hea meelega silma.

Kõige muu kõrvalt jõudsin hetkeks läbi hüpata ka Minski Kunstimuuseumist. Loomulikult oli seal ohtralt sotsrealismi, aga leidus ka palju muud põnevat. Eriti meeldis mulle ühe kunstniku graafika (60ndatel vist, nimi kahjuks ei jäädvustunud), kujutate ette: pimedas öös kõrgub mäe otsas viisnurgakujuline leegitsev, punane, põrgulik, hiigelsuur, ahvatlev koopasuu, ja inimesed tormavad massides, mustade sipelgatena üksteisest üle ja mööda, mäest üles, et sinna jõuda... Ängistav, irooniline, väga julge töö. Sarnaseid töid kannatavatest, vaestest inimestest leidus üsna palju. Niisamuti nagu keisrinnadena hobuse seljas ilutsevaid vapraid tööliskaunitare või siis väsinuna ent õnnelikena töölt koju saabuvaid seltsimehi.

Ööbisime "Raketa" nimelises noortehostelis, mille siseõu meenutas samuti Tivolit. Ja eemal, keset muruplatsi oli tõepoolest üks rakett vinna tõmmatud. Süüa- juua anti meile korralikult, vahest liigagi.

Kuigi kõikjale ei jõudnud,vaimustas mind etendustest enim Moskva teater etendusega "Sacramentum" (T. Galeev), mis tõi väga andekalt, terviklikult, läbimõeldult esile nii mehe ja naise vahelise armastuse kui ka loova vaimu, inimhinge lõputud otsingud, tõusud, langused, saavutuste tipud ja väljapaistva inimese maani mahategemised raskel teel. Mulle meeldis kunstniku tee näitlikustamine selles loos- maalikunstnik täiesti üksi,sassis, lootusetu, kaotanud isegi muusa, ent siis võtab ta musta värvi, sooviga katta, peita, kinni mätsida, ja värvib lõuendi üleni mustaks. Ja kukub ise sealjuures jõuetult maha. Siis tulevad teised, näevad- oh, must ruut, midagi uut, enneolematu, kunst on jõudnud lõpuni, hurraa (Malevitš). Nad tõstavad Geeniuse pjedestaalile, tahavad olla tema nägu ja palvetavad tema maali kui altari ees. Ent aeg läheb mööda, siis tullakse ja küsitakse, et kas see on siis kõik, mida sa teinud oled? Must ruut, mis asi see on? Mida sa teinud oled? Kes sa üldse oled selline? Üles tuleb puua... Ja rahvas pühitseb ülespoodud kunstnikku mängides rinnalt rinnale lükates lustlikku elu. ("Tule ka meiega mängima! Mis sa ripud siin?" "Mis... Mina? Kas te räägite tõesti minuga?" Kunstnik võtab nööri kaelast ja jookseb koos teistega mängima.
Mind vaimustas ka Mustafa Sekmen sooloprogrammiga Türgist oma peaaegu täiusliku, ilmeka kehatunnetuse ja liikumisesega. Aga eks nii Türgi kui Iraani võlu seisnes ka nende kultuuride eksootilisuses minu silmis.

Seesama Mustafa, kes oli žüriis, nimetas meie etenduse, (külalislavastaja Sergei Turbani juhitud) Tšehhovi "Naljad armastusest" näitlejat Peeter Piirit festivali parimaks näitlejaks. Kuigi sel aastal eestlased võistlusprogrammis ei esinenud. Ja üleüldse, vaatamata sellele, et keegi eesti keelt ei mõistnud, naeris ja aplodeeris publik täiel rinnal. Eestlased neile meeldisid. Ja üleüldse oli kõigil Vunts vinnas.





kolmapäev, 16. september 2009

Kuna olen mitmendat päeva kerges palavikus, saan õigustatult oma koleda luuletuse kohendatuna tagasi panna. Mõtet vist polegi, aga mul on alati olnud kinnisideed (visuaalsete) kujunditega. Ja kinnisideed tuleb välja lasta.
Eile asutasime uue mittetulundusühingu Tartu NAK. Ma ei tea, ma olin kogu aeg palavikus ja jõuetu, aga Andra tehtud õunakook oli taevalik. Üks neiu istus ilmetu näoga toolil ega kõnelenud suurt midagi. Siis keegi küsis, mis on. Neiu vastas, et tal on alati olnud probleeme eneseväljendamisega. Sellest peale hakkasin tema vastu huvi tundma ja tegin juttu. Väga tore tüdruk. Positiivset on kergem väljendada kui negatiivset, mulle tundub. Lihtne on naeratada ja saada vastunaeratatud. Hirmraske on öelda kellelegi, et sa ei meeldi mulle- esiteks võtab see palju energiat, teiseks vallandab üldise sünge ahelreaktsiooni, mida pole kellelegi vaja. Aga see on minu kogemus. Inimesed, kes EI TUNNE ENNAST hästi, hakkavad seltskonnas enamasti ebaloomulikult käituma. Ent kui keegi väljendab oma probleemi sundimatult ja valehäbita ja chillib iseendaks jäädes vabalt edasi, on see minu arust üliäge. Käitun mõnikord seltskonnas ebaloomulikult, kui ma just kergelt (mitte liiga) purjus ei ole. See käib minu filosoofist sõbra kirjelduse järgi ka näiteks nii: "Kristina, sa räägid üht, su kehakeel räägib teist ja kõige selle juures jooksevad subtiitrid, mis tõlgivad hoopis kolmandat. ..." Selle peale lõpetan nihelemise.

hakkasin praadima kana
lõikasin lahti filee
hiljem katsusin end peeglis
lõikumiskohalt
see on filee
täpselt sama
toores liha
liha, toores, surelik

paljud on sama asja pärast
andnud ära pool kuningriiki
vahest elugi
ent kas ikka
selle pärast

mõelda vaid milline hõrgutis
praadida pannil armsama häbet

Ilusa Armini
sõi ta himur naine ära
mõned mehed otsivadki
emalõvisid
kes nad lõhki rebiks

üks mees ütles, et
ta ei söö kunagi midagi
millel on olnud silmad peas
ta tungis alati liiga lähedale
kui ta minuga rääkis
ja tal olid niisked silmad

esmaspäev, 7. september 2009

Tartu elukunstnik P räägib sõbrale, et kui tal muud üle ei jää, kasutab pläru keeramiseks valgeid piiblilehti. Sõber arvab seepeale, et kui nüüd valgus ära peaks kustuma, siis on selge, et P on piiblist ära suitsetanud selle koha, kus Jumal ütleb: "saagu valgus!". P küsib, et kuidas see siis käib. Sõber seletab: "Noh, tuleb päike, aga kuna taevas on nii pime, et ta tõusta ei näe, siis tõuseb hoopis põrgusse."
Siis jäävad mehed mõtisklema, et mis siis ikka oleks kui päike põrgusse tõuseks. "Diskokera," teatan spontaanselt.

neljapäev, 20. august 2009

Hajameelsus

Kaksikpeegeldused aknaklaasil, kaks nägu, kaks lambivalgust. Nõnda uimerdan juba kaks nädalat kusagil kahevahel- olemata päriselt ei siin ega seal. Kui on mureküllane aeg käsil ja mõtted on sasipuntrais, avaldub inimeseses teinekord kergeid autismihelke. Hajub side reaalsusega. Kõrvad lukustuvad vestluspartneri ees ja info ei jõua kohale. Vali sisemonoog või visuaalne sukeldumine suvalisse detaili summutab välise. Usutavasti siiski normaalsuse piires. Ja kas olekski niisugusel perioodil eetiline seltskondlikku vestlust simuleerida kui ollakse enesega niivõrd hõivatud, et nagunii teist ei kuula? Siis maalin. Modelleerin värviga figuuri täiuslikkuseni valmis, astun paar sammu eemale ja avastan, et proportsioonid on täiesti valed. Siis mõõdan vormid ümber ja alustan kõike otsast peale.

Nägin und. Seisan oma koduuksel kusagil maakohas. Eemal karjamaal sunnitakse härga lehmaga paarituma- edutult. Siis märkab härg mind ja asub otsejoones minu poole jooksu. Hirmunult torman tuppa, tõmban rabeledes ukse kinni, lukustan selle. Ent juba ongi sarvedega elajas puidust läbi karanud ja nähes mu hirmunud silmi, ähvardab mind: "Kui sa keeldud minuga vahekorda astumast, rebin sul pea otsast. Seejärel, loobudes kallaletungist ja asudes lahkuma, lausub ta nagu terminaatori- filmis: "Ma tulen tagasi." Noojah. Härjaks kehastunud Zeus see nüüd kohe kindlasti polnud, see meenutas pigem mingit eriti suurt, lolli, purjus ja eriti häirivat täispumbatud põmmpead, kellele tahaks politsei kutsuda.

Ent järgmisel hetkel olen paari sõbratariga kaupluses. Sellises Herne poodi meenutavas uberikus. Kaaslastel on kindel plaan vibraatoreid osta. Üks on selline suur, pehme ja roosa, teine seestvalgustatud,läikiv ja soe. Nagu öökapi lambike. Sõbrannad kiidavad neid taevani ja ostavad ära. Siis tekib minulgi kiusatus oma viimase raha eest kunstdildo soetada. Ent mulle meenub, et raha on hiljuti päris otsa saanud. Piilun siiski rahakotti ja leian sealt imekombel viiesajase. Heakene küll, kaaslased ootavad mind juba väljas, salamisi rabistades paotan müüjannale raha, ostan mõlemad ja pistan asjandused kibekiirelt kotti. Tädike saadab mulle etteheitva pilgu. Kodus asun, khmm, oma uut omandust katsetama, kuid suureks nördimuseks avastan, et polegi teised midagi erilist ja peale selle teevad veel põrgulärmi, see veel puudus, et uudishimulikud naabrid ukse taha hiilima tuleksid. Viskan värgeldised käest ja teen kaine järelduse- pole vaja endale puhtast kadedusest ja ahnusest igasugust mõttetut kraami soetada, sest see mis teistele hea on, ei pruugi mulle sobida. Polegi eriliselt vaimukas unenägu, aga paar päeva häirib olemist- on mul vaja sellist saasta vaadata. Nagu mingi ülimalt halb filmiprogramm. Ühesõnaga, alateadvus paneb segast. Seks, freud, jung, seks.(Ent kui püüda tõlgendada neid unenägusid,(kuigi sel pole erilist mõtet) pole seal tegelikult seksiga midagi pistmist- kurjakuulutav härg on rusuv ja edasilükatud kohustus, mis näib raskesti ületatavana, ja need toredad nipsasjakesed meelelahutuslikud põgenemiskatsed olulise eest...)

Lugesin just Wiedemanni hiljuti ilmunud "Maagide kooli". Pöörane kirjeldus 70ndate eesti hipiringkondade okultistlikest katsetustest kõikvõimalike mõnuainete, sealhulgas keemilise plekieemaldi- Sopals kaasabil, astraalsetest rännakutest Lenini mausoleumi manu ja muudest padupsühhedeelsetest seiklustest. Lugemise ajal usun ise ka, et nõukogude režiimi võimu ei kontrollita mitte ainult väliste süsteemide läbi, vaid ka astraalsel tasandil- nimelt olevat Punane väljak astraalse KGB valve all, kuna Lenini "elav muumia" olevat sovetliku karma tegelik jõu keskpunkt. Ja püüdku liiduvastased šamaanid, nõiad ja muud intellektuaalidest müstikud sellesse sfääri sisse tungida- kaagebiitidest astraalvalvurid teevad võimuvastastele huligaanidele tuule alla.
Siis panen raamatu käest ja mul on tunne nagu oleksin just mingist eriti segasest unenäost ärganud. Aga noh, kuna kolisin paari nädala eest toredale hipiperekonnale kuuluvasse korterisse, (jaa, mul on kaks ilusat kõrge laega tuba ja valge veranda, kus saab maalida ja veini ja teed juua) kellest mõlemad- nii pereema kui isa on ka Wiedemanni raamatus olevatel fotodel väärikalt välja toodud, on see teos igati asjakohane. Muidu lõbus lugemine, soovitan soojalt.

neljapäev, 30. juuli 2009

reede, 17. juuli 2009

Aga mina tulin Võrumaale oma ema mängima,
ema saatsin enda asemel Tarbatu pääle ringi... vaatama.
Tema hakkas umbes aasta eest, nii nelikümmend plussiselt, maalikunstnikuks.
Isa vaatab kusagil Ridali kohal taevast alla,
seda on ta umbes terve elu teinud vist.
Vend kukub üldse vaata et iga päev kusagil taevast alla,
õde korjab soomes maasikatest koolirahasid.
Koer rullub ringi ja rebased närivad kassidel sabad soengusse.
Üksik papagoi norutab puuris ja tal ei ole oma eluga üldse miskit peale hakata.

(no ja siis lasen mina üksikuksjäänud papagoile juutjuubist teiste liigikaaslaste laule, kuigi ma pole kindel, kas see nüüd rõõmustab teda või kurvastab just, aga kuidagi loomulikumalt käituma hakkas ta küll ja virtuaallindudele oma viisijuppe vastu jorutama.)

teisipäev, 14. juuli 2009

(selle eest, et ma sinu juurest ära jooksin, lükati mind lõpuks kolinal trepist alla. kas sellel mingit mõtet ka oli, ma ei tea, sest luud-kondid jäid ju terveks. aga hoiatusest sain ma aru küll- ei maksa ummisjalu põgeneda kogu aeg kõige eest kõikjale.)

teisipäev, 7. juuli 2009

Ma olin Tartus ja mul oli seal kogu aeg süda paha.
Seepärast sõitsin Tallinnasse ja mul hakkas pea valutama.
Siis tulin Tartusse tagasi ja mul valutas pea ja süda oli ka paha.
Alkoholitagi.

Ma olin Tartus ja mul polnud õhku, mida hingata.
Seepärast sõitsin Tallinnasse ja nägin, et kõik on õhk.
Siis tulin Tartusse tagasi ja mul jäi hing kinni.
Hingamatagi.

Aga kui ma läheksin Võrumaale,
eksiksin kodumetsa ära,
leiaksin sealt pudeli eetrit,
jooksin selle ära, lendaksin puu otsa
ja hakkaksin käo kombel kukkuma.

Ühelt ma küsisin, mida ta kardab.
Ta vastas, et kardab kaotada kontrolli oma elu üle.
Teiselt ei küsinud ma midagi.
Ta vastas, et kardab naisi.
Üks ütles, et ta armastab mind väga. Kuigi ta seda ei tahaks.
Teine ütles, et ta ei armasta mind. Kuigi ta seda väga tahaks.
„Väga“ on üks naljakas sõna, mõtlesin ma.
Ühe juurde läksin, et põgeneda viletsuse eest.
Teise juurde ma läksin, et õppida viletsust tundma.

Kõik need rumalusest või mugavusest tehtud valikud,
juubeldus- ja kannatushetked, kired, meeleheide,
joomingud ja pohmellid kaotatud ajas
ei oma mitte mingit tähtsust loomingu kõrval,
mida kõige selle arvelt veel sünnitatud või välja oksendatud pole,
õigemini öeldes, loomingu eelaimdus ongi ainus,
mis kunstniku heitluste, seikluste ja veidruste ajalugu õigustab.
Elatud elu on toetus, varasalv, sõnaraamat ja käskija
kunstiteose sünniks.

esmaspäev, 6. juuli 2009

Laulupidu polnud minu arvates üldse tore. Esiteks küsisid nad lollakalt suurt piletiraha. Teiseks polnud seal ruutmeetritki istumisruumi ja kui tekkis vajadus liikuda, olin sunnitud üle teiste ronima. Üleüldse meenutas väljak hiigelsuurt ringisiblivat sipelgakuhilat. Kolmandaks sadas kõvasti vihma ja neljandaks ei olnud sealt, kuhu mina ligi pääsesin, suurt midagi kuulda. Viiendaks pole mulle kunagi mingisugused massipsühhoosid ja -üritused kunagi meeldinud. Kuuendaks ei saa ma aru, mille üle meil nii väga rõõmustada on. Ise kooris laulda oleks ehk ülev tunne küll, aga niisama pealt vahtida, kuidas hunnik inimesi üheaegselt ühtemoodi suud maigutab, pole küll eriti vaimustav elamus. Aga muidu on see ju kena traditsioon. Igatahes etem ja inimlikum kui härjavõitlused hispaanlastel või mingid muud veidrad riitused mõnedel teistel rahvustel.
Ülo Õuna näitus KUMUs vaimustas rohkem.

teisipäev, 30. juuni 2009


Matk oli tore. Aitäh, Andra! Võiks sellest ju blogis muljetadagi, aga meil on juba üks Veikals, kes kes Ekspressi matkapäevikut kirjutab.

Esimese poole matkast klõpsisin oma fotokaga, hiljem tegime Andra omaga korda mööda pilte. Neid, mis minu fotokasse kinni püütud said, paljundasin siia: http://www.flickr.com/photos/30803384@N06/

Tere tulemast ja nägm nagemist(nagu oli ühe läti marketi sisse- ja väljapääsule üles märgitud)!

pühapäev, 31. mai 2009

õunapuude õielehti
vedeleb teedel kui prahti
salamahti peab õnn
õilishingedele jahti
kirevaid kleidisabasid
kergitab tuul hetkeks vaid
ja sedamaid
kadund kõik nad ongi

("ründaja õnn"- tõepoolest, kui kohutav see võiks olla.)

laupäev, 23. mai 2009

Ju Toomemäel on käidud jumalaga
ja joomingute õitseaeg on käes:
kõik püksid pakatavad täies väes,
kõik naised öögivad Zavoodi taga.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda läigib sees kui kiilasjää-
ah! Joomingute õitseaeg on käes!
Kuis võiks küll kaine olla ma ja vaga!

Loominguline töö on ohtlik, sest tihtipeale ei imeb see nii põhja kinni, et ei suudeta käest ära panna enne kui mõistus üles ütleb ja korpus kokku variseb. Targem on vist siiski õhtul magama minna ja hommikul jätkata, kvaliteet kannatab ka. Rahustamiseks on hea roppusi kirjutada.
(Jah, ja halvimal juhul avastatakse järgmisel päeval selginedes, et see, mille kallal öö otsa nii usinasti asjatatud on, osutub mõttetuks käkiks...)
Aga miks ka mitte- "Joominguline töö on ohtlik, sest..."

Keegi saatis mulle laheda lingi: hollandi skulptor Theo Jansen.

neljapäev, 21. mai 2009

Veiko Märka kirjutas Ekspressis: Üliõpilasteater maksab Harmsi vaeva

Teravahõlmine kortsleht (Alchemilla acutiloba). Folklooris kastekauss, kortshein, krooksleht, vihmalill. ...juba iidsetest aegadest tuntakse kortslehe verejooksu peatavat ja haavu parandavat toimet. (U. Laansoo "Eesti elusloodus")

neljapäev, 14. mai 2009

Öö tuiskab päikest

0n nutused juuksed ja sasitud silmad
0n püstised huuled ja veinised rinnad
0n aeg marutuules ja ruum tõmbub lohku
0n sünd rauga luudes ja surm lapseohtu

Ja tuul sajab alla ja öö tuiskab päikest
Ja oks õgib mulda ja juur võtab äikest
Ja uni 0n selgem kui unelev vaimsus
Ja iha 0n heldem kui jumalik kainus

0n külm 0n 0n kuum 0n
Ja 0n ja ei 0n
0n hea 0n 0n halb 0n
0n 0 ja ei 0

kolmapäev, 13. mai 2009

Eino tore-tore! Kui käib tõsine illustratsioonide joonistamine, siis on ikka nii, et pintsel lipsab kohvitassi sisse ja akvarellivesi õkvalt kõrist alla, kohvi maitsestatakse soolaga ja praemuna suhkruga... Mis kasu oleks sest kui mul oleks viisteist kätt kui päid on ainult üks? Üks pää saab teenida ikka ainult ühte isandat korraga. Nii ta om, nii ta om.

neljapäev, 7. mai 2009

maksan mingi üüratu summa
üüri iga kuu sest olen olemas
kuigi raha ei ole ja peldik on
koridoris dušš on sees küll kuid
naabrid lasevad tümakat mis
peksab sisikonna katki

akna all kasvavad maasikad
ja sirel ja tulbid lähevad kohe lahti
need pole küll minu kuid
mul on silmad ja selle eest
ma ei maksa

teisipäev, 28. aprill 2009

Lugesin just raamatut, mis algas sõnadega "ma ei tea, kes ma olen". Sellega seoses meenus mõne aasta tagune sõnelemine ühega oma "isadest". See ei olnud esimene, päris isa, vaid teine. Mitte ka kolmas ega neljas. Mul alati olnud üks vanem ja targem inimene, kelle juures olen istumas käinud. Ei oska kuidagi teisiti olla. Või siis- pole viitsinud õppida omaenese õpetajaks.

Tollal käisin tema juures. Tema õpetas mulle näiteks seda, et kõige rohkem tõreletakse just selle lapsega, keda kõige enam armastatakse. Tema on minu ajusagarate vahele toppinud näiteks sellised toredad paatoslikud mõtted nagu "professionaalsus on pühendumine" ja "kunst on ainus, mis sulle lõpuni truuks jääb" ja "kunstiharidus peaks tegelema ande arendamisega ja loovusega, mitte niivõrd käsitööliku vilumusega" ja "tõde on vaja maapõuest välja peksta(midagi sellist kirjutas vist Tammsaare" ja nii edasi.

Ükskord tema juures teed juues kukkusin uhkelt ja kätega žestikuleerides seletama, missugune ma olen ja missugune mitte ja mis mulle meeldib ja mis mitte. See ajas tema, vana kavala koleeriku keema. Siis ta räuskas mulle teeseldud raevuga näkku (nagu tal ikka kombeks on): "Rumal! Kuidas sa võid öelda, et sa oled selline ja selline kui sa pole õieti elanudki veel? Sa ei tea ju ise ka veel, kes sa oled, jäta see endale meelde!"

Nojah. Ma ei tea, kes ma olen. Aga aiman. Ja niikaua kui ma ei kinnista eneses lõplikku arvamust iseendast, olen võimeline arenema ja liikuma selle poole, kes olla tahaksin. Sellest ajast peale pole ma enam suurt sõna võtnud, et missugune ma olen või mitte. Või kes. Muutun ajas, eriti praegu, varastes kahekümnendates. Niisamuti nagu avastan ennast, ei meeldi mulle ka teisi paika panna. Inimestes ilmneb hämmastavaid kihte eri hetkedel ajas ja ruumis. Eelarvamused on pahad.

Temaga aga püüan viimasel ajal võimalikult harva kohtuda. Ma lihtsalt ei lähe talle külla, kuigi ta seda võib-olla väga ootab. Osalt seetõttu, et justkui pole enam millestki rääkida. Teisalt kardan, et ta võib minus pettuda. Et ma pole nii palju edasi liikunud kui mulle meeldiks. Et mitmed pahed, mida ta mulle nina alla hõõrus, on pigem süvenenud (ja tema saaks sellest kohe aru). Et mulle meeldib õudselt meeldida. Ikka veel...

teisipäev, 21. aprill 2009

Lommaaž

häbelik ja häbematu
häbetav ja häbras
hüvitav ja hüübimatu
hümar, hürmav, hüll

Edukale esietendusele järgnenud mitmepäevane äfterpartii on nüüdseks möödas. Jättes kõrvale muud hullused ja arutused, päädis mu päädpööritav tormijooks Karlova Õigeusu Kirikus. Lõkke ääres anti külluslikult süüa ja juua. Süütasin õlilambid ikoonide ees. Siis, päevasel ajal ja hiljem, kella kaksteistkümne paiku öösel lõin pikalt ja iluga kirikukellasid paasapühade auks, mina, jumalakauge ja ärajoonud hing. Samal hetkel mõtlesin muidugi, et olen õudselt hea inimene ja salamisi isegi religioosne. Sealt sain selga suure sooja sineli, mis, nagu hiljem selgus, kuulub ühele mu heale kunstnikust tuttavale.

Koduteel juhtus imelikke asju. Akadeemia tänaval ehmatas mind karjatus: "Kiisu!" Vaatasin üles. Ainus, mis akendest paistis, oli üks must kass, kes seisis tagajalgadel, esikäpad laiali. (Murdosa sekundi vältel tekkis paranoia, et see on Peemot ise ja kohe-kohe seisab Woland minuga silmitsi.) Järgneval silmapilgul langes üks klaas ja purunes otse mu tõttavate kandade taga kildudeks. Hea, et pähe ei saanud. Keset Rüütli tänavat seisis minuga vastamisi fotoaparaat statiivil. Keegi pildistas parasjagu. Loodan, et ööd, mitte mind. Paremal askeldas kamp noori ja joonestas värviliste kriitidega sillutisele tantsusamme. Müstika! Korraks kahtlesin seisundite vahel deliirium-ärkvelunenägu-ilmutus-skisofreenia. Hiljem mõtlesin jällegi juhuse ja ettemääratuse peale. Ja et mis tähendus neil sümbolitel olla võiks. Aga ilmselt olin sel hetkel lihtsalt ärgas tavalistele nähtustele erilisi tähendusi omistama.

Botaanikaaias õitsevad hurmavalt lõhnavad hüatsindid ja muud kenad taimed. Metsades, maakohtades rohkemgi veel. Aga nüüd lülitan end jälle töisemale režiimile, et päästa oma nahk. Sest töö kiidab tegijat ja siis tuleb ka armastus ja kõik need muud head asjad. :)

Arvustus

Aapo Ilves kirjutas meie Kalev Harmsaarest ehk Tartu Üliõpilasteatri etendusest "Daniil harms ehk geeniuse elu" värvika, lõbusa ja ülimalt heakskiitva arvustuse.
"«Andke neile miljon krooni ja Vanemuise suur maja koos kõigi tehniliste võimalustega!» tahtnuksin ma esimese vaatuse ajal korduvalt hüüatada." "Paraku jääb sisulisem analüüs siinkohal ära, kuna olen siiamaani etenduse mõju all ja ülivõrdeliselt lummatud ning kahtlustan, et midagi nii head pole ma teatris kohanud väga pikka aega."
http://www.tartupostimees.ee/?id=109380

ETV kultuuriuudistes:

laupäev, 11. aprill 2009

Igakevadine neurasteenia

Mitmel ööl ärkasin niiskete linade vahel, külmast higist kaetud ihuliikmed üksteise külge ebameeldivalt kinnikleepunud. Lämmatavalt palav ja kontenärivalt jahe ühteaegu. Liiga eredad hommikud, ei taha asjade piirjooni nii teravalt eristada kui nad ennast välja pakuvad. Olen uimane ent ärevil. Päikesevalguses nähtavaks saanud tolmukogumid õhus ja koristamata tuba ei lase olla. Halatamatult paljastuvad ebatäiuslikkused peegelpildis pärast kampsunist talve ja kõik need mõttetud hilbud, millest mitte ükski ei sobi selga, ei kattu ettekujutusega ideaalminast. Juuksed kukuvad vastu põske ja segavad keskendumist, samas peadligi tõmmatud patsiga ei tunne ma ennast üldse iseendana. Ühed jalanõud on liiga talvised, teised liiga maikuused ja kolmandad liiga katkised, et neid linnas välja kanda. Põiepõletik ja kümme päeva oodatust varem algav menstruatsioon.
Ja kõik see Supilinna pori ja kõik need ringisagivad inimesed, miks neid nii palju on ja mis asju nad kõik ajavad? Ma ei taha, et nad mind näeksid ja üleüldse vajan päikseprille, et oma privaattsooni laiendada. Salliga on palav, aga ilma sallita puhub tuul kraevahelt sisse. Ja hääled on nii valjud ja autod ei lase üle tee minna ja siis peatab mind tänaval Lavastaja, lööb mulle naljatades paberirulliga vastu pead ja küsib, et miks ma nii nukker olen, samal ajal kui püüan mõttes visualiseerida, kuidas päike mu silmapõhjadesse auke kõrvetab ja sellele sobivat filosoofilist kaasmõtet leida. Inimesed ärritavad mind, ent teisalt teadvustan end hindamast iga viiendat meesisikut kui potentsiaalset partnerit. Ja seegi tekitab ebamugavustunnet, sest seksuaalne ärksus tuletab meelde tõsiasja, et peale inimeseks olemise olen ma ka loom.
Sellele järgneb hirm vanaduse ees ja jõuetu ent leppimatu terekäsi paratamatusega.
Üleüldse mõjub iga vähimgi ärritaja, kasvõi lusikas, mis põrandale kukub või rinnahoidja, mis kriibib vastu nahka, nii, et tahaks juuksed peast välja kiskuda, põrandale selili heita ja jääda ootama suurt rahu...

Üleminekuaeg. Pole enam talv, aga pole ka veel kevad. Valulikud ümberkohandumised. Ent need olid ainult loetud päevad.
Täna õhtul jalutasin linnas ja Emajõe ääres. Keskkond on ühteaegu avar ja turvaline, intiimne. Suur osa inimesi on linnast välja sõitnud. Liikujaid on vähe. Mõni sõber möödub ja naeratab. Üksikud paarid jalutavad jõe ääres ja elavad läbi magusärevat armumistunnet. Lummavad tulede ja puude peegeldused jões ja Lodjakoda sinavas udus. Värsked lõhnad ja siidine niiskus nahal. Emajõgi ujutab üle. Õhk on soe. Öökull huikab. Rahu, rahu, kulgemine. Nii hea on olla enese kehas. Kusagil kuklas aimdub õhkõrn inspiratsiooni alge sooja õhupaisutusena. Meelekohad on justkui elektritraatidega ühendatud atmosfääriga. Vahel laskub sinna mõni lind...




"Veed tulevad ära..."

neljapäev, 2. aprill 2009

Üllatusmunn

Esimese aprilli öösel vastu teist ilmutas mulle ennast üks üllatusmunn. Ehmusin nii, et kaotasin pea ära. Nüüd peab uue otsima.

reede, 20. märts 2009

Daniil Harms ehk Geeniuse elu



Mängivad: Richard Naar, Kaarel Targo, Kaidi Suitslepp, Ingel Terasmees, Katrin Kalma, Mehis Pihla, Enor Niinemägi, Peeter Piiri, Liisu Krass, Lennart Peep, Adeele Sepp

reede, 6. märts 2009

Pohmell

Ärkasin just. Päike paistab, aga tuba on jahtunud. Riided on põrandal ja mustad. kraanikauss on ka musti nõusid täis. Isegi mu silmaalused on mustad. Boiler on välja lülitatud. Söök on otsas. Öösel olin paki kiirnuudleid alla neelanud. Mõned neist vedelevad laual. Helistan umbes viiele sõbrale ja küsin, kuidas neil tervis on, selleks et enda oma kurta. Kõik ei võta vastu. Ma pole täna mitte kusagile jõudnud. Palju tööd on vaja teha, aga mina vedelen arutult voodis. Mõtlen kunstist ja armastusest. Kummagagi neist ei ole võimalik hetkel tegeleda. Kahju. Siis mõtlen, et olen ikkagi kunstnik. Oma loomult ja mõttelaadilt ja nii edasi. Peaasi, et mina ise seda tean. Ja ükskord saab must suur kunstnik. Või vähemalt hea kunstnik. Kunagi kirjutan raamatu. Võib-olla isegi mitu. Leian linadelt tema juuksekarvu. Need on kõige ilusamad asjad maailmas. Öösel, jumal-teab-mis-kell, käisin tema ukse taga kella laskmas. Hea, et ta ei kuulnud. Naaberkorterist kostub tümakat.
Olen jälle väga palju iba ajanud, laianud ja lohutanud. Hea, et kõike ei mäleta. Nõudsin Lavastajalt, et ta ütleks mulle, kas ta ikka seda naist armastab või ei. Et ta on nii tore naine. Lavastaja vastas, et Kristina, tee mulle lavakujundust. Üks vana Poeet kirjutas mulle ja minu kenale sõbratarile luuletuse kahest litsist. Kahjuks ei suutnud ta seda meile arusaadavalt ette kanda, sest käekiri oli loetamatu. Eks ta oli purjus ka. Hiljem ma tantsisin selle sõbrannaga. Tal oli nii pehme keha. Kohtasin üht noort neidu, kes hiljuti kritiseeris oma blogis kaasaegset eesti luulet. Soovitasin talle tungivalt, et ta praegu veel niimoodi ei kirjutaks, et ta ootaks veel paar aastat, tema enda pärast. Neiu tänas mind ja küsis, miks ma temast nii palju hoolin. Siis me kallistasime. Üks tore noormees küsis, et miks ma temaga vahepeal üldse suhelnud ei ole. Ütlesin, et ma ei tahtnud. Siis me kallistasime. Aga ma ei suutnud talle otsa vaadata, sest olin liiga purjus. Kahju. Kiitsin kedagi, et ta on väga lahe. Ja siis veel kedagi. Mu eilse õhtu saatjanna ütles, et Kristina, mine koju. Mõne aja pärast imestas, et ma pole ikka veel koju läinud. Hiljem ütles ta jälle, et mine koju. Lõpuks läksin ka.
Ma ärkan nüüd päriselt üles ja hakkan koristama.

kolmapäev, 4. märts 2009

Ootamatu looming

Pühapäeval, 2. märtsil sai minu blogi 1-aastaseks. Kui eakad teie blogid on?

Vahepeal tegin kiirsööstu marsruudil: Tartu-Tallinn-Helsinki-Turku-Raisio. See oli viimane "PARANORMi" näituse avamine. Õnneks sai sellega nüüd ühele poole.

Muuseas saatis üks onu Priit mulle etteruttavalt õnnitluse:
"ärge pahandage, kui Teid 5.märtsi puhul õnnitlen - 56 aastat tagasi sel päeval kärvas inimkonna kõigi aegade küllap vist jäledaim mõrtsukas Jossif Stalin.
Olge mõnus. Ette tänades P.A."
Jaa! See õnnitlus oli tõesti asjakohane, sest hakkangi justnimelt Stalini portreed maalima Üliõpilasteatri etenduse ("Daniil Harms- Geeniuse elu") jaoks ja süüvin huviga "isakese" kortsukestesse, silma- ja suunurgakaldekestesse. (Kahjuks või õnneks küll olemasolevate portreede põhjal, mitte natuuri järgi.)

(Daniil Harms "Ootamatu jooming"

ELULUGU

Nüüd räägin, kuidas ma sündisin, kuidas kasvasin ja kuidas minus ilmnesid geeniuse esimesed tunnusjooned. Ilmale tulin ma kahel korral.See juhtus nõnda.
Isa abiellus minu emaga 1902. aastal, kuid ilmale tulin ma alles 1905. aasta lõpul, sest isa soovis, et tema laps sünniks tingimata uue aasta esimesel päeval. Ta arvestas välja, et siis peaks eostamine toimuma 1. aprillil, puges emale külje alla ainult sellel päeval ja pani ette eostada laps.
Esimest korda otsis isa emal lähedust 1. aprillil 1903. aastal. Ema oli seda hetke kaua oodanud ja rõõmustas kohutavalt. Isa oli sellest nähtavasti nii lustlikus tujus, et ei suutnud end tagasi hoida ja ütles emale: "Aprill!"
Ema solvus sellest väga ega lasknudki isa sel päeval enam endale ligi. Tuli oodata järgmist aastat.
1904. aasta 1. aprillil kippus isa emale külje alla sama jutuga. Kuid ema, kel oli mullune lugu meeles, ütles, et ei soovi enam lolli olukorda sattuda ning ei lasknud isa ikka enesele ligi. Tormitses isa mis ta tormitses, mingit abi sellest polnud.
Alles aasta pärast õnnestus isal minu ema veenda ja mind sigitada.
Niisiis toimus minu eostamine 1. aprillil 1905. Ainult et kõik isa arvestused läksid vett vedama, sest ma osutusin enneaegseks ja sündisin neli kuud enne tähtaega.
See ajas isa sellisesse raevu, et ämmaemand, kes mu vastu võttis, kaotas pea ja hakkas mind sinna, kust ma just välja olin roninud, tagasi suruma.
Meie tuttav Sõjameditsiiniakadeemia tudeng, kes asja juures viibis, tegi neile teatavaks, et tagasi toppida mind ei õnnestu, ent tudengi sõnadele vaatamata suruti mind siiski kuhugi. Tõsi küll, pärast selgus, et kiirustades mitte just sinna, kuhu vaja.
Sellest tuli kohutav tohuvabohu. Nurganaine kisab: "Andke mulle mu laps!" Talle aga vastatakse:"Teie laps on teie sees."- "Kuidas!" karjub nurganaine. "Kuidas saab laps minu sees olla, kui ma just nüüd äsja sünnitasin!"- "Äkki te eksite?"- "Mismoodi eksin!?" ahastab sünnitaja. "Kuidas ma saan eksida? Ma ju nägin, et laps lamas siin sellel linal!"- "Õige küll," seletatakse nurganaisele, "kuid vahest ta roomas kusagile."
Lühidalt- keegi ei tea, mida naisele öelda. Nurganaine aga lööb lamenti ja nõuab oma last. Tuli kutsuda arst. Too vaatas nurganaise üle ja laiutas käsi, kuid taipas siis anda talle inglise soola. Nurganaisel läks süda pahaks ja niiviisi tulin ma teist korda ilmale.
Siis hakkas isa uuesti märulit tegema, kuna seda ei saavat nimetada sündimiseks, sest ma polevat veel inimene, vaid poolenisti loode ja mind tuleb kas uuesti tagasi toppida või inkubaatorisse istuma panna.
Ja nii pandigi mind inkubaatorisse.

25. september 1935

...
Keemik: Mina olen keemik!
Füüsik: Aga minu meelest oled sa pask!
Keemik ei ütle sõnagi ja variseb raskelt põrandale.
...)

esmaspäev, 23. veebruar 2009

Olen natuke külma saanud ja tõbisevõitu. Ka puud olid otsa saanud. Aga siis tõi Mehis mulle kelguga puid ja kibuvitsasiirupit ja suppi ja taruvaiku. Oo, mind on hoitud!
Kolmapäeval tuleb õde ja toob ka puid. Täna ma olengi nagu pesuehtne vaene supilinna poeet.


Päevalilled.

teisipäev, 17. veebruar 2009

Minust sai nüüd supilinlane. Kaks päeva arvasin, et elan siin täitsa üksi. Aga kus sa sellega! Kus on, sinna tuleb juurde. Täna õhtul keegi kolistas kapi taga. Imelik, mõtlesin. Uksed- aknad on ju kinni, kes see siis nii märkamatult sisse trügis? Noojah. Seal ta oligi. Üks väike olend jõllitas pärani silmi mulle otsa ja siis mu makarone ja siis jälle mind ja siis mu makarone. Tema nimi on vist Nipitiri. Hea küll, täna ööseks võib jääda. Väljas ju käre talveilm. Peaasi, et kaissu ei poe. See oleks temast küll üsna jultunud!

kolmapäev, 11. veebruar 2009

hämar aeg ja härmaaeg
jõledalt külm on väljas
nii mõnigi poeet
või kits või lits
on kusagil metsas
või toanurgas näljas

reede, 6. veebruar 2009

Minu oivaline seiklus Tamperes

Ehk hullus ja arutus.


Käisime PARAlastega, no tegelikult üsna eakate härradega Tamperes näitust avamas. Vastuvõtt oli võrratu- palju süüa, palju juua, palju külastajaid. Avamisel tegin tutvust ühe noortekambaga, kes olid ilmselgelt kunstitudengid. Neid on kerge muust massist eristada. Küsisin neilt, kas keegi tunneb Tiina Raaterovat, kes oli eelmisel aastal Tartu Kõrgemas Kunstikoolis vahetusüliõpilane. Ennäe, neil oligi number varnast võtta, ja poole tunni pärast sain Tiinaga kokku.

Jätkasime veinijoomist ööbimiskohas. Mina ja minu endine vana peika R suutsime end kogematakombel nii pildituks juua, et läks suisa käsikähmluseks. Kui olime juba arutuseni vaielnud teemadel, millest kumbki midagi ei mäleta, leidis ta, et nüüd oleks paras aeg minuga vahekorda astuda. Kuna mina aga keeldusin ja minu vastumeelsus teda veelgi enam sütitas, olin sunnitud teda näkku lööma. Mispeale R lajatas mulle paraja litaka vastu põske.

Et mulle nõnda häbitul kombel liiga oli tehtud, võtsin oma kompsud, tormasin ummisjalu välja ja astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse baari. Kui olin seal mõnda aega vahtinud, leidsin, et ega mul seal suurt midagi teha pole ja tahtsin lahkuda. Kahjuks ei leidnud ma ühtegi ust, mis viitaks väljapääsule. Ma ei saanud sellest neetud urkast välja. "EXCUSE ME, HOW CAN I GET OUT OF THIS BAR?" küsisin inimestelt inglise keeles, sest mina kui lõunaeestlane ju soome keelt ei kõnele. Kuna mitte keegi minu abipalvet tõsiselt ei võtnud,(arvasid vist, et tegin nalja), otsustasin ühe õlle tellida ja seltskonda maha istuda.(Hiljem vaatasin tšeki pealt, et see maksis 8,9 eurot.) Ja tütarlaste kambale järgnedes ma sealt mõne aja pärast ka välja pääsesin.

Ööbimispaika naastes haaras mind enneolematu ja ohjeldamatu kättemaksutung. Minust oli saanud fuuria. Kuna R ja härra Luuk magasid korteri ülemisel korrusel ja mina koos nende maise varaga alumisel, asusin segamatult asja kallale. Rebisin ribadeks särgi, mida pidasin kahtlemata R omaks, seejärel haarasin ühed saapad ja valasin need kraani all vett täis. Viimaks pillasin asjad R kotist südamerahus mööda tuba laiali. Korraks käis peast läbi mõte ka läptop aknast alla visata, aga õnneks leidus minus veel inimlikkust. Oma koti aga võtsin igaks juhuks kaissu.

Hommik oli ilmutuslik. Ärgates aimasin midagi halba. Igaks juhuks ei pistnud enneaegselt pead teki alt välja. Järsku kuulsin härra Luugi nördinud häält: "Kes mu särgi ära on lõhkunud? See oli minu ainus, ilus kollane särk. MIKS MU SAAPAD MÄRJAD ON?"
Olin vist midagi sassi ajanud. Olin vist öösel hulluks läinud. Need ei olnud mitte R, vaid Luugi saapad ja särk. Ja ohvriks langes täiesti süütu inimene.
Õnneks kannatanu väga ei pahandanudki. Pigem oli kõigil naljakas. Eeskätt R, kes ütles, et ta polnud juba ammu nii palju naernud. Rga olime sõbrad edasi, nagu poleks midagi juhtunudki. Tegova irvitas ja mina ei suutnud naerupurskeid terve päeva tagasi hoida. Aga häbi oli küll. Õudselt piinlik. Vaese härra Luugi ees, kes pidi korduvalt ajalehti saabastesse toppima ja külma Soome talveilma niisketes jalanõudes taluma. Aga ma kingin talle ükskord uue ja ilusa särgi. Kindlapeale.

Kuidas ma nüüd oma kuriteosse suhtuma peaksin, pole veel otsustanud. Mis tehtud, see tehtud. Aga nüüd tean, et võin mõnikord ka väga kuri olla. Ent siiski- oli see ju sürrealistliku näituse avamine.
Nüüd ma sukeldun Harmsi.



Kiasma
Härra doktorant Luuk ja Jüri Palmi maal



esmaspäev, 2. veebruar 2009

Mul oli üks vaidlus, millele pole ilmselt lahendust...

Kumb siis on tugevam, kas see, kes suudab oma tundeid varjata, aga kardab neid välja näidata või see, kes kes julgeb oma tundeid välja näidata, aga ei suuda neid varjata?

Muuseas sattusin lugema hr Psycho teaduslikke traktaate ja seal oli kirjas niisugune tore sõna nagu S Ä Ä S T U P A R A D I I S.
(Ja Veiko Märka leiutas hiljuti säästukalendri.)

laupäev, 31. jaanuar 2009

Und ei ole. Ma siis kirjutan.

Neljapäeval oli Mehise, Kompuse ja Malini jutuõhtu Tampere majas. Sealt liikusime edasi Hando soolaleivapeole. Mul õnnestus nii mõnelegi suurimat sõprust avaldada ja Tegovale möla ajada. Teen suuri sõnu kui olen purjus. Mul on selle peale annet. Sõrm tähendusrikkalt püsti ja õiglus jalule! Pool tundi ketrasin Kõrgema Kunstikooli hindamissüsteemist, et miks õpilasi ei kaasata maali hindamistele. Et nii ei ole aus ja tudengid ei saa teada, miks ja mille eest neile A või B või D pannakse. Siis haarasin Tegoval kraest ja lubasin tulihingeliselt, et kui tema midagi ette ei võta, siis lähen hommepäev ISILIKULT rektori jutule. Mispeale Tegova tögas, et kui Kristina nii palju joob, siis me teda kolmapäeval Soome kaasa ei võta.

Koduteel tõmmati meid Mehise ja Jukaga ühte korterisse sisse. Et noh, napsu on ja äge. Mõtlesime, et miks ka mitte, saab nalja. Meid asetati diivanile ritta. Mul oli seal väga halb olla, kuum, kitsas, lollus ja õhupuudus. Ei julgenud liigutadagi. Sain vist mingisuguse kultuurišoki. Kaks dressides meest ja üks naine, kes lakkamatult kellelegi helistada püüdis ja sõnumeid toksis, kell oli vist pool 5 öösel. Äkki räuskas tugitoolis lösutav jõmm:
"ÕU MEES, SA TÕMBASID TÜMPSU VÄLJA VÄ? HULLUKS OLED LÄIND VÄ?"
Teine, priskem mees, uuris, millega meie tegeleme. Mehis ütles, et ta on kirjanik. Seepeale jäi küsija meile juhmi näoga otsa vaatama, justkui oleks ta seda sõna esimest korda kuulnud. Järgnevalt topiti mulle lahtine fotoalbum nina alla. Pulmapilt. Peigmees ja pruut suudlevad. Paksem tüüp kiitles:
"Vot see on ILU, ma ütlen, MEGA."
Õnneks tegi Juka ettepaneku, et nüüd peaks vist ära minema. Mispeale telefoni klõbistav ja nätsu mäluv tšikk ähmas nagu muuseas:
"Äh, mis te lähete ä, KUHU TEIL IKKA MINNA ON. Ma panin just kalapulgad pannile. Ärge minge ja napsu on ja." Lasime jalga. Väljas märkisin sõpradele, et see oli nagu stseen "Tulnuka" filmist. Muigasime.

Vein ja õlu ei sobi kokku.

kolmapäev, 28. jaanuar 2009

Kallis Artur!

Sa ei kujuta ette, kui hea meel mul on, et sa lõpuks oma teed läksid. Kogu selle aja pidin ise oma väikest tütarlapse peakest vaevama, et kas läheb nüüd niipidi või hoopis naapidi. Nüüd ma siis tean, et läheb naapidi ja mu hing on rahul. Seal, kus me lahku läksime, saime ka esimest korda kokku.

See juhtus Silla juures. Oli ilus kiiskavkollane suvepäev. Kandsin seljas lühikest sitsikleiti ja käes keksukummi, nagu ikka. Nõnda üle silla tantsiskledes ja lõbusalt viisikest ümisedes komistasingi sulle otsa. Kukkusime mõlemad tohutu plärtsatusega otse poriloiku. Kui ehmatusest toibusin ja end püsti ajasin, võtsin esimesena julguse kokku, et vabandust paluda. Ulatasin sulle aumehelikult käe ja ütlesin:

“Ma palun sisikonna põhjast vabandust!“
„Eeh. Jah. Eks siin ilmas juhtub ikka igasugu asju.“
Sina, veider kõhetu poisiklutt, vettinud meremehemüts ühes ja hiigelsuur luup teises pihus, vaatasid mulle hämmeldunud pilgul otsa.
„Mina olen Niina,“ tutvustasin end, “ja kes sina niisugune oled?“
„Tervist, jah. Minu nimi on Artur. Ma olen nimelt liblikatiivateadlane. Ee... tule kaasa, ma näitan sulle, millega ma siin õigupoolest tegelen.“
Haarasid mul käest ja vedasid mind tõtlikul sammul alla jõeäärde. Seadsime end suvesooja heina sisse istuli. „Ole nüüd kuss ja ära liiguta!“sosistasid sa.

Kui olime umbes minutikese vaikust pidanud, juhtus midagi väga iseäralikku. Sinu pea kohal hakkas lendlema liblikaid! Alguses oli neid viis, siis kümme ja lõpuks kogunes neid terve sadakond su õlgadele ja kätele ja põlvedele ja pähe. Nad parvlesid ümber su keha nii tihedalt, et sind ennast, väiksekest, oli liblikate seast üsna keeruline eristada. Siis ma sain kohe aru, miks sa just liblikatiivateadlane oled. Sa ei saakski ju keegi muu olla! Sest ma pole mitte kunagi näinud ühtegi inimest, kelle ümber nii palju liblikaid tiirleks. See on lihtsalt haruldane! Ja veel missugused liblikad- neid oli tuhandetes eri toonides, igaühe tiibadel iselaadi mustrid ja kujundid. Ma polnud niisuguseid mitte kunagi näinud. Kahtlesin, kas need üldse ongi päris liblikad.

„Näed, see siin on silmustiib,“ osutasid asjatundlikult ühele neist, “tal on kummagi tiiva peal muster, mis meenutab sõlme. Ja see siin on tiigrisilm. Vaata neid kollaseid musta äärjoonega silmi tema tiibadel, täpselt nagu tiigril! See on murelendlane, must nagu tukk. See on lehviksaba. Kas ta pole lehviku moodi? See on kasteheinlane. Mururohelistel tiibadel on täpid, mis meenutavad veepiisku. Näed, see on sügisöölane. Tumesinised tiivad täis taevatähti! See on ussisaba, üleni siksakke täis. See on käpaliblikas. Nagu koera jäljed oleksid pitseriga tiibade peale löödud! Näed, see siin on haldjaliblikas. Minu arust üks kaunimaid. Vaata tema silmlaike! Suured ja sinised, sätendavad kui meri, otsatud kui taevas. Imeline. Ja muide, ka sul on väga ilusad silmad!“

Niimoodi saimegi sõpradeks. Hakkasime iga päev kohtuma. Ikka sealsamas, Silla juures. Tavaliselt askeldasime jõeääres. Sina tutvustasid mulle oma liblikaid ja mina õpetasin sulle oma eriala.
Mina tegelen ju kindlakivihüpetega. Pean keksukummiga hüpates mööda teed edasi liikuma nii, et maandun ainult kindlate kivide peale. Muud maad ei tohi puutuda. See on päris põnev mäng. Enamasti on igal kivil ka oma nimi või tähendab ta lihtsalt mingit sõna. Niimoodi kivilt kivile hüpates on päris vahva lauseid moodustada. Mõnikord on aga osutub kividevaheline maa nii pikaks, et ma lihtsalt ei jaksa sellest üle hüpata ja kukun endal põlved katki. Aga sellest pole midagi.

Õhtuti käisime üksteisel külas. Siis sõime suhkrukringlit ja jõime vaarikavarreteed. Mõtlesime välja igasuguseid mänge. Nagu näiteks kastanimunapeitus. Üks peitis muna ära ja teine pidi ära arvama, kus see asub. Aga ükskord tegin vigurit ja peitsin kastanimuna põue. No oli see vast piinlik lugu küll, kui sa seda asjandust mu pluusi alt pihku üritasid saada! Ma läksin näost tulipunaseks ja kuidagi imelik hakkas. Ka sina olid sel hetkel hoopis teist nägu, kui olid lõpuks oma kastani välja urgitsenud. Pärast juhtunut istusime kumbki omaette ega osanud teineteisele suurt midagi ütelda. Oleksime justkui tülli läinud. Sa tundusid mulle korraga nii võimatult võõras ja kauge, ent seda enam tundsin sinu vastu kiindumust ja tahtsin sinuga veelgi suuremaks sõbraks saada. Või noh. Ma poleks vist tohtinud seda muna SINNA peita! Ei tea, mis mul ometi arus oli.

Kastanimunapeitust ei mänginud me muidugi enam mitte kunagi. Tulid hoopis uued mängud. Näiteks õunalõikamisvõistlus. Nikerdasime õuntest igasugu vahvaid kujundeid välja ja tegime neist väikseid väljanäitusi. Pärast pistsime nad loomulikult nahka. No jaa, ja siis oli meil veel marjaäraarvamine, šampinjonisamba, salateaduslikud sosistused ja muud mängud. Aga neist kõigist pole küll mõtet kirjutama hakata. Pealegi olid need ju meie isiklikud ja väga tähtsad mängud ja eks sa ise mäletad neid kah. Mõnikord armastasid sa mind narrida mu nime pärast:“Niina, niina, sul on nöbini-na!“ See tegi mind tegelikult päris rõõmsaks, kui nüüd aus olla, kuigi teesklesin halvakspanu ja mossitasin etteheitvalt suud.

Päevad veetsime jõeääres, sest sinul oli ju vaja oma liblikaid uurida ja sinna kogunesid ka kõige haruldasemad liigid. Samal ajal kui sina heina sees liblikaparvena sädelesid, sooritasin mina eemal kõnniteel oma hüppeid. Pikapeale muutus see tüütuks ja ind sai otsa. „Kah asi siin karelda nagu narrike! Ma olen niisuguste rumaluste jaoks juba liiga vana!“ Oleksin tahtnud pigem sinuga olla. Aga sul olid ainult need liblikad. Olid nende külge justkui silmipidi kinni löödud. Vahtisid neid nii suure vaimustusega, et unustasid minu sootuks ära. Muidugi meeldivad mulle su liblikad, kellele ei meeldiks. Nad on väga ilusad, aga ma pean tunnistama, et et olin nende peale üsna kade.

„Häh! Mind poleks nagu olemaski!“ torisesin omaette, „samahästi võiksin hoopis mõnes teises linnas oma kindlakivihüppeid teha, näiteks Viinis või Pariisis. Sul poleks vist sooja ega kõige kärekülmematki, kus mina olen või mis ma teen. Ja minu hüpped ei paku ka sulle erilist lusti. Aga kas mina siis polegi ilus ja tähelepanuväärne? Oot-oot, mul tuli mõte!“
Tormasin ummisjalu üle Silla ja sealt –prõmaki- kodu uksest sisse. Otsisin kapist välja ühe üleni valge suvekleidi, puhvis varrukatega ja puha, siis haarasin sahtlist guaššvärvid ja pintslid. Mul oli plaanis maalida oma kleidist kõige ime-imelisem liblikas, mida sa polnud ealeski varem näinud. Maalisin riidele suured helesinised silmlaigud ja kollased päikeselaigud ja kuldsed viljapead ja rohelised niidud ja punased mooniväljad. Ja siis veel mõned v-tähe kujulised pääsukesed rinnaesisele. Sai see vast alles kunstiteos! Toppisin kleidi selga ja vudisin tuldud teed tagasi. Teepeal pistsin paar kanaperset kah palmikuisse. Nüüd olin küll uhke!

Kui jõe äärde jõudsin, kükitasid täpselt samas asendis nagu ennegi, pea liblikaid täis. Hiilisin tasakesi ligi. „Artur. Artur!“ püüdsin tähelepanu. „Mis. Mis?“ tõstsid hajameelselt luubi silmile, vaatasid üles ja kukkusid ehmatusest selili. Järsku purskusid lõkerdama nagu lõhkev tamm: „Heeh-heh-heh, oi-oi-oi, nii suurt liblikat pole ma veel näinud! Heeh-heh-heh, oi-oi-oi! Ah sina, Niina, mis sinuga on juhtunud, Niina?“
„Ma... ma tahtsin, et sa näeksid, et ka mina olen tegelikult päris ilus liblikas!“ „Nooh,“ vaatasid mind hindava pilguga ülavalt alla ja siis jälle alt üles, silmadeni välja, ja nentisid siis: „Oled küll täitsa ilus. Aga sina pole liblikas, sa oled ju lihtsalt tüdruk!“
„Mis...“ mul jäi kohmetusest klimp kurku kinni ja kuna ma ei osanud sinu jutu peale ei a-d ega o-d kosta, keerasin selja ja pistsin putku, nii kiiresti kui võimalik.

Poole tee peal hakkas vihma kallama, kusagilt pilvepõuest kostus mürinat. Värvilised veenired voolasid ojadena mööda mu sääri ja käsivarsi alla, kleit oli rikutud. Ühe puukuuri räästa all leidsin varju. Tõmbusin känkrasse ja puhkesin kibedusest nutma. „Oh ma rumal armetu plika!“ haletsesin ennast ja pea oli musti mõtteid täis.
Mõne aja pärast murdis päike end pilvede vahelt välja. Mu jalge all sillerdas värviline veeloik. „Ilus,“ mõtlesin, „kui kogu aeg sajaks värvilist vihma, oleks see vast imelugu!“ Tõstsin pea põlvedelt ja vaatasin taevasse. „Vikerkaarevihma!“ Seal, sinavas laotuses kõrguski suur ja selge vikerkaar. Imeline!

Kahel järgneval nädalal ma jõeäärde ei läinud. Nokitsesin omaette ja aitasin ema kodutöödes. Ükskord olid sa mind otsimas käinud, aga ma palusin teistel edasi öelda, et mind pole kodus. Eks ma olin natuke pahane kah. Pealegi, mulle meeldis üksi olla. Joonistasin ja plätserdasin akvarellidega. Mulle hakkasid värvid huvi pakkuma. „Kui põnevaid toone on võimalik segada!“ imestasin. Terve maailm näis järsku nii värviline, nii mitmepalgeline, nii võimalik. „Igal asjal oma toon ja iseloom, igal inimesel eri iseloom. Küll ma ise olen ikka imeloom...“ jorisesin laulda.

Ühel õhtul võtsin südame rindu ja otsustasin sulle külla minna. Valmistasin eelnevalt ka ühe küpsisetordi. Seda on lihtne teha, aga maitseb hästi. Väike külakost teeb ikka tuju heaks, mõtlesin.
„Oi, Niina! Mul on nii hea meel sind näha!“ tormasid mulle vastu ja kallistasid mind nagu mingit kaisukaru. Hakkasime jälle üksteisel külas käima, aga mitte nii tihti kui varem. Jõe ääres me enam koos aega ei veetnud. Teadsin, et sul on vaja oma liblikatega tegeleda ega tahtnud sind segada. Pealegi olid kõige kihvtimad kivid hoopis teistel tänavatel ja mujal oli palju huvitavam oma hüppeid sooritada.

Nägime üha harvem ja harvem. Ühel hommikul kui üle silla koperdasin, silmasin sind teepervel küürutamas. Toksisid varbaotsaga kivikesi. Pilk oli sul samuti enneolematult kurblik.
„Mis on, Artur? Mis lahti?“ Ei sõnakestki. „No räägi ometi,“palusin sul südant kergendada.
Pärast mõningast vaikust avasid suu:
„Ma... ma pean vist ära sõitma. Kaugele, kaugele maale. Mu vanemad peavad mõneks ajaks tööasjus ära sõitma, Amazonase äärde. Mina aga ei taha üldse ära minna. Mul on siin jõeäär ja liblikad. Ja... Üks võimalus on küll siia jääda, vanaema juurde, aga see pole ka päris õige. Laps peab ikka ema ja isaga koos olema. Ja ega ema mind ka ju maha jätta ei saa. Ma ei tea, mida teha.“
„Artur, kas sa siis tõesti arvad, et su liblikad sinust maha jäävad? Ei! Nad on ju sinu liblikad! Nad on seal, kus oled sinagi!“

See uudis tegi mind muidugi kurvaks. Kartsin, et hakkan sinust puudust tundma. Aga mis seal ikka. Kui nii, siis nii. Kahe nädala pärast saingi sinult kirja. See oli aadresseerimata postkasti poetatud. Huvitav, miks sa minuga päriselt hüvasti jätma ei tulnud? Võib-olla seetõttu, et lahkuminek on kurb. Võib-olla mõned inimesed lihtsalt ei talu hüvastijätte? Avasin kirja. Sel samal hetkel oli kusagilt kõrgelt kuulda reisilennuki summutatud mürinat. Juba olidki sa lennukis, kilomeetrite kõrgusel.

Mul on hea meel, et sa ikkagi läksid. Sa sõitsidki Brasiiliasse! Seal on ju liblikad palju suuremad ja värvilisemad ja neid on seal arvatavasti miljonites, mine või hulluks! Sul on seal kindlasti väga põnev. Ma loodan, et kui sa sealt ükskord tagasi tuled, saab sinust maailmakuulus liblikatiivateadlane. Ja usutavasti saab minustki asja. Mitte just kindlakivihüppaja või vesivärvisegaja, aga kui ma need kaks teadust kokku panen, lisan sinna veel sülemitäie liblikate lendu ja veel üht-teist, tuleb sellest kindlasti midagi väga suurt ja ilusat!


Sinu,

Niina

kolmapäev, 21. jaanuar 2009

Ka täna öösel ei suutnud end magama sundida. Sõin isegi palderjani sisse, ent ka see ei aidanud. Paari tunni pärast lippan kooli.
Veebruarikuu jooksul pean uue kodu leidma. Kus oleks valgust, soojust ja ruumi.
Emme-issi käest sain kurja sõnumi:"Tule maa peale!" See tähendab seda, et pean nüüdsest alati ja ise oma üüri maksma jne. Õigust räägivad. Ja on ka aeg. Seega tuleb päris-päris tööl käima hakata või leida moodus oma annete regulaarseks mahamüümiseks.
Aga ennekõike tahan ju päris-päris kunstnikuks areneda. Eesti kunstnikuks, rsk. Ja see kool on vaja lõpetada.Kust saab metseene? 8o
Läheb vist andmiseks.

esmaspäev, 19. jaanuar 2009

Ai! Jälle ma magasin
oma tiivad ära.
Püüa siis aovalgel
tõusta lendu
katkiste sulepuhmastega!
Peab vist tänagi
maa peale jääma.
Ja laskma end rapsida
sõba silmale saamata
kärarikastel massidel
kiiskavas päevas
ja lehkavas öös.
Sest kuidas on üldse
võimalik uinuda
kui tüükad seljal
teevad põrguvalu?
Kõhuli?

pühapäev, 11. jaanuar 2009

Mul on tunne, et olen 3-4 viimase päeva jooksul ülesuhelnud, ja kui keegi üritab mind lähimate päevade jooksul mingisugusessegi seltskondlikku suhtlusesse tirida, siis ma lihtsalt lagunen koost. Vastik Tartu.
Istusin nüüd veel pohmeluses mitu tundi Miliuse juures ja jõin ära kolm tassi kanget teed ja siis veel kolm tassi musta kohvi ja vaatasin sadat erinevat raamatut ja maali ja fotot ja kuulasin jutte sajal erineval teemal ja mu silmad on nagu tõllarattad, aga aga ma jõudsin ikkagi koju, teise linnaotsa ja kukun nüüd kohe pikali,enne kui mu süda üles ütleb.

Jah, ja kui ma nüüd kell kolm öösel külast ära tulin, mõtlesin, et kui koduteel peaks üksainukegi vastutulev tuttav mulle ainsagi sõna poetama, siis ma hakkaksin lihtsalt lahinal nutma. Miks ma seda endaga teen.

reede, 9. jaanuar 2009

Mehis Heinsaare, Jaan Malini ja Marko Kompuse näituse avamine Tampere majas- kolm luuletajat visuaalses maailmas. "Sisejuured" 08.01 2009



Kompus Seda assamblaaži-maali ma tahaks endale,ise ka päris täpselt ei tea, miks. Aga Kompus oli võib-olla isegi nõus vahetama.


Milius
Madis ja tore Aivar
Mehis



Mehis
Mehis
Mehis

Malin

pühapäev, 4. jaanuar 2009

läksime
käest kinni
saadjärve pääl

mul oli
hing kinni
libedal jääl

kui algas
uus aasta

laupäev, 3. jaanuar 2009

Majanduslangus teeb kaineks.


(Kunstnikud omavahel)

Kristina:"Noh,mitu k-tähega päeva sul sel aastal kokku tuleb?"
Albert:"11 tuleb ära."
Kristina:"Siis oled sa ju edusamme teinud! Eelmisel aastal oli neid vist 4..."
Albert:"Nojah. Siin pole ka midagi imestada. Meil on ju majanduslangus ja sõpradel pole enam eriti raha, et niipalju õlut osta. Järgmisel aastal tuleb ilmselt veelgi rohkem k-tähega päevi. Oi-oi, palju rohkem!"

*k-tähega päev- ööpäev, mille jooksul Albert pole tilkagi alkoholi tarbinud.