neljapäev, 25. detsember 2008

Kas etv,tv3 või kanal2
ei oska isa valida
kallis, kas ma olen paks
küsib naine lalinal

nii juhtub alati
kui söödud
liiga palju salatit
ja verivorsti
venitatud kõhtu

sest käes on jõuluõhtu

*

"Mu pea on nagu
räbalaid täistopitud pesumasin,"
kirjutasin sulle.

Niisuguseid hulle
mõtteid sünnitab vaid öö,
mis unetuses trummi lööb.

Ent sinu vastus oli kasin:
"Oi,kui tore metafoor!"
Ah, ma olen sulle masin
või totter mänguasi,
mis ketrab mingit jama.
Ma tean,et sul on kama,
ent siiski-
komilfoo.

Eks tõmba uttu,argpüks.
Uju üle jõe, mis jääs.
Ja mis mulgi üle jääb,
"sest kes on üks,
on üks ka kahena,"
nagu ütles Üdi.
Milleks üldse kahelda.

Üdini villand on ühise
villa viljatust viltimisest,
millest sooja
ei saa kumbki looja.
Ei sina ega mina.


Ime muna,
ütles kana.

teisipäev, 23. detsember 2008

Love


Ma vaatasin just Pasolini filmi "Salo e Soodoma 120 päeva." Ja mul hakkas sellest halb. Sõber,kellelt plaadi laenasin, küsis: "Huvitav, miks sa just nüüd seda vaadata tahtsid?" Mõtlesin. Vastasin: "Ma ei tea,tegin hiljuti töö, mis on praegu tartu kunstnike aastalõpunäitusel üleval. Ja mulle tundus, et selles on midagi sarnast Pasoliniga, kardan,et püüdsin väljendada sarnast valu. Tahtsin teada, miks ma sellise lollaka töö tegin,miks ostsin modelleeringust vormi võtmiseks 700 krooni eest silikooni ja miks ma söandasin selle jaburduse näitusele viia."

Pasolini film jutustab äärmuslikult rõvedal kujul sellest, mida võim võib teha inimese ja ühiskonnaga. Armastust ei ole, see on välistatud. Ja meeletud seks-orgiad, mis ei väljenda seksuaalsust,vaid võimusuhteid. Alandamine. Ja nauding võimust inimese üle läbi piinamise, vigastamise, lõpetades ohvri tapmisega.

Tegin ühe skulptuur-insllatsiooni. Lääge roosa silikoonist pihustiga pudel, mis on tühjaks pigistatud, pritsitud. Pudeli peale on kirjutatud "LOVE". Postament, millel see seisab, on kaetud piltidega prostituutidest, kelle näod spermat täis pritsitakse. Kes põlvitavad selle ees, mida ei ole. Tühja pudeli ees. Meessoost võimu ees. Naised, kes ootavad,suu ammuli,justkui suurt armastust, mis neile pähe võiks sadada,saavad sele asemel hoopis laadungi spermat näkku ja suhu ja silma.

Miskipärast lõppeb enamus pornokaid naise näo täispritsimisega. Niipalju kui näinud olen. Mõlemad asjaosalised näivad sellest äärmist rahuldust tundvat. Naine paistab olevat õnnelik. Oigab tänulikkusest, et lõpuks ometi näkku sai. Heh. Tegelikult ei paku see akt ühelegi normaalsele inimesele naudingut. Siin ei ole jällegi seksuaalsususega, veel vähem armastustundega midagi pistmist. Aga sümboolselt on naine sellega alistatud,alandatud,häbistatud,võidetud. See on võimu näitamine partneri, antud juhul naise üle. Ja pornokate sihtgrupp on ju meessugu. Aga pornotööstus ei ole minu töö probleem. Vaid midagi muud.

Võim, meetodid selle saavutamiseks, vägivald ning armastuse puudujääk inimsuhetes ja ühiskonnas on ilmselt teemad, mis mulle korda lähevad. Kohati tunnetan seda isegi öökimajavalt perverssena. Pasolini eesmärk oligi võimu olemust ilmselt väljakannatamatult šokeerivana(läbi de Sade´i fantaasite) rahvale ette sööta. Et asja uba selle läbi kohale jõuaks? Kuid kas see on eetiline?
Kas vaatajaskond on selle välja teeninud, et kunstnik oma isiklikku valu jultunult, lollakal ent ükskõiksel moel ette söödab? Minu eesmärk ei olnud teha head kunsti, vaid võimalikult kiiresti väljenduda,millestki vabaneda. Sest mingid aspektid elus, mida olen ise kogenud või kõrvalt näinud,on öökimaajavad, väljakannatamatud. Ent kas see asjaolu vabandab välja kunstniku teose, mis ajab lihtsalt öökima? (mis võibki olla teose eesmärk,(viini aktsionistid nt)
Kas reaalse elu valupunktidele viitamine peab väljenduma läbi nende peegeldamise kunstis? Jaa, miks mitte. See näib olevat kõige tõhusam viis millegi mõista andmiseks. Teisalt, niisugune käitumisviis ju kahekordistab seda negatiivset, mis niigi olemas. Kui muidu tähele ei pannud, siis nüüd näed ja topelt! Aga tõde on hea. Sest tõde on päris ja tõde on areng. Illusioon on seisak ja seiskumist ei ole. Sürrealism ja dada tekkisid käsikäes sõjakoledustega. See oli negatiivne peegeldus negatiivsest. Kaose eest põgenemine kaosesse. Teised peitusid koleda reaalsuse eest turvalisse illusiooni ja tegid lihtsalt ilusaid pildikesi. Ja teevad tänagi.

Igal juhul,Pasolini "Soodoma 120 päeva" ületas mu valuläve. Mina näiteks ei suutnud seda lõpuni vaadata. Ja kõike ei olegi vaja vaadata, mis tehtud ja tunnustust pälvinud. Hea tervise nimel. Näiteks.


silikoon, makrofleks

neljapäev, 11. detsember 2008

Krabimaitselised pulgad.
Suhkruasendaja.
Kohvikoorepulber.
Lihamaitselised kiirnuudlid.
Alkoholivaba õlu.
Puuviljaekstrakt.

Armastusemaitselised hüvasijätukirjad.
Emotsioonidest ülekeev apaatia.
Kaineks joomine.
Vaikuse väljakannatamatu müra.
Nutlik naer.
Meeleheitlik ühtimine lahkumineku tähiseks.
Lõputu teejoomine.

-Ma ei saa end mitte kunagi mitte kellegagi siduda. Ma kardan, et ma kaotan ennast. Ma valgun laiali. Mu ümber on keha, mis ümbritseb kestana kirjutamist, lakkamatut kirjutamist.
-Sa tahadki üksiklaseks jääda? Elu lõpuni...
-Jah. Varem ma kartsin seda. Nüüd enam mitte.
-Aga mul on vaja kogu aeg kedagi armastada. Ma ei saa teisiti elada.
-See on... See on väga ilus.
-Hea küll. ma mõistan sind. Aga mida mina siis tegema pean? Ah, see polnud küsimus.
-Sina pead särama.
-Aga kuidas ma saan särada kui...

alkdjglaödjgklaöjklasdjglsagjlasdkjgaldgjlaö

-Mul oli väga hea sinuga täna olla.
-Minul ka.
alkdjglöadjgalöjglaö
-Näeme.
-Näeme. Muidugi näeme.

Wow! Jaiks! Juhhuu!!! Huuh.

Simulatsioon.
Sublimatsioon.
Saldejumps.

reede, 5. detsember 2008

Visandiplokki on hea kotis kaasas kanda. Niiviisi kritseldades leevendada tooreid emotsioone või kärsitust. Nüüd pistan värvipliiatsid ka kotti.




reede, 28. november 2008

4. kursuse aktifiguuride hindamine skulptuuriosakonnas.

Minu oma sai rahuldava hinde. Karmin naljatas, et see on nüüd küll saksa ekspressionism ning arutles, et huvitav, miks Kristina sõjakoledusi(nälga?) kujutab. Aga minu kuju selg olevat tundlikult modelleeritud ja portree muidugi ka. Aga proportsioonid polnud minu tööl päris paigas.



Aila oma.

Jaanika oma.


Jaan ja Jaanika. Jaanika töö sai A.

teisipäev, 25. november 2008

See blogi on ikka üks vigur meedium küll. Tahaks muidugi kirjutada,väänelda, stripata,halada,arvata ja välja öelda. Aga ei tohi. Ei saa. Sest see pole ei õige koht ega moodus. Ega aeg. See pole mingi padjaraamat siin. Ausalt öeldes ma polegi endale päris selgeks mõelnud, missugust online identiteeti blogivormis üles ehitada tahan ja milleks. Ekshibitsionism ja masohhism käivad nii või naa käsikäes.

esmaspäev, 24. november 2008

Seltsis segased.



Luuk, Ehin, mina ja Jaanika

Kelomehe maalid. Esimesed maalid pärast kümneaastast pausi.
Vello Vinn ja Elo Järv
Tegova
Ahti Seppet

Luuk ja Martini
Veiniklaasiga Maailmas kiikumas

laupäev, 22. november 2008

Nüüd ma pole enam
kakskümmend kaks
Ja üks väike
viimane taks
jooksis täna hommikul
vutt-vutt-vutt
kõrvade lehvides
mu jalge eest mööda.

kolmapäev, 19. november 2008

PARA näitustest:
http://tartu.postimees.ee/191108/tartu_postimees/kultuur/344235_1.atkab-kunstnikust-isa-naitusiphp?kirjanikust-poeg-j
"Kirstina Viina looming on nüüdsel näitusel kuraatori sõnul klassikalisele sürrealismile oma jõulisuses ja seksuaalsuses lähedasem. «Mingis mõttes on ta väga alasti oma töödes. Minu meelest lisab ta Parale jõudu.»"

Ja veel:
Olete oodatud 20. novembril kell 18 Tartu Lastekunstikooli galeriisse (Jakobi 52)
näituse "Paranorm" põhiosa avamisele.

Näituse teine osa avatakse 21. novembril kell 13 Vanemuise Kontserdimajas (Vanemuise
6).

Näituste korraldajad: Jaan Malin (kuraator) ja Tartu Lastekunstikool

21. novembril kell 14 algab Kirjanduse Majas Tartus (Vanemuise 19) sürrealismile
keskenduv konverents.

14.00 – 14.10 sissejuhatus – Jaan Malin
14.10 – 14.40 „Psühhoanalüütiline alateadvus ja sürrealistlik
teks“ – Linnar Priimägi
14.40 – 15.10 „Sürrealism ja terrorism“ – Hasso Krull
15.10 – 15.40 „Laaban ja koerad“ – Eik Hermann
15.40 – 16.00 sürrealistlikku luulet loeb Andres Ehin

16.00 – 16.30 kohvipaus

16.30 – 17.00 „Sürrealism sotsialismi lammutajana“ – Ants Juske
17.00 – 17.30 „Sürrealistlikest nukkudest telekohaloleku kummaliste
kehadeni” – Raivo Kelomees
17.30 – 18.00 „Hyperaphia“ – Enn Tegova
18.00 – 18.30 „laul minevikust“ – Erkki Luuk


„Paranormi“ toetasid EV Kultuuriministeerium, Eesti Rahvuskultuuri Fond,
Tartu Kultuurkapital, Ecoprint, Tartu linn, Mart Maastik

esmaspäev, 10. november 2008

Astusin täna hommikul nördinult uksest välja. Siis järsku langesid Juhan Viidingu luuleread kardinatena mu habraste mõtete peale. ei tule armastusest iial puudu, sest kes on üks, on üks ka kahena.
Esimest korda mõistsin selle tähendust.

/.../
hää küll ma lähen
olen nagu udu
ja laskun vihma-
lume-rahena
ei tule armas-
tusest iial puudu
sest kes on üks
on üks ka kahena

teisipäev, 4. november 2008

Mul on tunne, et ma rabelen mudas. Ja seda seetõttu, et ma neli aastat tagasi ei läinud maaliosakonda, vaid hoopis skulptuuri. Ise ka ei tea, miks. Kui ma oleksin maali astunud, oleks see kool juba lõpetatud. Aga mõnele kohe meeldib elu raskeks elada.
Nad ei lase mind siit koolist minema enne kui ma olen ära raiunud oma kolm kivi, mis eelnevast aastast võlgu jäid. Kolm kivi, millega ma kohe üldse tegeleda pole tahtnud. Nii vastumeelne ja mõttetu näib mulle see tegevus. Eriti siis kui tulen Linnapi kontseptuaalse kunsti loengust või Kaire Nurga kaasaegsest kunstist vms. Mul oli võimalus maali üle minna, kuid ei teinud seda. Ma ei tea, kas põhjus oli julguse puudumises, laiskuses või milleski muus, aga nüüd on juba hilja.
Ja ikkagi pean ma saama skulptori hariduse. Kuid diplomitööle ei lasta mind enne, kui mul on need kolm kivi raiutud.
Parema meelega maaliksin, kui olen sunnitud samal ajal mässama kipsiga ja kõigi nende saja vormitükiga ja karkassidega ja makettidega ja ei tea millega. Skulptuur ei ole mu loomule omane, minus pole seda soont. Kuid tagasiteed pole ja rist tuleb lõpuni kanda.
Kasemaa narris mind ükskord, kui tema ees vingusin oma valiku pärast: "Loll oled! Kas sa siis ei mõista, milline kingitus see on? Kas sa siis ei näe, kui palju see sind arendab? Kui sa oleksid läinud maali õppima, oleksid nad su ära rikkunud. Sa oleksid uhkeks läinud ja hakanud arvama, et kunst peabki kergelt kätte tulema. Ei. Ainult läbi valu ja kannatuste sünnib kunst. Laiskuse pärast tahad sa maali minna! Mõtle, kui huvitav on tegeleda millegagi, mida sa ei oska. Katsetad ja avastad endas uusi tahke. Rableled ja mässad ja siis avastad eneses midagi täiesti uut ja ootamatut.
Ja kui sa nüüd skulptorina lõpetad, ja siis maalima hakkad, on maalikunst sinu jaoks palju põnevam, värskem, võimalusterohkem maa. Ja sa näed seda teisiti kui need, kellele on päevast-päeva ette söödetud, kuidas peab maalima. See muutub nende jaoks harilikuks. Ja niimoodi on nende iseseisev areng kärbitud. Näed, mina sain ka maalikunstniku hariduse, aga ma hakkasin hoopis skulptuure tegema. Sa ei kujuta ette, kui põnev see on!" No umbes nii.

Nojah. Oma valikut tuleb õppida armastama, nii absurdne kui see ka pole. Et sellest võitu saada. Mulle meeldib mõelda, et iga asi on juhtunud millegipärast. Et nii pidigi minema. Et raskused ja ekslemised kasvatavad vaimu, et vaenlasi tuleb õppida armastama. Et juhuseid ei ole, kuigi ma seda päriselt ei usu. Ma simuleerin usku saatusesse vaid seetõttu, et nii on kergem eluga edasi minna ja võtta vastu uusi kogemusi, nii halbu kui häid.
Jälle ma istun ja ootan
Ent mida küll, seda ei tea
Kui võiks lihtsalt minna ja joosta
Et leida sealt kusagilt head.

Jälle ma jooksen ja tõttan
Ent kuhu küll, seda ei tea
Kui võiks aega endale võtta
Ning mõtelda millestki heast.

Jälle jooksen ma kinni
Ei tea, mida tegema pean
Ometi -kingapael kinni-
Ja keha mind edasi veab.

Jälle ma jooksen, hing kinni
Ja mõtetest tulvil on pea
Õnneks on kingapael kinni
Ja hea, et kord minulgi veab.

. . .

Ma vaatan peeglist,
kuidas sa mind kepid
ja seda ei tea keegi,
mis imetlus mul tekib
iseenda vastu,
kui sa minu vastu
tõukad
oma ihuliikmed
ja minus liikled.

Kui Narkissos
vaatan oma
naiselikke poose
ja oma kaunist keha,
mis
antud sinu hoolde
ja on veel noor.

Sa jood mind iharalt,
kui keegi selle lollaka
Cartlandi seebika kaanel,
on kõikjal minu kiharad
ja nendes sinu haare.
Ma olen sinu
ja ainult sinu silmadesse
jääksin nõnda andunult
ma peeglist vaatama.



(mul ei ole häbi.)

esmaspäev, 3. november 2008

Leidsin arvutist ühe teksti, mille kirjutasin aprillis 2007. Algidee on pärit Veiko Märkalt.

Kolm rubiini


Vaikses Nurgakeses istusid Mülleri Sass ja Lembit Kurvits. Mehed arutlesid tähtsate filosoofiliste teemade üle ja limpsisid kohvi. Mõne aja pärast ilmus kohvikusse Ilmari Karro, kes lähenes seltskonnale kükakil, selg ees ja kandis Albert Gulgilt varastatud prille.

"Head inimesed," pöördus ta suurte mõtlejate poole ja teatas siis: "Kas te juba kuulsite, et sel kevadel 30. aprillil antakse välja Juhan Liivi nimeline luulepreemia? Ei tea, kellele see antakse?" Ja jäi tähendusrikkalt Sassile otsa vaatama.

"No sina jääd sellest küll ilma, sina kirjutad kõigest ja mitte millestki. Jooksed kasvõi nahast välja, et Ilmari Karro nimi ikka ajaleheveergudel hiilgaks, luuletad mingitest totakatest horoskoopidest ja tulnukatest. Igavene lollpea!" räuskas Müller ja jõi ühe sõõmuga oma kohvitassi tühjaks.
"Mina näiteks olen Jimi Hendrix. Meisterkitarristi uuendatud ja täiustatud variant," alustas ta taas ja hakkas oma rögiseva häälega ümisema katkendit laulust "Hey Joe".

Kibestunud olemisega Kurvitsa nägu tõmbus veelgi rohkem krimpsu. Mees tõusis toolilt, lajatas rusikaga vastu lauda ja käratas: "Kuule Sass, sa oled ennast ikka täitsa idioodiks joonud! Hendrixit armastasid kõik, sind ei armasta aga enam mitte keegi. Pealegi suri Jimi juba 70. aastal, sina olid sel ajal alles paras piimahabe, kollanokk, nolk. Hendrix oli rikas mees, sina ainult kerjad ja lunid teisi, et nad sulle viinaraha laenaks. Üks paadunud joodik oled, seda ma ütlen!"

Mülleri suured lopergused silmad muutusid veel niiskemaks kui nad enne olid. Ta suunas pilgu aknasse. Tihke vihm oli hakanud vastu klaasi peksma, justkui tahaks mehele näkku pursata. "Bää-ääsemist ei ole!", ulgus Sass.

Mõistes, et Sass hakkab jälle bluusi vajuma, tõmbas Lembit ennast veel rohkem õhku täis ja teatas: "Aga mina olen Juhan Liiv. Isegi Mats Traat ütles seda. Mina olen Eesti parim..."

"Kuule, kuule," segas Karro vahele ja kohendas ninaotsas läikivaid prille. "Te mõlemad olete rumalad. Mis jutt see niisugune on- Jimi Hendrix ja Juhan Liiv? Sina oled Sass ja sina Lembit," suunas ta nimetissõrme otsustavalt nii ühele kui teisele. "Tavalised eesti mehed. Teil on miskine suurushullustus kallal. Oot, oot. Kui koju jõuan, uurin kohe tähtede seisu, kuidas planeedid inimesi nii kummalisel moel mõjutama on hakanud. Või on hoopis magnettormid valla pääsnud? Oh taevas, oh armuline, missuguste lollakate wannabe`de seltskonda ma olen sattunud!"

Suur müstik haaras kätega peast ja hakkas rahulikul ilmel seletama: "Mina olen Ilmari Karro. Ma tahangi olla ainult mina ise ja ei keegi muu. Mehed, ma ütlen teile: Just be yourself! Hö-hö-hö! Nagu vanad inglased, tead. Pealegi, kes ei tahaks olla Ilmari Karro? Olen ma ju ehtsa nõia järeltulija. Ja ma usun kaelkirjakut, aga kõige rohkem- iseennast!"

"Kallid sõbrad", kostis nurgast Mülleri värisev-mörisev hääl. "Mul on tunne, et me kõik oleme lollid. Aga kõige rumalam meist on ikkagi Ilmari Karro. Sest see, kes tahab olla Ilmari Karro, peab ikka täielik idioot olema."

"Jaa- jah, sul on õigus ," ähkis Lembit Kurvits, "näete, mul on siin üks luulekogu kaasas.(Ma ei tea, kas luulekogu nimi oli siis "Tühermaa" või "Meie ühine vend armastus" või midagi muud, aga see selleks.) Selle võikski konkursi võitjale,kõige lollimale, kinkida."
Ka Sass oli nõus. Ja kirjutas Lembitu vana luulekogu puhtale sisekaanele pühenduse. Kössi vajunud Ilmari jäi aga nõutu näoga kaugusesse vahtima.

Sel kevadel kuulutati Ilmari Karro kõige lollimaks meheks. Auhinnaks anti talle Juhan Liivi luulekogu Jimi Hendrixi pühendusega.




Lisan ikka veel, et tegemist on loomulikult fiktsiooniga ja teksti eesmärk ei ole kahjustada reaalseid isikuid.

Kristina Viin
Mehis sõitis kuuks ajaks Gotlandile näidendit kirjutama. Nojah. Ma siis hakkan maalima ja skulptuuri tegema ja olen tubli koolilaps.

reede, 31. oktoober 2008

Ma panen ka siis lingi üles, et veel rohkem inimesi näeks:
www.postimees.ee/?id=44709
VOT NII PEAKS EESTIS ASJU AJAMA! :D
Au Kert Kotkale ja Maris Mäele!
Täna veeretasin terve koolitee lausejuppe.

Tartus on hea kui mul on siin armastus.
Tartus on halb kui armastust ei ole.

Tartus on hea kui mul on siin sõpru.
Tartus on halb kui sõpru on liiga palju.

Tartus on hea kui siin purskub loovust.
Tartus on halb kui loojad purskavad üksteisele näkku.

Tartus on hea kui siin on viina.
Tartus on halb kui viina sisse ära uputakse.

Tartus on hea kui peetakse huvitavaid loenguid.
Tartus on halb kui ma loengute ajal huvitult unenägusid pean.

Tartus on hea kui mul on jalgratas.
Tartus on halb kui mu jalgratas ära varastatakse.

Tartus on hea, sest Tallinn on nii kaugel.
Tartus on halb, sest tee Tallinnasse on nii pikk.

Tartus on hea, sest ta hoiab mind endas.
Tartus on halb, sest ta ei lase mind endast välja.

Tartus on hea kui siin õpitakse elu tundma.
Tartus on halb kui ei õpita ennast tundma.

Tartus on hea kui siin elatakse õppides.
Tartus on halb kui õppimine ei elata.

Tartus on hea, sest siin saadakse suureks.
Tartus on halb, sest siin on raske suureks saada.

Tartus on hea kui Emajõgi voolab.
Tartus on halb kui Emajõgi seisma jääb.

Tartus on hea kui luuakse sildu.
Tartus on halb kui sillad ei loo.

Libastusin vihmaussi otsa. Komistasin, kuid ei kukkunud.

Mul on kaubamaja eskalaatori käsipuud palja käega vastik katsuda. Kasutan selleks kinnast või varrukat. Samas, Karlova mõisa viiva trepi raudne käsipuu näib nii sile ja puhas, et tahaks seda keelega limpsida.

Aga Raekoja platsil kohtume me kõik. Armastajad, koolivennad ja -õed, vanad ja noored, õlleklaasisõbradki. Suure kella all, kus Suudlevad Tudengid.

kolmapäev, 29. oktoober 2008



FLUXUS GAMES 2008 in KUMU

Hakkasin tubliks spordineitsiks.
Kui presidendiproua ees,
siis mina kohe järel.

reede, 24. oktoober 2008

Vaatasin just filmi "Leaving Las Vegas" Nicolas Cage'i ja Elisabeth Shuega peaosades. Film alkohoolikust ja prostituudist, kumbki oma viimast hingeleeki elus hoidmas/kustutamas?. Mind valdas hirm ja ahastus. Võtsin kohe Albertiga ühendust, et just temaga rääkida, et ennast tuulutada. Alps loeb mingit ulmekrimkat ja läheb varsti magama. Olekski mõttetu talle keset ööd külla minna, pealegi on mul tarvis homme üsna varakult tõusta. Aga ma lähen ikkagi välja, mul on vaja seda jalutuskäiku teha. Und ei ole. Kell on 1:30.
2:30
Kõndisin end tühjaks. Ega ma suurt midagi enda jaoks välja ei mõtelnudki, ainult sõnad "distsipliin" ja "alandlikkus" tulid meelele. Kui domineerivad need, siis on minuga kõik korras. Kuid kui lasen endal olla kaootiline ja uhke, siis võib persse minna. Tavalised religioossed soovitused, mis seal salata. Et olla heades suhetes iseenda, tööga, kunstiga, suhetega jne, võiks kasvatada distsipliini ja alandlikkust.
Üks tuttav ema ütles kord, et kõige olulisem on õpetada lapsele, kuidas oma emotsioonidega ümber käia. Ma kah kantseldan siis last iseendas ja püüan talle õpetada, kuidas rahutust mõista ja talitseda. Nagu me kõik.

kolmapäev, 22. oktoober 2008

Lõuna ajal lugesin paari tunni jooksul kiiruga läbi hunniku Tartu Kõrgema Kunstikooli diplomitöid. Viited kasutatud kirjandusele, autoritele, kordusid. Näiteks vähemalt 4-5 inimest tsiteerisid Kelomeest. Kelomees on popp. Või on artiklikirjutaja teemad lihtsalt aktuaalsed? Või on diplomandidele ühed ja samad materjalid ette söödetud? Või ongi Kelomees väga hea kirjutaja? Igaljuhul on see lahe. Kelomees on lahe.

esmaspäev, 20. oktoober 2008

Reedel etendati FERRODRUMis perfokaid. Ühtlasi avati näitus "Abi kosmosest". Kõige vingema performance' iga sai hakkama Aive Kalmus, kes tuletas meelde vana vahvat arvutimängu, kus hunt korviga mune püüab.
Kahest laes olevast avausest lendas kümne minuti jooksul alla 300 toorest kanamuna, mida siis kunstnik, hundikõrvadega gaasimask peas, meeleheitlikult korvi püüda üritas. Loomulikult kukkus enamus mune põrandale lödiks ja need vähesed, mille Aive kinni napsas, venisid kollaka ilana korvipõhjast läbi. Publik oli naerukrampides, minagi pühkisin silmanurgast pisaraid.

Ah jaa. Samal õhtul sõi Raatuse Comarketi juures olev pangaautomaat mu kaardi ära.


Laupäeval toimus Kirjanike Majas Vaino Vahingu mälestuspäev.Psühhiaater Mehilane leidis, et Vahingu leivatöö käis talle üle jõu, loovisikule omase tundlikkuse, siiruse ja avatuse tõttu. Üle jõu mitte selles mõttes, et ta oleks kehv arst olnud, vaid selles, et filoloogi vms haridus oleks talle paremini sobinud. Samuti leidis ta, et painavas tunnustusevajaduses piinlev Vahing põdes kroonilist depressiooni, mida talle aga kunagi ei diagnoositud, küll aga paljut muud, alkoholismi näiteks.
Ivar Põllu arvas, et Vahingu tekste ei tahetud omal ajal eriti etendada, sest need tundusid sellel roosakashallil nõukaajal liiga segased. Tänapäeval aga olevatki kõik head etendused eeskätt segased, selles mõttes oli Vahing ajast ees.
Vahingu viimane naine kiitis Jüri Arrakut, kuna Vaints oli elukaaslasele tunnistanud, et justnimelt Arrakut oli ta oma parimaks sõbraks pidanud.



Ja minu väikesed tülid.


neljapäev, 16. oktoober 2008

Nüüd peaks vist piinlik hakkama. Mina virisen, et pean aeg-ajalt praekartuleid sööma, aga Contra kiidab neid siin taevani. Muide, praekartulid sibulaga on vist ka Alberti lemmiksöök. Või valmistab ta seda rooga pigem olude sunnil. Selline lihtne hea toit, mis seal salata.

Kui kartuleid ja sibulat praadida koos tomativiiludega, sisada maitseks basiilikut, tilli ja pipart ning katta see riivjuustuga, saab üsna nämma õhtusöögi. Veel maitsvam, kui segada kartulid singitükikestega. Aga see on juba mõnevõrra kulukam.

Mõtlesin, et kui parasjagu ikka midagi muud asjalikku kirjutada ei ole; ja teemad juba raha ning praekartulite peale üle lähevad, siis on see juba looma tasemel mäletsemine. Sel päeval oleks vist targem blögimisest hoiduda. Muidu läheb asi tuimaks kätte.

Aga no mis sa teed kui nii suur häda klaviatuuri klõbistada on.

kolmapäev, 15. oktoober 2008

Eile elasin praekartulitest ja sibulast. Täna saatis vanaema natuke raha. Olen tänulik. Natuke piinlik on küll, et ikka veel majanduslikult omal käel päris hakkama ei saa. Juhuslikke otsi on, aga need on ikka üsna juhuslikud. Ma ei tea, kas saaksin kooli kõrvalt igapäevase töölkäimisega hakkama. Olen selleks liiga laialivalguv. Isa ütles, et hakaku ma ilusaid pilte tegema ja müüma. Heheheh.

Ostsin kohe endale kaks väikest visandiplokki, ühe akvarelli ja teise joonistuste jaoks. Hakkan sinna suuri ja tähtsaid ideid kritseldama. Jaa! Mulle meeldib plaane teha, päeva- ja nädalaplaane, märkmeid üles tähendada, et oi- nüüd teen veel seda ja seda ja siis lähen sinna ja sinna. Siis tuleb selline mõnus kommimaik suhu. Nagu joonistadeski. Kuid ideid on palju ja laiskust niisamuti. Ei teagi kohe, millist mõtet neist kõigist tohuvabohudest teostama peaks. Tore oleks unistama jäädagi, aga nii ei jõua kuhugi. Muidugimõista eristab tark inimene olulist ebaolulisest. Tänapäeval on see ellujäämiseks hädavajalik, müra on lihtsalt nii palju. Ma pole kindel, et õigete valikute tegemises kuigi osav olekisin. Ikka takerdun detailidesse ja keskendun mitte just kõige pakilisematesse toimetustesse. Paldrok ütles hästi, aga üleolevalt, midagi niisugust: "Näed, meie, pärnakad(nongratakad) teeme enne kunsti ja siis hakkame jooma. Tartlasi ajab juba puhas inspiratsioon jooma, kunstini ei taheta nagu jõudagi." Selles osas tahaksin olla küll pigem pärnakas kui tartlane.

Kuu oli täna Tartu kohal suur ja ümmargune, laiutas uhkelt madalal jõe kohal. Ma polegi vist varem nii suurt kuud näinud. Koolitee on pikk. kodutee veel pikem. Narvamäest alla Karlovasse ja tagasi. Hommikuti meeldib mulle mööda Emajõe äärt üle Kaarsilla tormata, õhtuti unelen aga läbi Rüütli tänava, kiikan botaanikaeda ja sealt edasi üle Kroonuaia silla. Sel sillal on hea seisatada ja horisonti vahtida, algul sinnapoole, kus häälitseb linn, siis teisele poole, kus päike loojub puude varju ja paneb Emajõe õhetama.

Kingadest on kahju. Mul jätkub neid tavaliselt ainult üheks aastaks. Ma ei oska kuidagi inimesemoodi käia. Üsna ruttu kuluvad kontsad lõhki ja ninad irvakile. Nagu oleksin mõni metsloom! Kapjadega. Siiski, tore on kingi kanda. Neis tunnen end kuidagi väärtuslikumana, naisemana. Ikka on parem kontsi klõbistada kui tenniseid järel lohistada.
video

Lühike video monteerimisõpetus


[0:01:41] Kristina Viin: aa, nüüd leidsin
[0:02:13] Kristina Viin: aga kuidas ma nüüd eest saan ära lõigata selle
[0:02:53] r: jaa
[0:03:17] r.: see playhead tuleb asetada sinna kust tahad lõigata
[0:04:58] r: siis võtad paremalt zhiletti meenutava tooli, paremal
[0:05:08] r: ja naksad ära
[0:05:23] r: said?
[0:06:32] Kristina Viin: eee
[0:07:12] Kristina Viin: mismoodi ma mille ära naksan
[0:07:31] Kristina Viin: razor tool?
[0:07:39] Kristina Viin: jah, aga mis ma teen sellega
[0:09:41] r: sealt kus see playhead seisab lõikad
[0:09:56] Kristina Viin: mis see playhead on
[0:10:09] Kristina Viin: ega ma ikka ei jaga neid nuppe
[0:10:40] : see mis liigub timelinil kui video käima paned
[0:11:02] Kristina Viin: ja kuidas ma sellega ära naksan siis
[0:11:21] r: lihtsalt
[0:11:33] Kristina Viin: pildi alt?
[0:12:55] r: peale, see video timelinile, riba, mis ongi video, seda lõikad nagu vorsti
[0:13:12] Kristina Viin: aga ei tule ju
[0:13:18] Kristina Viin: küljest
[0:13:21] Kristina Viin: :D
[0:14:34] Kristina Viin: no aga järgmine kord, kui play, siis paneb jälle otsast peale
[0:14:54] r: tuleb praegu sisse?
[0:15:03] r: pragu
[0:15:24] r: lõhe, kriipis
[0:15:26] r: kriips
[0:15:43] Kristina Viin: ei näe
[0:18:56] r: peab tekkkima kriips sinna videoribale timelinil
[0:19:16] Kristina Viin: no punane kriips on ainult
[0:19:59] r: ütle seda, kas see video on sul ikka timelinil?
[0:20:10] r: seas asjatada võib ka lihtsalt videole klikkides
[0:20:23] r: kas tõstsid ta sinna
[0:20:24] r: ?
[0:20:30] Kristina Viin: eee ma ei tea
[0:20:38] r: siis tõsta
[0:20:43] r: sii tekib riba
[0:20:55] Kristina Viin: ei tõstnud vist
[0:21:15] r: võta videost ja tõsta
[0:21:54] Kristina Viin: tõstsin. väike kastike tuli timelinele
[0:22:15] r: seda kastikest saab vorstikeseks venitada.
[0:22:46] r: vt selle timelini kõige all vasakul skaala, liiguta seal toda noolekest, see venitab vorstiks
[0:23:11] r: see nagu zoom
[0:26:22] Kristina Viin: ah ei ma ei saa millestki aru. eelmine kord tegin midagi, siis sain
[0:26:26] Kristina Viin: ükskord
[0:35:49] Kristina Viin: vabandust, et hakkasin sind tüütama
[0:36:12] Kristina Viin: ma ei tüüta.
[0:46:22] Kristina Viin: öelnud siis head öödki
[0:46:23] Kristina Viin: head ööd

esmaspäev, 13. oktoober 2008

Täna tundsin end kurva ja väsinuna. Läksin Gulgile külla. Alberti pilk oli hajevil ja olemine umbne. Ta kurtis mulle elu mõtte puudumisest ja rääkis surmast. Et võiks juba tulla. Võtsin tal käest kinni. Vaatasin ainiti kunstniku hiigelsuurt fantastilist õlimaali, ja ei osanud talle kuidagi nõu anda. Küsisin, et kas tal siis ühtegi ilusat unistust pole, või missiooni, salajast pakitsust, midagi, mis annaks elule mõtte. Ei.

Taustaks mängis Sven Grünbergi muusika filmist "Hukkunud alpinisti hotell". Muusika pani maali voogama, süvendas ruumilisust ja elustas tegelased selles. Hoidsin Alberti kätt,vahtisin ainiti sinirohelist maali, mu silmad tõmbusid niiskeks. Oleksin tahtnud ulguma hakata, aga austusest Alberti vastu hoidsin end tagasi. Mõtlesin, et annaks jumal mulle eluteele tarkust ja avarat hinge. Avarat silma. Südant. Siis läksin ära.

http://www.youtube.com/watch?v=EDIaNZR7_eA


Kuidas kaitsta kunstnikku üksildusse ja alkoholi uppumise eest?

Noh, Runnel ehitaks kurbade kaitseks kurbade linna, aga...
Eile mõtlesime Mehisega Miliusele külla minna, et tema käest ühte Leedu reisi videot laenata. Helistasin siis Miliusele. Ütles, et tema plaat on katki, küsigu ma Kiisi käest.
Siis aga lajatas, et tulgu ma kolmapäeval külla, andku üks oma joonistus talle ning võtku ma kindlasti Raivo ka kaasa. Noore naisterahva keeruline elu.


Paldroki sünna, Pärnu Fideofest, Non Grata, Moira Tierney
http://www.parnupostimees.ee/141008/kultuur/10089972.php

















kolmapäev, 8. oktoober 2008

Meil on käimas arhitektuuriloengud, mida annavad kaks toredat kutti, Tartu linnaarhitektid Tiit Sild ja Tõnis Kimmel.
Kui kedagi huvitab Tartu nüüdisarhitektuur, näiteks uued põnevad korterelamud Emajõe käänus Siili tänaval; Vabadussilla II preemia töö, mis on palju vingem ja mängulisem kui väljavalitud variant; Lotte lasteaia planeering Hiinalinnas; Tartu rahu tähisala ideevõistluse tööd, Pärmivabriku ala planeering, Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurivõistluse kavandid jne jne jne.
Klikake lingil: www.tartu.ee/aeo

Väga põnev!
klõbistan klaviatuuri...
Klaviaator!

Rotaavia
via rotatsioon!
Jooned.

need joon ära.
ära joondu!

need more?
emo!
mida fakki
ikka saab
adim...dva

baas sakib
sajaga.
kibe!

jo-le-mi-na
ei ole mina
anime

eritud
must

aa nii meeletu
tulemina

teisipäev, 7. oktoober 2008



Sain loengus kopatäie Barbara Krugerit. :)

Näpin siin photoshoppi keset ööd.


Foto:Ilves Töötlus: Viin

kolmapäev, 1. oktoober 2008

Siin ta on, minu toas, minu voodis, minu embuses. Tema soe helendav keha hingab hämaras ruumis, minu keha vastas. Nagu kesköine ingel, kes on mu kõrvale laskunud, et oma tiibu puhata. Silitan ta puusa. Missugune kumerus, siidine kaar. Pigistan C rinda, see on minu pihus. See tuksleb ja väreleb nagu väike linnuke. Ma tahaksin teda pigistada nii kõvasti, et ta ära lämbuks. Et ta oleks lõpuni minu, minu, minu, see pehme rind.

C nurrub magusalt, ja pöörab siis oma õhetava näo minu poole. Naise silmad helgivad pimeduses. Pilk, mis mind joob, on täis andumust ja kirge. "Võta mind!" anuvad need silmad, "tee mind enda omaks, liida meid ühte!" Ta surub end tugevamini minu vastu, mu riist tuksatab ihast, tunnen, kuidas see verd täis valgub. Kriimustan ta selga. Naise tagumik tõuseb erutusest. Libistan käe üle ta väänleva ihu. Iga mu puudutus paneb ta keha tõmblema nagu maruse looma. Silitan tema reiepadjakesi, need on higised, palavad. Mu käsi jõuab ta häbemekinguni. Õhkub niisket soojust. Seal aurab troopika. Missugune lihav roos õilmitseb mu sõrmede all! Missugune elujanus lill! Tema nupp on paisunud ja mahlane. Ma ei suuda seda enam taluda, ma tahan temasse.

Juhin C käe oma peenisele. See on jäik, kuumav, valulevat kiima täis. C mudib seda hellalt. Pistan oma süljega niisutatud sõrme temasse. See põrgulikult palav metroo, see hullutav kiirtee on koondunud rulli ja imeb mu sõrme sügavamale, sügavamale. Naise tupp tõmbleb erutusest, C ohkab rütmiliselt. Kleepun tema külge, imen ta rinda, suudlen ta õhetavaid põski, tema kaela, sasin ta juukseid.

Ja juba ma lükkangi oma kõvastunud liikme temasse. "Aah!" karjatab C. Ma kepin teda. Ma vaevlen tema hukutavas soos, ma mõnulen selles mülkas, mida kõige rohkem ihalenud olen. Nagu siga soojas poris. Ei! Nagu patune ingli süles. Liiga ilus. Liiga hea. Ma tahan su purustada! Naise keha moondub ameerika raudteeks, ja mina kihutan selles surmasõlmi. "Aah!" oigab C. Naise hingamine kiireneb. Ta lõõtsutab nagu palavikuline.

C tõstab pea ja püüab mind suudelda. Imen ta huuli. Ma õõtsun ta kohal. Ja tema minu peal. Naise keha ratsub agoonias. Ta silmad on niisked, ta vaatab mind ekstaatilise kurbusega, tal on abiotsiva uppuja pilk. Ta huuled poetuvad, justkui tahaks midagi öelda. "Ma, ma... aah!" Naise rütm kaotab pidevuse, ta kargleb nagu arukaotanu mu seljas. Juuksed õgivad tema nägu, ta rinnad vappuvad meeleheitlikult. Ja siis ma tunnen, siis ma tunnen, et ma enam ei suuda. Ma purskun selle hullunud ingli kehasse just sel hetkel kui ta viimase jõuga minu peenise juureni laksatab. Mu armas, ta kukub väriseva ja võbelevana minu peale nagu sügisene lehesadu. Ja ei liiguta enam.

Me jääme teineteise peale roidunult lebama. Nagu meri ja liiv, liiv ja meri, sulame me hääletult ühte ja vajume käsikäes õnnestavasse unne.

esmaspäev, 29. september 2008

Ma ei saa sellest üle. Quelles phrases brillantes!

Michel Houllebecq "Elementaarosakesed"

"Mu elu pole õnnelik olnud," ütles Annabelle. "Ma arvan, et ma pidasin armastust liiga tähtsaks. Andsin ennast liiga kergesti kätte, mehed jätsid mu kohe maha, kui nad olid oma tahtmise kätte saanud, ja see tegi mulle haiget. Mehed ei maga naistega mitte sellepärast, et nad on armunud, vaid sellepärast, et nad on erutatud; mul läks aastaid, enne kui ma seda lihtsat tõsiasja mõistsin. Minu ümber elasid kõik niimoodi, ma liikusin vabameelses seltskonnas; aga provotseerimine ega võrgutamine ei pakkunud mulle mingit lõbu. Isegi seks muutus mulle vastikuks; ma ei suutnud enam taluda nende võidukat naeratust, kui ma kleidi seljast võtsin, nende juhmakat nägu orgasmihetkel ja eriti nende labasust, kui tegu oli tehtud. Nad olid haletsusväärsed, lodevad ja pretensioonikad. Ajapikku muutub vastikuks , kui sind peetakse ilusaks isendiks, kuna ma olin esteetiliselt laitmatu ja nad olid kangesti rahul, kui võisid mind uhkusega restorani viia. Üksainus kord tundus mulle, et nüüd on minuga midagi tõsisemat, ma hakkasin ühe tüübiga koos elama. Ta oli näitleja, väga huvitava välimusega, aga tal ei õnnestunud mind lüüa- tegelikult maksin üüriarveid peamiselt mina, Me elasime kaks aastat koos, ma jäin rasedaks. Ta tahtis, et teeksin aborti. Ma tegin seda, aga haiglast koju tulles teadsin, et meie vahel on kõik läbi. Ma jätsin ta kohe samal õhtul maha ja kolisin mõneks ajaks hotelli elama. Ma olin kolmkümmend aastat vana, see oli mu teine abort ja mul oli absoluutselt kõrini. See oli 1988. aastal, kõik hakkasid AIDSi-ohust teadlikuks saama, mulle oli see suur kergendus. Ma olin maganud kümnete meestega ja mitte ükski polnud mäletamist väärt. Me arvame tänapäeval, et elus on niisugune aeg, kui käiakse palju väljas ja lõbutsetakse; siis ilmub kuskilt surmakujutlus. Kõik mehed, kellega ma läbi käisin, kartsid kohutavalt vananeda, nad mõtlesid vahetpidamata oma vanusele. See vanuse-maania hakkab pihta väga varakult- ma olen seda näinud kahekümne viie aastaste inimeste juures-ja sealt edasi ainult süveneb. Mina otsustasin, et aitab, et ma astun mängust välja. Ma elan rahulikku, rõõmutut elu. Õhtuti ma loen, keedan taimeteed ja muid sooje jooke. Igal nädalavahetusel käin vanemate juures, tegelen palju oma vennapoja ja vennatütardega. Tegelikult on mul meest vaja küll, mõnikord on mul öösiti hirm, ma ei saa magama jääda. Muidugi on ju rahustid ja unerohud; aga sellest päriselt ei piisa. Tegelikult ma tahaks, et elu läheks ruttu mööda."

Michel jäi vaikseks; see kõik ei üllatanud teda. Enamik naisi on teismeeas väga erutatud, nad on väga huvitatud poistest ja seksist; aga siis nad vähehaaval väsivad, neil ei ole enam erilist tahtmist jalgu laiali ega tagumikku kuulekalt uurakile ajada; nad otsivad õrna suhet, mida nad ei leia, kirge, mida nad ise ka ei suuda enam õieti tunda; siis algavadki neil rasked aastad.


/.../Michel tundis Annabelle´ile kaasa tohutute armastusvarude pärast, mida ta tundis naises värisemas ja mille elu oli raisku lasknud; ta tundis Annabelle´ile kaasa ja see oligi ilmselt ainus inimlik tunne, mis teda veel puudutas. Kõige ülejäänu suhtes oli ta keha mattunud jäässe; ta tõesti ei suutnud enam armastada. /.../
Nad mõlemad teadsid, et see on nende viimane tõeline inimsuhe, ja see teadmine muutis iga minuti omamoodi südantlõhestavaks. Nad tundsid teineteise vastu suurt austust ja tohutut haletsust. Mõnel päeval, kui neid haaras mingi ettenägematu võluväe taevalik arm, oli neil ometi värske õhuga, karastava päikesega täidetud hetki; kuid enamasti tundsid nad, et nende sisimas ja maal, mis neid kannab, levib mingi hall vari, ja nad aimasid kõiges lõppu."

Uskumatult masendav, psühholoogiliselt usutav, teravalt ajastukriitiline, vaimukalt kirjasõnasse vormitud.

See postitus on pühendatud Nelli Rohtveele :)
Ilus muusika, aga halb film oli see, kus ta kõlas.
Mondo Bongo - Joe Strummer & The Mescaleros

Ja kui juba latiino, siis mu lemmikuid, vana hea Gotan Project.

pühapäev, 28. september 2008

Lugesin Aldous Huxley esseed "Taju uksed" (Vikerkaar 10/1991). 53. aastal manustas kirjanik indiaanlaste püha narkootikumi meskaliini, olles katsejänes psühholoogiliste uuringute tarbeks. Mitmete tajumuutuste seas pidas ta olulisimaks visuaalset tunnetust.

"Kaks lauda ja tool ühinesid, nagu mõnes Braque'i või Juan Gris' kompositsioonis, objektiivse maailmaga äratuntavalt seostuvaks natüürmordiks, millel puudus sügavus, igasuguse fotograafilise realismi taotlus. Ma ei vaadanud oma mööblit mitte utilitaristina, kes peab istuma toolidel või kirjutama laua taga, ega ka mitte fotograafina või teadusliku kirjeldajana, vaid puhta esteedina, keda huvitavad ainult vormid ja nende suhted vaateväljas või pildiruumis. Kuid nii vaadates asendus see puht-esteetiline kubisti vaateviis millegagi, mida ma võiksin kirjeldada ainult kui sakramentaalset visiooni reaalsusest./.../Ma veetsin mitu minutit- või olid need sajandid?- mitte lihtsalt neid bambusjalgu vaadates, vaid tegelikult need olles, või, et olla täpsem (sest "mina" ei olnud asjaga seotud, nagu teatud mõttes ka "nemad"), olles minu mitte-ise selles mitte-ises, mis oli tool."

"Roos on roos on roos. Kuid need toolijalad olid toolijalad olid toolijalad olid Miikael ja kõik inglid. /... /See oli van Gogh, ja pilt, mille kohal raamat avanes, oli "Tool"- see hämmastav portree "asjast iseeneses", mida hull kunstnik nägi iseäraliku jumaldava jubedustundega ja lõuendil püüdis edasi anda. Kuid see oli ülesanne, milleks isegi geeniuse jõud osutus täiesti võimetuks. Tool, mida van Gogh nägi, oli ilmselt samasugune, nagu minu nähtud tool. Ent kuigi võrreldamatult reaalsem kui tavalise taju tool, ei olnud tool tema pildil midagi rohkem kui fakti ebaharilikult väljendusrikas sümbol. Faktiks oli olnud ilmutatud Seesugusus, pilt oli ainult embleem. Sellised embleemid on Asjade Olemuse tõelise tundmise allikad, ja see tõeline tundmine võib aidata vaimu ette valmistada vahetuiks iseseisvaiks süvanägemisteks. Ja see ongi kõik. Sümbolid ei saa kunagi olla asjad, mida nad esindavad, ükskõik kui väljendusrikkad nad ka oleksid."

"Draperiid, nagu ma nüüd olin avastanud, on kaugelt rohkem kui abinõud mittekujutavate vormide tootmiseks naturalistlikesse maalidesse ja skulptuuridesse. Mida meie, teised, näeme ainult meskaliini mõju all, seda võib kunstnik sünnipäraselt näha kogu aeg. Tema taju pole piiratud sellega, mis on bioloogiliselt või sotsiaalselt kasulik. Väike osa Avara Vaimu teadmisest nõrgub aju ja ego piiravast ventiilist mööda tema teadvusse. See on teadmine, et kõigel oleval on oma seesmine tähendus. Kunstnikule nagu ka meskaliini kasutajale on draperiid elavad hieroglüüfid, mis esindavad mingil iseäralikul väljendusrikkal viisil puhta olemise äraarvamatut müsteeriumi. Isegi rohkem kui tool, kuigi võib-olla vähem kui need täiesti üleloomulikud lilled, olid mu hallide flanellpükste voldid küllastunud "on-usest".

Ja viimaks kirjutab ta: "Kurja hulk, väitis Pascal, võiks tunduvalt väheneda, kui inimesed suudaksid õppida vaid vaikselt oma tubades istuma. Mõtisklejal, kelle taju on puhastatud, pole tarvis oma tuppa jääda. Ta võib käia tegemas oma toimetusi, olles nii täielikult rahuldunud nägemast asjade jumalikku korda ning olemast osa sellest, et tal iial ei teki isegi kiusatust anduda "maailma räpastele sepitsustele", nagu Traherne neid nimetas. Kui me tunneme, et oleme universumi ainulised pärijad, kui "meri voolab meie soontes... ja tähed on meie kalliskivid", kui me kõiki asju tajume lõpmatutena ja pühadena, siis mis põhjust võib meil olla saamahimuks või endaupitamiseks, võimuihaks, või naudinguhimu süngemaiks vormideks"/...
/

Huxley lootis pärast droogi manustamist näha võimsaid hallutsinatsioone, värvikirevaid tulejugasid jne, kuid ei. Ta nägi neidsamu asju, mis olid varemgi ruumis, ent nendele lisanus sügavam tähendus, ta laskus nende olemusse.Ta nägi asjade taha. Siiski, värviaistingud teravnesid peadpööritavalt. Tema teadvusesse oli toodud loendamatul hulgal peeneid värvivarjundeid, mille suhtes tavainimene on pime. Ja õhkas siis:"Inimese kõrgesti arenenud värvimeel on bioloogiline luksus, hindamatu väärtusega talle kui intellektuaalsele olendile, kuid tarbetu tema kui looma edasielamise seisukohalt."

Olles manustanud meskaliini, ilmutus Huxley'le kui kirjamehele visuaalkunstniku maailm. Ta teadvustas endale, kuidas võib maalikunstnik asju vaadelda, neist mõelda. Ometi pole see minu arvates alati nii nagu Huxley kirjeldas. Taju avardub ja kitseneb ikkagi perioodiliselt. Kunstnikke on ka "lühinägelikke". Mõnele maalijale on natüürmordiga ühele poole saamine ülemine piir tema arengus.

Esseed lugedes mõtlesin oma lapsepõlve. Millega ma ometi tegelesin, kui olin laps? Teistega eriti ei mänginud, lugeda ma ka eriti ei armastanud, koolis lonkas ikka paar kolme teistele hinnetele järele. Laisk olin ma ka. Kõblata ei viitsinud ning tuba koristada samuti mitte. Ma lihtsalt istusin. Kas siis puu otsas või kiige peal. Ja nüüd sai mulle selgeks: MA VAATASIN. Ma tegelesin vaatamisega. Vaatasin inimesi, nende ilmeid, puid, loomi, mulda, vaatasin sitta ja tiigivett. Vaatasin enda ümber toimuvat ja enese sisse. Ma ei istunud niisama kõik need aastad. Ma töötasin end visuaalkunstnikuks. Kuigi ma seda ei teadnud. Ja "töötan" ikka veel ja veel rohkem, ma loodan.

Ma vaatan praegu ka päris palju. Alati ei kaasne sellega sõnaline tähenduste külgekleepimine, visuaalne mõtlemine võib olla ka mittemõisteline. Ja nagu Huxley kirjutas oma narkokogemusest: "Visuaalsed muljed on tugevnenud ja silm saab tagasi midagi sellest taju süütusest, mis oli omane lapsepõlvele, mil meeltesignaal ei olnud vahetult ja automaatselt allutatud mõistetele. Huvi ruumi vastu on vähenenud ja huvi aja vastu langeb peaaegu nullpunkti." Nii see on. Tihti leian end üsna süüdimatult lähedaloleva inimese näolappi uurimast, pean end suisa sundima neid mitte nii palju vahtima, et teisel imelik ei hakkaks. Tõesti, ma ei pruugi vaadeldavast midagi mõeldagi, ma uurin teda lihtsalt kui visuaalset objekti.

Teisalt võin ise kohmetuks muutuda, kui tajun, et keegi mind liiga palju jõllitab. Ikka mõtlen, et ei tea, mis ta nüüd sepitseb. Enamasti tundub mulle, et kaasinimesed ei vahi mind veeranditki nii palju kui mina neid. Eile käisin kirjanike maja saunas Andra Teede sünnipäeval. Näiteks mulle tundus, et Aapo oli ainus, kes mind VAATAS, teised olid rohkem sõnalises mõistetemaailmas. Aga see on ka loomulik, et märkasin teda inimesi vaatavat, sest ta oli seltskonnas peale minu ja Alberti ainus, kes tegeleb ka visuaalloomega. Aga Albert ei vaadanud sel ajal loomulikult enam midagi. Teised hakkasid mind VAATAMA alles siis kui olin leiliruumist väljunud ja paljana ringi tolknesin. Kui olin ALASTI. Ning loomulikult ilmusid ka fotoaparaadid, naklased on ju kirglikud aktifoto austajad. Ja mitmetest said kohe hopsti visuaalkunstnikud. :)

Nõndaviisi.

Foto: Ilves

laupäev, 27. september 2008

Mõnd ilu, hämmastavat peent ja kurba hing leiab, ilma et ta üldse otsiks...
Eile sõitsime Mehisega jalgratastega mööda emajõe luhaääri ja sügisesi teid, kaasas termosetäis teed rummiga. Jorutasime "Rändaja õhtulaulu" ja muid viisijupikesi, päike paistis, lehti langes, lasksime soojal sügispäeval end emmata.

Mõni hetk on elus liiga ilus, et suudaks seda välja kannatada. Mõni ilu teeb haigeks. Siis ei teagi, mida kõige selle iluga peale hakata, kas nutta või naerda, hulluda, vaikida või karjuda. Ja maailmas pole muud kui vaid see hetk, see joovastus. Kõik need sõjad ja koolitulistamised ja majanduslangused on mingite totrate töllide väljamõeldised. Neid pole olemas.

Nüüd istun taas arvuti taga ja mõtlen, et blogipidamine on küll kõige mõttetum asi maailmas, millele oma aega kulutada. Jah, praegu tundub mulle nii. Kuid miks ma seda kirjutan? Küllap on see mulle millegipärast ikkagi vajalik.

neljapäev, 25. september 2008

Viimased päevad olen olnud üsna tõbine. Alguses oli padunohu vahelduvate palavikuhoogudega, mis nüüd on asendunud köha ja üldise nõrkustundega. Eile õhtul kallasin küll ühe Aramise brändi teega hinge alla, kuid täna ärkasin ikkagi läkastades.

Küsisin Mehiselt, kas tal on vahel selline hingeseisund olnud, mida meenutavad kõige paremini mõne kunstniku maalid. Näiteks mul on vahel imat-suumani-maalide-tunne. Niisugusena on minu hinge ja ümbritseva kooskõla välja näinud üksildastel õhtutel või hallidel sügispäevadel. Või noh, mulle on tundunud nii. Mehis ütles, talle on mõnikord päikesepaistelise ilmaga rohetavas pargis istudes tundunud, justkui oleks ta Toomas Vindi maali sisse ära eksinud. Ühest Sirbist on mulle silme ette virvendama jäänud üks Kiwa mahlakas kujund: (siinkohal otsisin lõigu netist välja)
/.../
" Oleme koos Kumus toimunud audiogalerii kaaskuraatori Toomas Thetloffiga plaaninud Eestisse rajada ühe audiogalerii osana privaatvibratooriumi, igaühele just täpselt talle sobivat helimassaaži loova ruumi, mis töötaks ka reaalsuse lineaarsust katkestava mullina. Kahjuks pole õnnestunud veel leida pädevat spetsialisti, peab ootama, kuni kvantfüüsikud ja esoteerikud hakkavad koos töötama. Teine võimalus oleks ühendada Tõnis Vint arvutiga." /.../

Imat Suuman "Kõrvalmajas köetakse briketiga"

Toomas Vint "Kabiin pargis"


Tõnis Vint

Olemise maa

Selline raamat läks trükki. Ja paar sisupilti ka.